Teema: Kas ma olen ebaõiglane ema?

Kägu kirjutas:

Aga miks sa siis ei ole juba ammu asju selgeks rääkinud?

Kui poeg on täiskasvanu ja töötab, siis
kas
kolib ja majandab ise
või
maksab poole korterikuludest+annab poole majapidamisrahast+panustab 1/2 kodustest toimingutest(üldpindadel).
Loogiline.
Kui arvab, et sinuga elada on mugavam ja odavam, siis tuleb ka panustada.
Täiskasvanu elu toob ka kohustused end üleval pidada, mitte ema kulul liugu lasta.

Loogiline on, et juba koolilaps hoiab oma toa korras ja koristab enda järel st see harjumus peaks olema ikka aastaid juba?
Pole nõudnud seni? Nüüd on muidugi raske.
Istud maha, räägid asjad selgeks, tood arved näha ja must-valgel lepitegi kokku, kui palju kulub igakuiselt arvetele+majapidamiseks ja mis kuupäevaks 50% on laual.

Kui toiduraha ei soovi maksta, olgu, söögu ise. Aga muu majapidamine(pesupulber, wc-paber jne) ikka pooleks.

Mul on siiiras küsimus – kuidas seda saavutada. Ma ju võin öelda, et ta PEAB MAKSMA poole või PEAB KORISTAMA või PEAB NÕUSID pesema. Aga kui ta lihtsalt vilistab selle peale või lihtsalt ütlebki näkku – ikka ei pese küll.
Teine asi – mismoodi käib lapse kogust välja viskamine? kui öelda, siis ta ju ikka tuleb koju ja elab seal edasi. Ma ei saa teda tõsta uksetaha nagu mõnda kotti kui ta ikka kogu aeg tagasi tuleb. Lisaks on ju seaduses ette nähtud, et vanemad peavad võimaldama elukoha kui laps ise ei suuda/taha vms.

Mul on küll praegu selline 13 a kodus, kellega IGA PÄEV on tüli, sest asjad on sassis, sokid vedelevad, nõusid ei pese (tal on kohustus pesta vaid enda tass, lusikas, kahvel, taldrik). Ta lihtsalt ütleb vastu – ei pese, sest ma pole teie ori. ja ei pese, sest pean õppima või lausa lihtsalt -ei pese ja kõik.

Mida siis teha – ma ei saa ju tal kratist kinni võtta ja ta kööki vedada (1. on see füüsiliselt juba võimatu ja 2. ka ju kätega ei räägita).

Ma olen väga hädas, kogu aeg mõtlen, et kas asi läheb hullemaks või mida ma küll valesti olen teinud.

Kägu kirjutas:

Piirid peab kehtestama. Ühele piisab tõsisest vestlusest, teisele peab karmimaid võtteid rakendma.

Ja millist moodi sa rakendad neid karmimaid võtteid? Ma ka ei saa aru nagu kägu 00.13- kuidas see kõik FÜÜSILISELT välja näeb teie arust? Oletame, et see poeg ei ole 13, ta on täiskasvandu suur mees nagu teemaalgatuses. Ütled talle umbes 1000 korda, et koli nüüd välja. Kuidas see füüsiliselt toimub? Paned ta asjad trepikotta, vaheta ukseluku ja ootad toas, kui ta ukse taga prõmmib? Kuidas arvutit (nt tal on suur lauaarvuti) sinna ukse taha tõsta? Tal on oma mööbel, selle ka tõstad trepikotta?
Või mismoodi te kujutate ette teise inimese sundimist nõudepesule? Füüsiliselt kuidas? Või kuidas te sunnite teda rahaülekandeid tegema? Või poest piima koju tooma? Jällegi konkreetselt kuidas see sundimine toimub füüsiliselt?
Asjad elus on VÄGA PALJU komplitseeritumad kui siin teemas kommentaatorid arvavad. Situatsioonid tegelikus elus on midagi muud kui siin targutamine, et ‘ema, kehtesta ennast’. Hahhaa. Kehtesta…
Pealegi, sel pojal võib olla ka kergem psüühikahäire, nt asperger. Sa ei kehtesta siin MITTE MIDAGI ja oledki emana tanki pandud. Raskelt tanki pandud, suutmata sellest välja murda. Ja puuk istubki seljas.

Kägu kirjutas:

Mul on küll praegu selline 13 a kodus, kellega IGA PÄEV on tüli, sest asjad on sassis, sokid vedelevad, nõusid ei pese (tal on kohustus pesta vaid enda tass, lusikas, kahvel, taldrik). Ta lihtsalt ütleb vastu – ei pese, sest ma pole teie ori. ja ei pese, sest pean õppima või lausa lihtsalt -ei pese ja kõik.

Meie sinuga oleme selles etapis, kus saab öelda, et ema pane prioriteedid paika. Prioriteedid ongi, et laps käiks koolis, trenni teeks ka, õpiks ja ei hulguks ringi. Kui hakata väga õiendama iga päev koristamise ja tegemiste pärast, leiab laps, et kodus pole hea ja sõbralik õhkkond. tema arust ta ei leia mõistmist ja tuge kodus. Pidevat käib üks õiendamine tegemata tööde pärast. Tema arust on tema ju tubli küll-õpib, trennitab, käib koolis aga ema pole ikka rahul. Mida aeg edasi, seda pingelisemaks muutub see, et laps püsiks heal teel. Võivad mängu tulla halvad sõbrad, sõltuvused, koolikohustuse mitte täitmine. siis polegi see koristamine ja kodutööde tegemine enam tähtis, vaid tähtis on et ta oma otseseid kohustusi täidaks.

Kummaline lugeda sellist asja. Meil oli vanematekodus elamisega varakult asi selge, vanemad ütlesid, et toetavad, kuni õpime (muidugi käisime ka suviti ja võimalusel ülikooli kõrvalt tööl, kuigi sel ajal oli tööpuudus nii suur, et raske midagi ülikooli kõrvalt leida), aga kui juba tööle läheme, siis tuleb ka oma rahakotist pereellu panustama hakata. See et kodutöid tegime (koristasime, triikisime, tegime süüa jne) oli loomulik asi, kodu korrashoidmine oligi meil peres nö laste töö. Mina ja õde kolisime tööle minnes vanematekodust välja, aga vend elas pikemalt täiskasvanuna vanematega koos, tema maksis neile iga kuu teatud summa, mis kattis tema osa kommunaalidest jmt ning söögist. Mõistlik ja ainuõige lahendus, täiskasvanud inimene ei saa elada vanemate juures nagu tasuta hotellis, kus pesud pestud, söök olemas, katus pea kohal, aga midagi ei maksa ja lillegi ei liiguta.

Teemaalgatajale ei oska muud soovitada, kui et sellised jutud tuleb rääkida rahulikult, mitte vihahoos, isutada maha ja selgitada, et sinu töö lapse kasvatamisel on tehtud, st nüüd on ta iseseisev täiskasvanud ja käib tööl, st kui soovib vanematekodus edasi elada, siis peab hakkama panustama. Kui seda soovi ei ole, siis võib otsida üürika ja eraldi elama minna. Igaks juhuks selle eraldi elamisega ka selgitama, et see ei tähenda seda, et mustad riided tuuakse kotiga emale pesta või käiakse regulaarselt külmikut tühjendamas, vaid et see kõik on poja enda teha tema enda kodus.

Kui suhted pojaga on juba üsnagi sassis ja ta ei paista väga hoolivat, plärtsub samamoodi vastu, siis ega midagi teha ei olegi. Kuskil millalgi on lähedus ja hoolimine kaotsi läinud ja seda taastada on raske. Ma ei teeks väljagi sellest jutust, et siis oled vanaduspõlves üksi jne. Ega selline inimene, kes praegu ei märka teisi enda ümber, hakka seda tegema ka siis, kui ema vanem on ja abi vajab. Empaatiavõime ja vastutustunde puudumine, seda ei korva sellega, et ema kõik ette-taha ära teeb. Pigem võtta endale see nö puhkus pojast ja üksi elamise rõõm.

Ja kui poeg venna juurest mingi aeg koju tagasi “imbub”, sest nii see ilmselt läheb, et mingi aeg on vaikselt tagasi tulnud ja istub jälle nagu härra laua taga, siis lõpetad tema asjade eest hoolitsemise, tema tagant koristamise, söögitegemise jne, kui ei ole nõus välja kolima ja endale üürikat otsima.

Kägu kirjutas:

Eile sai talle see ära öeldud, et mina enam süüa koju ei osta ja kuna ta on ikka venna juures, tegin eile mina enda päeva meeldivaks. Olen leidnud enda linnas odava söögikoha. Käisin söömas ja kinos ja õhtuks ostsin endale jäätise, et siis mulle meeldivaid telesaateid vaadates ka natukene maiustada.
Jah ma tean seda isegi, et ma oleksin pidanud varakult juba reeglid kehtestama, aga kui lapsel on silmad peas, siis võiks ta nagu ise ka näha neid elementaarseid asju, mis kodus tuleks ära teha.
Kutseka jättis pooleli ja nüüd on kohalikus Konsumis kassapidaja. Mis krdi mehe töö see on ja kas ta mõtlebki sellisele tööle jääda, seda ma ei tea. Ajateenistusest tahab ka kõrvale viilida, kui kutse tuleb. On öelnud, et tema laseb ajateenistuse üle.
Ei, mu laps ei ole mingi puudega, ega ka mitte psüühikahäirega. On täiesti terve, aga ma ei tea millega ta mõtleb. Ja kui mina esitan oma nõudmised, olen mina tema jaoks halb ema. Mingu koligugi siis ära või vaadaku, äkki leiab nüüd täiskasvanuna endale uue ema. See on tal kolmas pruut kes siin käib. Ükski nendest pole osanud süüa ka teha ja tundub, et kõikidega ronitakse kohe ka voodisse. Minule ei tulda kedagi tutvustama. Tullakse pruutidega koju ja minnakse kiiresti oma tuppa.

Ok, Sa enda viimase postitusega rääkisid välja, milles põhiline probleem võib olla ja need on nimelt Sinu enda stereotüüpsused. On võimalik, et Sa oled üritanud teda igatepidi kuidagi standardseks lihvida. See, et ta on Konsumis hetkel kassapidaja, olles samas meessoost, on täielik pseudoprobleem. 20-ndates, kui end alles otsitakse, siis on ükskõik, sõltumata soost, millist lihttööd tehakse, peaasi, et see poleks illegaalne ja amoraalne ( a la narkodiiler või prostituut).
Teiseks, Sa ei peaks muretsema mitte selle pärast, kas need tüdrukud, keda ta koju toob, oskavad süüa teha või mitte. See pole üldse Sinu asi! Kuidas see Sind puudutab? Kas iga tüdruk, kes koju tuuakse, peab hakkama Sulle kohe demonstreerima, et ta on võimeline Su poja eest emme tasandil hoolitsema? Sinu probleem peaks olema eelkõige, et kas Sinu poeg oskab süüa teha! Kas oskab? Tundub üldse, et Sul on mingid nõukaaegsed arusaamad soorollidest ja Sa üritad enda last kusagile “kasti” suruda ja Su alateadlik sõnum on talle olnud, et ta ei vasta enda kaasasündinud isiksusega ja soovidega kuidagi standarditele ja selle vastu ta enda käitumisega ehk mässabki.

Kägu kirjutas:

Alustuseks tee külmkapp tühjaks, osta toitu vaid endale

Mitte ainult külmkapp vaid kõik kapid. Ärgu olgu teragi kuivaineid vms. See mõni aeg kannatad ära, kui hommikustki sööd väljas. Õhtuks kui endale midagi näksimist ostad, siis hoia oma toas, et näha pole.

Uskumatu milliseid emasid leidub. Palju see laps siis ikka seal kodus kulutab? Selle saja euro pärast kuus oma lapse närvide kallal tänitada iga päev? Käitu lapsega inimlikult ja sõbralikult, ära tänita kogu aeg ta kallal. Selline õiendamine tekitAbki trotsi mitte midagi kodus teha. Ütle parem lõbusalt, et teeme koos korteri korda ja siis sööme koos jäätist.
Paku abi, ta ju ise tahab ka ära kolida, leidke normaalselt suheldes võimalus. Ta ju käib tööl. Mis siis, et kassapidaja, töö on aus.
Kahju poisist, et talle selline ema on sattunud.

Krisbiin kirjutas:

Uskumatu milliseid emasid leidub. Palju see laps siis ikka seal kodus kulutab? Selle saja euro pärast kuus oma lapse närvide kallal tänitada iga päev? Käitu lapsega inimlikult ja sõbralikult, ära tänita kogu aeg ta kallal. Selline õiendamine tekitAbki trotsi mitte midagi kodus teha. Ütle parem lõbusalt, et teeme koos korteri korda ja siis sööme koos jäätist.
Paku abi, ta ju ise tahab ka ära kolida, leidke normaalselt suheldes võimalus. Ta ju käib tööl. Mis siis, et kassapidaja, töö on aus.
Kahju poisist, et talle selline ema on sattunud.

Nojah, kui pole tegelikult väga tahetud emaks saada või kui emal endal paljud vajadused rahuldamata, siis lapse olemasolu tundubki väga kurnav ja iga tema suutäis tähendab, et vanema vajaduste rahuldamine lükkub jälle ja jälle kaugemale ja teadmata tulevikku. Räägin täiesti üldiselt ja mitte üldse teema algatajast. Pigem enda kogemustest lapsena:)

Mind teeb nõutuks see tänapäevane noorte suhtumine. See pole seesama, mis meil kunagi oli. Meile tambiti, et tee tööd, paber on väga oluline, otsi töö millest sa ära elad.
Tänapäevased noored teevad aga seda mis neile meeldib. Elavad kuidagi lihtsamalt.
Aga lihtsamalt saavad nad elada seepärast, et elavad vanemate kukil. Kui hakkad neile rääkima, et elu pole lihtne, peab palju vaeva nägema, on nad kurvad. nad ei taha palju vaeva näha. Nad on kurvad, et riik ei maksa neile väärilist palka müüjana. Ime veel et su poiss üldse käib tööl. see on ju üsna madalapalgaline töö. korteriüür on vaat et sama mis see palk, kui ta peaks eraldi elama.

Ongi 2 erinevat suhtumist. Meie oma ja nende oma. Meilt küsiti juba lasteaias, et kelleks me saada tahame. Kool läbi, tuli kohe tööle minna. Mina läksin 16aastaselt juba kooli kõrvalt tööle ja olengi muudkui tööd teinud.
Lapsed meil aga, nemad otsivad end veel 20aastaselt ja ei tea kelleks saada või mida teha.
See on võimalik aga tänu sellele, et me hambad ristis teeme oma tööd ja peame üleval oma otsustusvõimetuid lapsi, võimaldades neile paremat elu meie kukil.
võib küsida, et kas on parem, kui siis 2 inimest teevad hambad rstis oma tööd? oh pole midagi, las siis ema teeb ainult, las maksab. kahel ju pole mõtet kannatada.

Kägu kirjutas:

Ongi 2 erinevat suhtumist. Meie oma ja nende oma. Meilt küsiti juba lasteaias, et kelleks me saada tahame. Kool läbi, tuli kohe tööle minna. Mina läksin 16aastaselt juba kooli kõrvalt tööle ja olengi muudkui tööd teinud.
Lapsed meil aga, nemad otsivad end veel 20aastaselt ja ei tea kelleks saada või mida teha.
See on võimalik aga tänu sellele, et me hambad ristis teeme oma tööd ja peame üleval oma otsustusvõimetuid lapsi, võimaldades neile paremat elu meie kukil.
võib küsida, et kas on parem, kui siis 2 inimest teevad hambad rstis oma tööd? oh pole midagi, las siis ema teeb ainult. kahel ju pole mõtet.

Tõesti?
Kas tõepoolest saab end ohvrirolli pannes (et mina vaeseke raban siin end segaseks ja näedsa näedsa…) kuidagi tähtsustunnet…Ohvrimeelsed inimesed erutavad ainult psühhopaate…
Kas tänapäeval lasteaias ei küsita, kelleks tahad saada? Lasteaialaps võib tahta saada kelleks iganes, näiteks kosmonaudiks. Kas tänu sellele, et lastaias küsiti, siis kohe teadsite, kelleks tahad saada ja käisite seda teed.
5 aastaselt igapäevaselt karjas, 8 a kõplamas, 14 a täitsite kommunistlkke norme ja 22 a. olid kõik lapsed rahvastiku taastootmiseks tehtud+enda mehe eest suutsite ka enda pereellu panustada, nii et see sai vabal ajal käia kalal ja motikat putitatada. Teeme siis kohe hästi stereotüüpselt.
Mis häda on nende 20 a materdamisega, nagu nad kõik oleksid nagu imikud emmede ülalpidamisel? Ma olen enam kui kindel, et see töö näiteks, mida noored teevad Austraalia põldudel, lõõskava päikese all, on päris raske. Noormees käib ju tööl. Küsimus on selles, et teda ei kohustata enda kulutuste eest maksma. Siiani on emme teinud täiesti vabatahtlikult kõik poja eest ära. Kes selle eest vastutav on? Riik? Ühiskond? Keegi suvaline inimene tänavalt? Miks te enda rahulolematuse enda eluga üritate panna enda lastele? Veelkord: kui teil oleks laps, kes juba teaks 16 a kelleks ta tahab saada, siis saate enda töölt ära tulla? Siis tuleb teie ellu ületamatu õndsus ja kõik probleemid lahenevad?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Oletame, et see poeg ei ole 13, ta on täiskasvandu suur mees nagu teemaalgatuses. Ütled talle umbes 1000 korda, et koli nüüd välja. Kuidas see füüsiliselt toimub? Paned ta asjad trepikotta, vaheta ukseluku ja ootad toas, kui ta ukse taga prõmmib? Kuidas arvutit (nt tal on suur lauaarvuti) sinna ukse taha tõsta? Tal on oma mööbel, selle ka tõstad trepikotta?

No kui laps on untsus, täiesti arutu ja kasvatamata, siis kolid lihtsalt niipalju väiksemasse korterisse, kus tal enam oma tuba pole. Ülejäänud raha võid talle sooja käepigistusega pihku panna uue elu alustamiseks, kui raatsid. Kujutleme, et sul on neljatoaline. Kui lapsed välja kolivad, sa ilmselt ju ka kolid niikuinii, ilmselt väiksemasse. Vat ja siis teedki seda samal ajal. Kuidugi kui ta juba praegu magab sul elutoas diivanil, siis sul väiksemasse kolimise plaani pole.

Mina ilmselt sellisele tont-lapsele üüriks korteri, maksaks esimese kuu ja selle jooksul seaks ta toa oma käe järgi ümber. Paljudel siin ikka on oma lapsepõlvekodu samal moel ka 10 aastat hiljem neid ootamas.

Kas ta mööbli ostis sinna tuppa ise? Kui ei, siis on see sinu mööbel. Kui laps on ikka nii kasvatamata, et hakkab uksele prõmmima ja keeldub üürikorterisse kolimast, siis ma ei tea….paned tema endisesse tuppa maast laeni raamaturiiulid või tood sinna 300-liitrise akvaariumi või teed sellest ruumist terraariumi, sisustad selle ümber õmblustoaks või jõusaaliks.

Muidugi ma nii kasvatamata lastega ei tahaks üldse tegeleda. Isiklikult mina külastaksin psühholoogi temaga ja katsuksin delikaatselt tekitada talle selliseid iidoleid, kelle käitumine võiks olla eeskujuks.

Need on kõik SINU plaanid. Kuidas näeb välja psühholoogi külastamine koos isikuga, kes selle psühholoogi juurde minna ei kavatse? Selgita, palun.
Ja korteri võid muidugi üürida, kasvõi kaks või kolm korterit. Kes neisse elama läheb? Sina ise?
Saad aru: sa räägid olukorrast, kus sõna maksab. Aga kui sõna ei maksa?

Mina kysix, mis INIMENE see on, kellel olex võimalus muretult omandada kasvõi kutseharidus, aga kes eelistab Konsumi kassas koogutada. Pole vahet, kas mees või naine.

Olex vahe, kui noor inimene peax tõesti ise end yleval pidama, siis ei pruugi hariduse jaox aega jääda. Aga emme kulul elades pole ju olmeprobleeme.

Olex vahe, kui noor inimene töötax & õpix korraga. Sain mina teismelisena pooleteise töökoha kõrvalt õhtuka lõpetatud, saavad nemad ka. Kusjuures ma ei teinud seda majanduslikust hädavajadusest, vaid iseseisvumise isust.

Kuigi . . . tausta teades . . . kullake, see poeg on Sul kardetavasti väga katki. Kui tema ‘mehe mudel’ on teadkyllkes. Mine vähemalt ise psyhholoogi juurde & kysi nõu, kui tema kaasa tulla ei taha. (Uudishimulikele Kägudele, poisi isa ei olnud siga, vaid ikka päris seapeet.)