[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Iga paari nädala tagant on minu ja mehe juures mehe nelja aastane poeg. Meie oma kodus televiisorisõltuvust ei soodusta, oma ema juures poiss ainult telekat vaatabki. Siit probleem. Kuna meil avatud köögiga elutuba, siis söögilauast näeb ideaalselt ka telekat. Meil kodus reegel, et sööme koos lauataga hommikusöögi ära kindlasti ilma multikateta. Peale sööki olgu siis, vaadaku laps see pool tunnikest hommikusi multikaid enne mängulist või muud tegevust. Aga kus alles algab kisa! Karjub ja nõuab multikaid, lõpuks jonnib kogu söögiaja. Oleme mehega aru saanud, et teises kodus laps ainult telekat vaatabki, temaga ei tegeleta ega õpetata. Ning mis kõige nukram, laps ei oska ega taha isegi mängida. Ainult telekat tahab vaadata. Vahepeal mees mõistab mind, aga teine hetk viskab tal ka see vingumine üle ja annab järgi ning paneb söögi kõrvale teleka ning nähvab mulle, et ma surun liigselt reegleid peale. Mis teha?[/tsitaat]
Esiteks ära halvusta lapse ema. Kas sa tegeled ja õpetad seda last hommikusöögi ajal? Ei õpeta ju.
Mina ka ei poolda söögi ajal teleka vaatamist, kuigi ise armastan süüa küll teleka ees:)
Ja 4-aastane poeg on mul juhtumisi ka. Selles eas nad armastavad vaielda vaidlemise pärast. Tähtis on sellega mitte kaasa minna. Rahulikult ja sõbralikult tuleb öelda, et sööme ära, siis saab multikaid. Ja kui ei söö, siis ei näe ka söögijärgset multikat. Endale tuleb kindlaks jääda ja alati peab ühtemoodi olema, muidu satub laps segadusse. Seega – kui reegel on, et söögi ajal ei vaata multikat, siis ei vaatagi.
Ning kui laps ei tulegi sööma, vaid jonnib, siis ütled sõbralikult – ma näen, et sul pole kõht tühi, olgu siis pealegi, meie hakkame nüüd sööma. Kui ta ei tule, ärgu tulgu. Õpib sellest seda, et reeglid on täitmiseks ja et jonn (mina sööma ei tule) võib lõppeda tühja kõhuga. Lõuna serveeri siis pisut varem ja ole sõbralik ja ära hommikust pahandust enam meenuta. Lapsel on siis ka lihtne väärikalt välja tulla asjast ja edaspidi teisiti käituda.
Kui söödud pole, siis ma multikat ei annaks. Kisa peale ütleksin, et näen, et sa oled pettunud, mõistan sind, kuid reeglid on reeglid. Laseksin rahuneda, siis teeksin lapsega midagi toredat. Peale end ei suruks, kuid näitaksin omapoolselt välja, et telekakeeld pole mingi isiklik rünnak, vaid asjade loogiline käik ja tagajärg.
Kõige tähtsam on järjekindlus, kuid samas lapse lugupidav kohtlemine. Lugupidav ei tähenda järeleandmist.
Mehega rääkige asjad omavahel läbi, et saaksite kõigest ikka ühtemoodi aru. Lapse ema ja tema kasvatusmeetodid pole aga sinu kritiseerida ja ega see kritiseerimine midagi ei muuda ka. Kui, siis ässitab ainult last ja tema isa sinu vastu, kuid sellest ei võida te keegi.
PS. Küsimus, kas emme kodus sinuga tegeleb ka, on kangesti selle maiguga, et kas oled hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud. Sõrmega näitamine on mõlemasse küsimusse juba sisse kodeeritud.
