Teema: Kas ma olen ebaõiglane ema?

Kägu kirjutas:

asdfs kirjutas:

Ma võtaks veel sõna analoogiliste noorte pealt, kellest meil siin juttu on olnud ja kellest lahti saamiseks tuleb “nad välja visata, kohtuga välja tõsta, jätta ilma söögist, joogist ja elukohast, peaasi, et saaks lapsest lahti, 18 a. on seda mõttetut koormat kantud ja nüüd kui seadus enam ei kohusta, siis las läheb minema, pakime lausa asjad ja tõstame need ukse taha”. Siin arutelus pakutud lahendused on ikka tõelised emaarmastuse etalonid! Ühesõnaga välja visata ja vaadata, kas upub või ujub. Ja kui upub, siis küll leiab kellegi, keda süüdistada!
Minu arvates on probleem tõepoolest selles, et nendelt noortelt on ära võetud igasugused unistused ja eesmärgid, pole õpetatud end usaldama ja nende eesmärkide nimel pingutama, aga asemele pole ka mitte midagi pakutud v.a. hüüdlauseid, kuidas “elu on väga raske, ainult üks suur kannatus ja piin ja elus ei saa põhimõtteliselt mitte midagi, mida tahad” Tõeliselt motiveeriv! Kiidan, olete tootnud juurde järgmise muganduva (keskmise palgaga) maksumaksja! Kust võtab 18 a inimene lauseid, et ta pole kellegi ori ja jälgib paaniliselt, et keegi tema õigusi ega vabadust ei piiraks! On ebaloogiline, et vanuses, kus inimesel on energiat meeletult, inimene ei taha midagi teha.
Lisaks, teemaalgataja, siin selgus, et lapse isa tekitas palju probleeme. Kas Sa siis ei ole suutnud aru saada, et see on Sinu last ilmselt mõjutanud… Mõtlesid, et teed näo, et midagi pole juhtunud ja teemat ei puuduta, siis on kõik ilus!

Sina ka ei puudutaks avalikult seda teemat, millest kõigest mina avalikult rääkida ei taha, sest see on väga valus.

Nojah, aga sellest probleem ju ei lahene, et sellest ei räägita. Psühholoogi juures käiaksegi ju rääkimas…Inimesel peab olema võimalus enda negatiivseid emotsioone ja kurbust turvaliselt väljendada, peab olema võimalus leinata millegi kaotust.
Mis, Sa päriselt ka kujutasid ette, et te mõlemad pojaga teete näo, et midagi pole juhtunud (mis iganes see siis ka oli) ja lähete enda eludega ilusasti edasi…. Oh, Issand! See probleem on vaja ära lahendada nüüd kohe, enne kui veel rohkem sümptomeid tuleb. Su laps on arvatavasti elanud läbi suure trauma, Sa aga kirjutad, et mida teha lapsega, kes LIHTSALT jättis kooli pooleli, nüüd istub kassas ja näedsa ei panusta rahaliselt majapidamisse. Ja siis kuna Sa jätad nii olulise asja rääkimata, siis siin hoolega antakse nõu, kuidas lapsest lahti saada…

Kägu kirjutas:

Poleks iial arvanud, et ma saan asdfs-iga ka kunagi peaaegu täiesti nõus olla.

Teemaalgatajast on nüüd päris selgelt aru saada, et nende kodus pole kunagi kehtinud mingit rahulikku korda, vaid seda on asendanud näägutamine. Poisile pole kunagi õpetatud mingeid kodutöid, sest “tal on omal ka silmad peas, peaks nägema”. Aga tegelikult kui ei õpeta, siis ka ei õpi.

Ja mis mõttes pole Konsumi kassas istumine töö? On küll, see on koguni vajalik töö. Mehe või naise, mis vahet sel on. Ta käib tööl. Nyah tuli veelgi imelisema väitega välja, et kes Konsumi kassas istub, ja mitte häda pärast, vaid võibolla meeldibki – et see pole inimene! Mu niigi vähene respekt Nyahi vastu langes lausa keldrisse.
Kujutage nüüd ette, et ema heidab pojale ette tolle töökohta, selmet leida siin üks väheseid võimalusi poissi tunnustada?

Niisiis oleks minu nõu emale: muuda kõigepealt oma suhtumist poja töökohta. Kohe number üks olgu see. Teiseks mõtle oma peas läbi mingi kodune kord, istu pojaga maha, keeda teed (poiss minestab kindlasti, aga küll sa ta elule turgutad) ja kõnele temaga rahulikult. Tunnista oma süüd, et sa poel talle majapidamist õpetanud, vaid arvanud, et vingumise, närimise ja plahvatustega saab laps kodumajandamise selgeks. Aga nüüd sa tahaksid, et teie kodus valitseks rahu. Selleks oleks sinu arvates vaja teha seda ja toda ja sa kavatsed omalt poolt teha need ja need muudatused. Mis poiss arvab, kuidas saaks kooseksisteerimise meeldivamaks muuta?

Proovi vähemalt! Ja hakka poisile õpetama nõudepesu, põrandapesu, pesupesu jne. Võta need õpetunnid nüüd järele, mis sa õigel ajal ära jätsid, ja loodame, et on kasu. Lõpeta poisi töökoha halvustamine.

Hahahaha, ma olen sellega juba väga harjunud, et enamasti on minu mõtted inimeste jaoks sellised kummalised (ja mind see üldse ei sega!) … aga enda õigustuseks võin öelda, et minu mõtted on alati minu enda omad….
Teemaalgajale veelkord, kuigi me keegi ju ei tea, mis siis täpselt juhtus, aga arvestama pead sellega, et Sul on traumeeritud laps. See tuleb võtta kõikide uute käikude aluseks. Ei ole mõtet ette kujutada, et need lähevad lihtsalt meelest ära, nendega on vaja tegeleda! Kõigepealt on Sul vaja endal selgeks see asi mõelda ja siis olla enda lapsele toeks! Traumeeritud aju ei ole eriti kognitiivselt võimekas, nii et ei ole mõtet ta kallal näägutada, et ta kooli pooleli jättis jne.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

eed on kõik SINU plaanid. Kuidas näeb välja psühholoogi külastamine koos isikuga, kes selle psühholoogi juurde minna ei kavatse? Selgita, palun.
Ja korteri võid muidugi üürida, kasvõi kaks või kolm korterit. Kes neisse elama läheb? Sina ise?
Saad aru: sa räägid olukorrast, kus sõna maksab. Aga kui sõna ei maksa?
——
Isiklikult mul on 4 last, keda mina olen sünnitanud ja kes kuulasid vähemalt oma pere loomisni ja väljakolimiseni minu sõna vähemalt kodutööde asjus, +1 kasulaps, kes elas meiega 9 aastat ehk kooli lõpuni + 1 laps, kes elas meiega pool ajast 11 aasta jooksul. Mina olen sellega hakkama saanud, ehkki ma olen alla keskmise ematundega isik. Sina ei saa? Midagi pole naeruvääristada, sa pöördu psühholoogi poole ja sind aidatakse. Mine kursustele. Võta tunde. Enesekehtestamine – ka googeldades leiad tuhandeid lehekülgi lugemist.
——
Teema ei räägi sinust ega minust, vaid teemaalgatajast.

Mis mõttes ma ei tohtinud vastata sinu postitusele, milles sa pöördud korduvalt isiklikult minu poole? Palusid selgitada, kui ma selgitasin, kukkusid kurtma. Ära siis küsi, kui vastust ei taha.

Sa ju ei vastanud. Sa rääkisid, kui tubli sina oled.
Kui küsimus on näiteks “Kuidas värvida seina?” ja sina vastad: “Mina värvin oma seina ise!”, siis kas küsimus sai vastuse või ei, mis sa arvad?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

eed on kõik SINU plaanid. Kuidas näeb välja psühholoogi külastamine koos isikuga, kes selle psühholoogi juurde minna ei kavatse? Selgita, palun.
Ja korteri võid muidugi üürida, kasvõi kaks või kolm korterit. Kes neisse elama läheb? Sina ise?
Saad aru: sa räägid olukorrast, kus sõna maksab. Aga kui sõna ei maksa?
——
Isiklikult mul on 4 last, keda mina olen sünnitanud ja kes kuulasid vähemalt oma pere loomisni ja väljakolimiseni minu sõna vähemalt kodutööde asjus, +1 kasulaps, kes elas meiega 9 aastat ehk kooli lõpuni + 1 laps, kes elas meiega pool ajast 11 aasta jooksul. Mina olen sellega hakkama saanud, ehkki ma olen alla keskmise ematundega isik. Sina ei saa? Midagi pole naeruvääristada, sa pöördu psühholoogi poole ja sind aidatakse. Mine kursustele. Võta tunde. Enesekehtestamine – ka googeldades leiad tuhandeid lehekülgi lugemist.
——
Teema ei räägi sinust ega minust, vaid teemaalgatajast.

Mis mõttes ma ei tohtinud vastata sinu postitusele, milles sa pöördud korduvalt isiklikult minu poole? Palusid selgitada, kui ma selgitasin, kukkusid kurtma. Ära siis küsi, kui vastust ei taha.

Sa ju ei vastanud. Sa rääkisid, kui tubli sina oled.
Kui küsimus on näiteks “Kuidas värvida seina?” ja sina vastad: “Mina värvin oma seina ise!”, siis kas küsimus sai vastuse või ei, mis sa arvad?

Ah, ära asjata kraakle. SIna küsisid konkreetselt minult, kas mina läheksin ise lapsele ostetud korterisse elama, kui laps keelduks minemast. Mina vastasin sinu konkreetsele küsimusele, et mul pole sellist kogemust olnud (ja ei tule), aga emale, kellel on selline olukord (näiteks sul, KUI sul on), soovitaksin ma minna psühholoogi juurde või võtta mingeid (enesekehtestamis)kursusi.

No nüüd vaidled sa kahe erineva käoga siin…mina ei ole sinu viimati tsiteeritud kägu. Ja isiklikuks läksid ses mõttes, et ütlesid, et sina saad hakkama ja siis küsisid, et kas mina ei saa? Aga mina ju ei ole endast rääkinud. Sa isegi ei tea, kas mul üldse on lapsi, aga soovitad mul psühholoogi juurde minna, sest ma ei saa lastega hakkama?
Loo oma lahmimises selgus majja ja vaata, keda ja mida tsiteerid.

Kõrvik kirjutas:

Ma olen natuke noorem kui sinu poeg. Minu vanemad on ka kahjuks sellised, kes pigem tahaksid, et nende lapsed koliksid välja täpselt sel hetkel, kui 18. eluaasta kukub. Nende jaoks on see pidupäev, kui laps välja kolib. Minu jaoks on see jällegi valus, et samal ajal, kui teiste vanemad tahaksid, et nende lapsed elaksid igavesti nende juures, ootavad minu omad, millal lõpuks minema lähen.

Ma ausõna ei taha näägutada, seda enam, et sinu vanuses ma ei osanud ka absoluutselt sellest veel aru saada. Kuid ma kinnitan sulle, et mingis vanuses hakkad sa nägema ja hindama, et sellega, et su vanemad õhutasid sind oma elu peale minema, tegid nad sulle ühe suurema teene elus mis nad võivad üldse teha. (Kas nüüd just 18. sünnipäeval, aga peale gümnaasiumi lõppu küll). Need vanemad aga, kes “tahaksid, et nende lapsed elaksid igavesti nende juures” tegelikult rikuvad oma laste elu põhjalikult ära. Praegu paneb see mõtegi õlgu väristama. Ma tõesti ei taha moraalitseda, vaid sulle lihtsalt oma kogemust jagada: ühel eluhetkel hakkad sa seda oma vanemate käitumist väga hindama. Aga sellega läheb sul veel aega, sa pead veel palju elu nägema sell eri tahkudes ja selles, kuidas inimeste elu kulgeb, sinu sõprade ja tuttavate elu, kellega sa suudad samastuda.
Minul endal olid vanemad, “kes tahaksid, et nende lapsed elaksid igavesti nende juures”, mina aga kolisin välja 15-aastaselt. Paremat otsust ei oleks ma iial võinud teha, ja olen siiamaani õuduses kui mõtlen, mis oleks saanud, kui oleksin sinna kasvõi aastakesekski kauemaks jäänud. Samas on vanemad mul toredad ja mõne aja pärast hakkasime väga hästi läbi saama.

Muidugi ma ei mõtle oma vanematekoju igaveseks elama jääda, isegi kui nad seda väga tahaksid, aga suhtumine, et kohe, kui esimene palk tuleb, võiks ära minna, on veidi tobe. Tahaksin ise lahkuda siit niipea kui võimalik, olen väga motiveeritud oma elu peale minema, aga lihtsalt hetkel natuke vale aeg veel.

Meie peres on alati olnud nii, et kes päeval kodus, see koristab kodu ära, mitte ei logele terve päeva. Ma ei arva, et see midagi ebaloomulikku oleks, vaid on täiesti loogiline. Pole ka mina öelnud kunagi, et ma ei tee, seevastu on nt. mu vend selline, kes kunagi pidevalt nähvas, et pesku ma ise nõusid, tema neid puudutama ei hakka. Teda muidugi natuke rohkem hellitatud ka. Oma esimesele tööle läksin 15-aastaselt. Kooli kõrvalt pole pidanud tööl käima kunagi, sest et vanemad arvavad, et see ei oleks mõistlik, vaid lihtsalt liiga kurnav. Suvel olen tööl küll alates 15-aastaseks saamisest käinud igal aastal.

Kägu kirjutas:

Laps mul juba täiskasvanu ja käib tööl. Arvete maksmisel aga ei panusta midagi ja enda järgi elamist ka üldse ei korista.
Nüüd kui tema peale vihastusin ja ütlesin, ok, teen elamise korda ja pesen nõud, aga sina ühtegi pruuti enam siia ei too.
Üldse on ta endast heal arvamusel ja ütleb mulle, et sina ära proovigi minu peale häält tõsta. Kui mingi selline jama on ja mina korda nõuan, põgenetakse kohe oma venna juurde, kes elab oma perega eraldi.
Täna õhtuks käskisin koju tulla, asjad kokku pakkida ja ära kolida. Ütlesin, et mind ei huvita kuhu lähed, aga siin ma sind ka enam näha ei taha. Vastas, et kui tal oleks raha, koliks kohe ja üldse kolib niipea kui võimalik ja ärgu ma siis nutku, et mul mittekedagi pole.
Ma ei nutagi ja ootan väga, kui ka tema kodust lahkub, sest palga oskab ta paari päevaga ainult endale kulutada ja põhiliseks tegevuseks on uued tätoveeringud. Minul on aga arved maksta ja söök osta ja minul peab selleks kõigeks raha jätkuma.
Mina ei taha enam sellist poega koju.

Mis mõnu sa nende libade treimisest saad? Juba mitmes-mitmes teema, kus tegelasteks vanem naine (“sina”) ja poeg, kes on kord joodik, kord laisk, kord vale naisega lapse teinud jne. Positiivne muidugi, et osaled ise ka nendes teemades usutavuse huvides, aga siis korraga kaod, kuna pole enam naljakas ja ei viitsi. Mis häire sul on, madaam?

Sekundeerin, ei ole liba.

Ega ole ka asi ju selles, et said 18, kao välja. Vaid selles, et täisealine tööinimene võix tätokate kollektsioneerimise & suvaliste udupäiste tibide voodisse vedamise kõrvalt pisutki panustada majapidamisse, mille hyvesid ta kasutab.

Sadistlik soovitus teemaalgatajale, ära kysi pruutidelt, kas nad syya teha oskavad, vaid räägi neile rahulikult, et nii tore, nyyd hakkad sina, tydruk, talle maja pidama, raha ta kyll kunagi koju ei too, aga no noore mehe asi . . . pakun, et plikad põgenevad kärmelt.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Pruutide keelamine on absurd

Ega ikka ei ole küll. Minu kodu ja mina ise tohin ehk otsustada, kellega ma soovin ühe katuse all ööbida. Tulge mõistusele. Seda enam, et sentigi ei panustata.

Täiskasvanud inimese puhul selline keeld ei tööta. See pole tehniliselt läbiviidav.
Tehniliselt mõeldavad võtted on just kõikide kraanide kinnikeeramine, mida saab keerata – toit, netiühendus, pesupesemisteenus, meelelahutus (tv) – juhul kui lihtsalt rääkimisest ei piisa.
Pruutide keelamine on samamoodi ju lihtsalt jutt, kuidas sa garanteerid, et neid ikkagi ei tooda, samamoodi, nagu oma toast tuuakse mustad nõud ja riided emale?

Kui tegemist oleks lapsega, kes ema sõna kuulab, siis ei oleks ju muid probleeme ka.

Loll ema – laps on vanemate kasvatuse vili. See viimane lause tähendab ju otseselt, et ema tunnistab poja läbikukkunuks, aga enda süüd selles grammigi ei näe. Praegu on tõesti hilja kasvatama hakata. Vot mida tähendab sünnitada noorelt, kui lapsekasvatusest pole aimugi.

Kägu kirjutas:

Jah ma tean seda isegi, et ma oleksin pidanud varakult juba reeglid kehtestama, aga kui lapsel on silmad peas, siis võiks ta nagu ise ka näha neid elementaarseid asju, mis kodus tuleks ära teha.

Täiesti sooda. Ei, lapsed ei taipa paljusid asju ise, neile tuleb õpetada. Ja neid tuleb harjutada ja suunata.
Sa oled tõesti lapsevanema töö tegemata jätnud.
Kogu see “ta peab ise taipama” müüt on lihtsalt hoolimatus. Lapsevanem ei viitsi, ei taha ja ei kasvata ega õpeta. Ja teda ei huvita, mis lapsest saab. Käegalöömine ja sisuliselt hülgamine on see.

Kägu kirjutas:

Ole sina siis minust parem lapsevanem.

Kindlasti olen, aga sina võiksid tõesti alustuseks psühholoogi poole pöörduda. Nõustamisteenust saab ka haigekassa kuludega, kui perearst näiteks suunab.