Esileht Pereelu ja suhted Kas ma tõesti mõtlen üle?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 137 )

Teema: Kas ma tõesti mõtlen üle?

Postitas:
Kägu

Kas siis mõtled, et jääbki eluks ajaks nii, et sina istud kodus ja mees käib üksi reisimas? Minule see küll ei sobiks, seega tegeleks oma lennuhirmuga. Sa ei saa ju nõuda, et tema ei tohi sinu pärast ka reisile mitte kunagi minna. Mul oli endal selline partner, kes kunagi peole ei tulnud, teatrisse ei tulnud, kinno ei tulnud, kuigi kutsusin. Ja siis hakkas pahurdama, et mina siiski läksin. Nii küll ei saa. Et ta lapsega ka kodus ei tegele, on hoopis teine asi. Sina palka lapsehoidja ja käige koos kuskil. Lisaks mine mõnikord üksi, las mees hoiab last. Vaba aega on kindlasti vaja.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja kuidas see suhe enne last siis välja nägi?

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuigi sina peaksid oma lennuhirmuga kindlasti tegelema, tundub mees päris isekas, et iga puhkus kohe jalga laseb. Perega koos olemine ei ole siis puhkus?

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma soovitan pöörduda perenõustaja poole. Kas koos või üksi. Reisimine on su mehele ilmselgelt oluline (ja see ON väga mõjus puhkamise viis, paljude jaoks), küsimus on kuidas reisimist ja tema üliintenaiivset tööd balansseerida sinu ja lapse vajadustega.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma imestan tõsiselt, et siin selle mehe suhtes nii kaitsvad ollakse ja naise puhul keskendutakse vaid sellele, et no mingu ja saagu oma lennuhirmust üle. Asi ei ole ju selles.

Paaril on ühine laps, vaid 7kuune ja mees veedab nendega aega tegelikult vaid tööpäeva õhtuti pärast kl 18 (loodetavasti, mitte ei torma siis ka pigem mine sõbraga trenni või hobitama?). Nädalavahetustel läheb ka ootamatult tööle ehk siis naine ei saa temaga ka nädalavahetustel arvestada. Minu jaoks kõlab natuke üksikvanemlusena ja et nii naine kui laps on tegelikult unarusse jäetud. Lisaks isegi puhkuse ajal, selle asemel et veeta seda oma üliväga oodatud lapsega ja naisega, tormab mees pigem üksi või sõpradega oma perest eemale reisima. Sorry ,aga ei kõla küll mitte kuidagi normaalsena.

Kui mees veedab nii palju aega tööl (E-R iga päev 12h + nv teadmata aeg), siis oleks ju loogiline, et vähemalt puhkuse ajal tahab oma aega veeta perega.

+13
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuns raha on – võtke lapsehoidja appi. Väsinud oled lapsedt, mitte ainult mehest. Lapsehoidja käib 2-3 korda nädalas paariks-kolmeks tunniks, saad käia trennis, spas, šoppamas.

Teiseks – lennuhirmuga saab tegeleda. Millest sul see on, kas hirm kinnises ruumis olemise ees või kardad alla kukkuda? Küsi arstilt nõua – plaani alguses lühem reis, paar tundi, sel ajal võta unerohtu, mees tegeleb lapsega. Praegu on see, ise ei saa reisida ja mehel ka ei lase.

Teiseks – ületöötamine, mehed ei oska puhata, minugi ei puhka, käib ka nädalavahetusel tööl – oma firma. Selleks käimegi reisimas, siis on nädal-paar kindlasti tööst eemal.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu mees ei julgeks isegi mõelda sel moel üksi puhkamisest 😂

Mina korraldaks korraliku skandaali ja nõuaks ka üksi puhkamise võimalust.

Küsite, millal mees lapsega tegeleb.ta tuleb ju kell 6 õhtul koju juba ometi. see ei ole sugugi hilja ju.

Aga igal juhul see mees oma peret ei väärtusta ja eriti mitte naist. Võtab iseenesest mõistetavana,

Laps on ju houmitud, kodused asjad tehtud, kui tema töole tormab või puhkama sõidab.

Ära räägi siin superisast.

😀 misasja?

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mure on selles, et enne meie suhet ja ka enne meie last reisis Mees palju. Mina kardan lennata ja ei reisi seetõttu.

Siis sa pead teraapiasse minema, loomulikult. Tahaks reisida koos mehega, aga ei saa, sest ei julge lennata? Sinu probleem, likvideeri see.
Kaua su mees peab sinuga siis Nuustaku ja Riia vahet nühkima, kuhu on võimalik mõistliku ajakuluga mööda maismaad lapsega saada?

Oma lõpmatult suure suguvõsa seast meenub kohe ka abielupaar, kus naine abiellus linnuvaatleja ja loodussõbraga. Kuidas nad sinnani jõudsid, on arusaamatu. Nüüd on naisel suur mure – mees, va tõbras, käib kevadel metsas koeraga või korjab teede jaoks taimi, suvel ka, sügisel seenel ja marjul ning linde vaatamas. Talvelgi jalutamas. Pea iga nädalavahetus mingid tunnid ja mitu korda aastas terve päeva!
Aga naine kardab konni, usse ja puuke, eksimist ja karu ning ei saa metsa minna. Aga vat mees on see tõbras, kes naise kolme väikese lapsega koju jätab ning, palun väga, läheb metsikuid vaarikaid korjama või väljale angervaksa tee jaoks koguma. Lapsi ta ka kaasa ei anna, sest lapsukesed metsa – muld, mustus, puugid, putukad, ämblikuvõrgud, kõrge rohi – ei luba!

+18
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu mees ei julgeks isegi mõelda sel moel üksi puhkamisest 😂

Mina korraldaks korraliku skandaali ja nõuaks ka üksi puhkamise võimalust.

Küsite, millal mees lapsega tegeleb.ta tuleb ju kell 6 õhtul koju juba ometi. see ei ole sugugi hilja ju.

Aga igal juhul see mees oma peret ei väärtusta ja eriti mitte naist. Võtab iseenesest mõistetavana,

Laps on ju houmitud, kodused asjad tehtud, kui tema töole tormab või puhkama sõidab.

Ära räägi siin superisast.

😀 misasja?

Hoitud ja tööle.
Olen nõus, et see homitud oli väga segane sõna, aga töole said kindlasti aru.
Pole minu viga, et siin enam parandada ei saa pärast ja minu viga oli, et enne ‘saada’ nupu vajutamist korralikult üle ei lugenud.
Loodetavasti on mu jutt nüüd ka Sinu jaoks igati arusaadav ja Sul tuleb tore päev.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Invaliidsus ei ole solvang. Invaliidid, kel püsiv piirang, ei ole mingid teise järgu inimesed. Imik on igal juhul piirang, kelle külge 24 h peab keegi end nö aheldanud olema. Ja kui see roll on jäetud vaid ühe inimese kanda ja konkreetne imik esimesed elukuud tõesti 20 korda öösel ärkab, siis see ainuhooldaja ongi esimese poole aastaga täiesti kurnatud. Hea on kelkida, kuidas “mina, sõbrannad, töökaaslased, kõik ülejäänud maailma emad” on nii hästi hakkama saanud. Kõik olukorrad ei ole ühe mütsiga löödavad. Imikud on erinevad, sellele eelnevad rasedused ja sünnitused on erinevad, emade vastupanuvõime on erinev. Aga igatahes vajab isegi keskmise imiku keskmine ema lisaund ja lisapuhkust, mida üldjoontes saab pakkuda selle imiku teine vanem. Antud juhul väidab ema, et on sellest ilma jäetud ja see on taunitav.

Invaliidsus ei olegi solvang. Invaliidsus ei ole ka mingi naljaasi. Solvav on ilmselgelt see, et keegi nimetab ennast või teist invaliidiks, sest tal on laps. See on ajuvaba. Võrrelda lapsevanemaks olemist invaliidsusega on ebanormaalne. Lihtsalt võetakse meelevaldselt ja eeldatakse, et inimene ei saa enam oma eluga täisväärtuslikult ja iseseisvalt hakkama, sest tal on laps? Sry, aga ma ei tunne ennast invaliidina lapse pärast ja ei tulnud selle pealegi, et keegi mind sedasi vaatab või mind selleks peab.

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina kardan koeri ja tõenäoliselt ei tahaks küll, et minu mees oleks suur koerasõber ja peaks meil koera kodus. Õnneks nii ei ole. Ma saan aru, et ülejäänud inimestele koerad ikkagi meeldivad ja ei piira nende huvi koera pidada. Lihtsalt ise tõenäoliselt loobuksin suhtest mehega, kes mu hirmu millekski ei peaks ja käseks mul koera  välja kannatada ja ise rahusteid süüa.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Solvav on ilmselgelt see, et keegi nimetab ennast või teist invaliidiks,

Mismoodi see sulle solvav on, kui ma end invaliidiks nimetan?

Kui ei viitsi endast kõneledes kasutada näiteks taksot tellides lauseosa “olen liikumispuudega inimene ja sooviksin liikumispuudega inimestele kohandatud sõiduriista”? Ma ütlen alati, kui on seda üldse on vaja suuliselt öelda, et olen invaliid ja vajan invataksot/invalifti (see on see, mis käsipuud mööda ronib, kui tavalifti pole)/invaparkimiskohta.

Tegelikult eelistan, kui ka teised minust rääkides kasutavad sõna invaliid või liikumispuudega inimene. Lihtsalt “Teate…Annika on meil selline…puudega….eeee…teda peaks ratastoolis sõidutama” kõlab mulle väga halvasti. Palju halvemini, kui “Annika on invaliid, kas teil on ratastooli?”

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eelmine kirjutaja olen. Palun jätke mu postitus tähelepanuta, sest lauseosa “sest mul on laps” jäi kahe silma vahele. Palun vabandust, aga kustutada ju ei saa.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen last kasvatanud sünnist saati üksikemana ja ausaltöeldes on ka minul olnud pidevalt see invaliidi-tunne. Mul on raha vähe, autot pole, aga laps oli ka nagunii selline, et iga väikse sõidu peale ainult oksendas, isegi trammiga polnud võimalik kahte peatust sõita (et saaks vähemalt mäest üle, läinuks jala edasi). Ja nii ma siis kärutasingi, jala, aga palju sa jaksad, trajektoor siiski piiratud mingi 8-10km. Endale mingit meelelahutust väljaspool kodu pakkuda ei saa, sõbrad-sõbrannad kadusid, oleks, et keegi kuskile kaasa kutsunuks – koos titega ei taha keegi kedagi endale külla . Vanasti käisin ühel sõbrannal igal suvel korra maal külas, nüüd ei ole seitse aastat sinna sattunud, sest ega ma kutsumata ennast ei pressi. Niipalju kui ise olen jaksanud oma kodus midagi korraldada ja kedagi külla kutsuda umbes kolm korda aastas, siis niipalju näen kedagi, aga aastatega on seegi ring hakanud kokku tõmbama, keegi ei tule lihtsalt enam. Mind ei ole kuskile sünnipäevadele kutsutud enam mingi umbes viis aastat. Vägisi ka ei pressi. Täiesti selline tunne nagu vangis oleks. Ja ma ei jaksa ise ka võimelda selle nimel, et suhtlust rohkem oleks. Niigi olen püüdnud ikka korraldada kokkusaamisi. Masendav. Kujutan ette, et mõnel invaliidil on palju võimalusterohkem elu kui mul.

Ja kõik see algas sellest, et ma olin väikese lapsega üksi. No ei ole seda jõudu, et igal pool, titt, kaenlas, ringi leekida, esimesel aastal ei suutnud isegi raamatut lugeda, sest sõnad hakkasid silme ees ringi käima. Nüüd kui laps vanem, siis tuli pandeemia peale, täiesti lootusetu seis. Ega kui ise ei ole olnud sellises olukorras, et sa oled lapsega üksi, siis ei taju seda raskust. On küll tore ja ninnunännu, aga…

Nii et teemaalgataja ei mõtle üle, tal on mees küll olemas, aga sisuliselt kui ei ole lapse kasvatamisel ei moraalset ega reaalset tuge, siis ta on nagu üksikema. Mu meelest on see isegi veel veidi hullem seis kui päriselt üksikema ollagi. Iga päev uus pettumus.

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lihtsalt ise tõenäoliselt loobuksin suhtest mehega, kes mu hirmu millekski ei peaks ja käseks mul koera  välja kannatada ja ise rahusteid süüa.

Ent sa ei keelaks ju meest käimast siis üksi koertenäitustel või varjupaigas abiks, kui ta tahaks? Või ei tohiks mees seda ka laupäeval üksi teha, sest peaks perega olema, sest sina ju ei saa minna, sest sa kardad. Teraapiasse minekut pole mees aga väärt.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õige. Koti meest nii kaua, kuni too on ka üdini õnnetu. Siis koti teda raha pärast. Sest miks peaks mees mingistki asjast rõõmu tundma, kuna sina ei taha samast asjast rõõmu tunda.

+8
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on tegelikult suht sarnane olukord. Oli õigemini, kuna lapsed nüüd juba kasvanud. Mina kardan paaniliselt kõrgust. Lennukiga lendamise riskid olen endale väga selgeks teinud ning seal muretsen ainult õhkutõusu ja maandumise ajal, mis on asoluutselt kõige riskantsemad ajad lennu jooksul. Pole juttu väärtki. Jõllitan kas pardaajakirja või üritan sudokut lahendada, saab hakkama küll. Võtsin 7 kuud teraapiat 25 aastat tagasi ja ei ole hullu. Lendamise puhul peab lihtsalt teadma, millised on riskihetked, mida teeb äike, mis juhtub kui lennuki mootor üles ütleb – aga see info on kõik googles olemas.

Samas pole ma ka peksu saatel nõus minema 8. korruse rõdule…aga õnneks seda pole ju ka kunagi vaja. Igasugused katuseterrassid kõrgemal kui umbes 3. korrus jäävad ära. Aga miks ma üldse peaksin sinna minema? Minu omad semud mind teades seal oma üritusi ei peagi ja mehe semud – taeva pärast, mees mingu. Ega mees mingi koduloom pole, et ta üksi käia ei või. Ka ei saa ma kasutada suusalifte näiteks ega kõrgeid avatud treppe, eskalaatoreid – nagu Viru keskuse jms aatriumites on. See aga ei tähenda, et me mehega ei saa koos suusatamas või šoppamas käia. Mees kasutab eskalaatorit. Mina tipin treppidest või kasutan kinnist lifti. Suusareisil aga tõmban kilomeetreid lauskmaal, kui mees mäel on. Ega nüüd koos reisimine ei tähenda seda ka, et üle 20 cm vahet ei tohi teineteisega olla. Õhtud-ööd-lõunad-hommikud veedame ju ikka koos. Seda mul teraapiaga plaanis ravida ei ole, sest see ei piira mind kuidagi. Kui hakkab piirama, kohe lähen.

Samamoodi kui su mees lendab näiteks viuhti väikelapsega Prahasse, saad sina sinna sõita lõdvalt üksi bussiga. Ära nüüd ütle, et su superhea mees-isa ei saaks 7-kuuse lapsega päeva-kaks hakkama. Või et sa ei usaldaks.

Sul lihtsalt puudub tahe. Muu tahe puudub, aga nõudmiseks on tahet küll.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimane vastaja on küll nüüd sihilikult naiivne arvates, et mees, kes kõik puhkused veedab sõpradega reisides, tahaks seda teha koos imikuga ja veel üksi majandades ja vastutades.

Tõde on ilmselt see, et mees ei kavatse oma elus beebi saabumise tõttu midagi muuta ning põgeneb tööle ja reisidele. Laps võis olla isegi oodatud, aga teoreeriliselt, et saaks öelda, et mul on laps, mitte et päriselt ka teda oma ellu kaasata. Keegi pole ka nii töökas, et kohe kõik nädalavahetused on siiralt vaja tööd teha.

Lennuhirmuga soovitan muidugi tegeleda, et ise poolele teele vastu tulla. Kuigi pandeemia tingimustes ja beebiga ei ole see kõige põletavam küsimus.

+9
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimane vastaja on küll nüüd sihilikult naiivne arvates, et mees, kes kõik puhkused veedab sõpradega reisides, tahaks seda teha koos imikuga ja veel üksi majandades ja vastutades.

Võimalik, et olen naiivne, kuna mitme lapse emana mul puudub kogemus mehega, kes ei saaks kolm-viis päeva ka viie alla 10 aastase lapsega hakkama – siis kipub juba logistika hakkama jalgu jääma. Aga õnnetu esimese reisi ehk saaks küll mees hakkama? Kui ei taha, siis pole ju ka mingi eriti tore isa, nagu teda väidetakse olevat.
Siis, tagasiteel üksi kuskil Poolas klopib ehk naisele ka mõistuse pepust pähe ja ta läheb tegeleb oma lennuhirmuga, kui on bussis mingi 36 tundi Berliinini loksunud. Ja nüüd tagasi.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja kuidas see suhe enne last siis välja nägi?

Siis istus naine üksi kodus ja mõtles probleeme välja. Nüüd lihtsalt sai lapse näol seltsilise.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jeesus küll, naine, ära võta meest, keda sa tegelikult ei taha! See käib kõigi naiste kohta, mitte vaid teemaalgataja kohta. Tõenäoliselt muutub mees pärast lapse saamist pigem halvemuse kui paremuse poole (kui korralikult magada ei saa, kui piisavalt seksi ei saa, kui naise elu ja jututeemad käivad ainult lapse ümber).

Mees on kogu aeg ühesugune olnud, enne sobis, nüüd vead nina vingu. Sina ei saa teist inimest muuta, ennast saad. Eks pead mõtlema, kuidas ja mida, kas hakkad oma lennuhirmuga tegelema või lased mehel käia ja ei käia tema kallal ega enda peas. Kui nädalavahtuseks mingeid konkreetseid plaane ei ole või kokkuleppeid, siis kui mees on palju aastaid ühtmoodi käitunud (st ületunde teinud) ja sulle on sobinud, siis peab nüüd ka sobima. Kui tahad, et ta sel nädalal kindlasti tööle ei läheks, siis tuleb temaga sellest enne rääkida, tal on see tööleminek juba nii lihas ja veres (ja mitte ainult tal, töö juures ülemustel ka, kes tema keeldumise peale kurjaks saavad pikapeale). Ma ainult kardan, et kui mees loobub ületundidest, siis on varsti uus häda käes – ving-ving, raha pole, mees muudkui reisib ja raiskab. Aga reisihull peab reisida saama, saagu või s.tem.

+9
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas te siis enne kui otsustasite lapse teha, ei rääkinud asju sirgeks? Et kuidas jääb reisidega ja pikkade tööpäevadega? Kas mees lubas perele pühenduda ja nüüd seda ikkagi ei tee? Kas sa lihtsalt ise eeldasid, et mees enam ei reisi ja ületunde ei tee, vaid jääb rohkem koduseks? Teil jäi vist elukorraldus peale lapse sündi täiesti läbi rääkimata.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas te siis enne kui otsustasite lapse teha, ei rääkinud asju sirgeks? Et kuidas jääb reisidega ja pikkade tööpäevadega? Kas mees lubas perele pühenduda ja nüüd seda ikkagi ei tee? Kas sa lihtsalt ise eeldasid, et mees enam ei reisi ja ületunde ei tee, vaid jääb rohkem koduseks? Teil jäi vist elukorraldus peale lapse sündi täiesti läbi rääkimata.

Mees võib ju reisida, aga koos lapsega. Naine jääb koju.

+2
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

kes kirjutavad, et 7-kuuse lapsega oleks pidanud juba ei tea mitu korda reisimas käima, eriti veel praegusel viiruse ajal, neil endal ilmselt lapsi pole. Nii nagu sina teadsid, et mehele meeldib reisida, teadis tema, et sulle ei meeldi ja ometi tahtis ta sinuga last. Ka tema peab sinu hirmuga arvestama.

PS! ka minu 10k laps ärkab öösel sada korda (pole ka esimene laps) ja temaga kuskil öösel veel lennata ja ringi traalida, no ei aitäh.

+9
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

kes kirjutavad, et 7-kuuse lapsega oleks pidanud juba ei tea mitu korda reisimas käima, eriti veel praegusel viiruse ajal, neil endal ilmselt lapsi pole. Nii nagu sina teadsid, et mehele meeldib reisida, teadis tema, et sulle ei meeldi ja ometi tahtis ta sinuga last. Ka tema peab sinu hirmuga arvestama.

PS! ka minu 10k laps ärkab öösel sada korda (pole ka esimene laps) ja temaga kuskil öösel veel lennata ja ringi traalida, no ei aitäh.

Mis mõttes “tema peab sinu hirmuga arvestama!? Kas sa teemaalgatust ei lugenud? Mees reisis enne suhet ja ka suhte ajal enne last ja teemaalgatajale see sobis. Ilmselgelt polnud neil enne titetegu kokkulepet, et kirglik rännumees hakkab pärast lapse sündi kirglikuks kodusistujaks.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

kes kirjutavad, et 7-kuuse lapsega oleks pidanud juba ei tea mitu korda reisimas käima, eriti veel praegusel viiruse ajal, neil endal ilmselt lapsi pole. Nii nagu sina teadsid, et mehele meeldib reisida, teadis tema, et sulle ei meeldi ja ometi tahtis ta sinuga last. Ka tema peab sinu hirmuga arvestama.

PS! ka minu 10k laps ärkab öösel sada korda (pole ka esimene laps) ja temaga kuskil öösel veel lennata ja ringi traalida, no ei aitäh.

Mis mõttes “tema peab sinu hirmuga arvestama!? Kas sa teemaalgatust ei lugenud? Mees reisis enne suhet ja ka suhte ajal enne last ja teemaalgatajale see sobis. Ilmselgelt polnud neil enne titetegu kokkulepet, et kirglik rännumees hakkab pärast lapse sündi kirglikuks kodusistujaks.

isaks saades ei pea ekstra kokkulepet selleks sõlmima, et oma lapsega tuleb tegeleda, see on iseenesest mõistetav. Normaalne isa saab ka aru, et see ajutine. Hiljem saab jälle kirglik rännumees olla. Oma tegude (lapse) eest tuleb vastutus võtta. Miks see mees siis üldse last tahtis.

+12
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

isaks saades ei pea ekstra kokkulepet selleks sõlmima, et oma lapsega tuleb tegeleda, see on iseenesest mõistetav. Normaalne isa saab ka aru, et see ajutine. Hiljem saab jälle kirglik rännumees olla. Oma tegude (lapse) eest tuleb vastutus võtta. Miks see mees siis üldse last tahtis.

Miks ei saa mees lapsega reisitud? Naine saab samal ajal kodus puhata.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

kes kirjutavad, et 7-kuuse lapsega oleks pidanud juba ei tea mitu korda reisimas käima, eriti veel praegusel viiruse ajal, neil endal ilmselt lapsi pole. Nii nagu sina teadsid, et mehele meeldib reisida, teadis tema, et sulle ei meeldi ja ometi tahtis ta sinuga last. Ka tema peab sinu hirmuga arvestama.

PS! ka minu 10k laps ärkab öösel sada korda (pole ka esimene laps) ja temaga kuskil öösel veel lennata ja ringi traalida, no ei aitäh.

Midagi ei PEA.

Samas lepi sina ka, et alla aastaste lastega reisimine on täiesti tavapärane elu.

Need rasked lapsed, kes veel 7-kuuselt 100 korda ärkavad, ongi teeglina need lapsed, kellega pole kuskil käidud, kaasa võetud. Lennuk ja seal magamine on tite jaoks tavaline koht nagu oma voodi, kui ta on harjunud sellega ja samuti sellega, et vanemad ei loobu tema pärast oma elust, vaid ka tema peab juba maast madaladt perekonna harjumustega sobituma.

Teemaalgataja perekonnas ei ole probleem ju lapsest. Probleem oli seal suhtes ju algusest peale. Mees soovib palju tootada, et oleks rahaliselt normaalne ning palju reisida. Naisele ei meeldi kumbki asi.

Lapse saamiseni polnud naisel mehe reisidega probleemi. Juba see on haige. Kuidas saavad kaks nii erinevat inimest suhtes olla? See on ju sama välistav, kui eelpool toodud naide linnuvaatleja ja korteriinimese suhe. Nii ei saagi. Teemaalgatajal polnud ju suhet olemas ka enne last.

Mina ei saa lapse probleemist suurt aru, lapsehoidja võtmine on kõige lihtsam asi. Jumala eest, otsi inimene, kes valvab su titte ja ongi sul su vaba aeg. Palju suurem probleem on see, et sul puudub oma mehega igasugune ühisosa, teile meeldivad nii erinevad asjad.

Mis mõttes sa abiellusid ja said lapse mehega, kellega polnud isegi kuskil reisil koos käinud? Teades, et tema tahab reisida ja sina välistad reisimise. Teil pole ju midagi lahedat kunagi olnudki! Pere loovad koos ikka kaks värske metsa- ja matkahuvilist, kaks fanaatilist kaugreisi huvilist, kaks raamatute maailma nautlejat kodus kamina paistel.

Või sul on võimalus luua pere endast 180 kraadi erineva inimesega, aga sel juhul ära vingu. Võta lapsehoidja ja saad samamoodi üksi edasi elada nagu enne lapse saamist sama mehe kõrval ju elasidki.

+7
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Kommentaare tuleb ikka igasuguseid..küll neid kes mõistavad ja neid kes mind üheks mõttetuks naiseks peavad..

Mainin ära selle, et meil on erinevad rahakotid. Mees maksab ise kõik arved jne. Mina siis ostan enamasti süüa. Ei ole nii, et ta nüüd mulle raha annaks, et näed, osta midagi või palka lapsehoidja. Tema teenitud raha on tema oma ja oma reisid ta nende eest käibki. Samuti kui perega kuskile väljasõidud, siis maksab enamasti samuti mees..Samas ei ole millestki mul puudus. Saan samuti oma rahadega kenasti hakkama ja ka endale saan lubada mida soovin. Aga vot see lapsehoidja teema. Mehel see ei meeldi. Ta ei usalda last kellelegi. Alles tegin sellest mingi aeg juttu. Soovisin lõuna aeg veidi magada kuna tõesti ärkab ta öösel tihti ja olin nii väsinud. Läksime mehega sellel teemal peaaegu tülli. Vastas, et aga tema on ka väsinud.Tema ärkab samuti vara ja ärkab ka öösiti lapse nutu peale. See hakib ka tema ööune. Ja sinna see lapsehoidmine jäi.

Keegi mainis, et tee lapse unekooli. Probleem ei ole lapsel magamajäämisega. Seda teeb ta sünnist saati ise. Lihtsalt ta ärkab gaaside peale. Tal on need siiani aeg ajalt. Ei aita toidu või piimasasegu vahetus samuti. Mõni öö on. Mõni öö mitte. Enamasti ikka öösiti kahjuks on. Ja ärkabki valu tõttu. Arst ütleb, et tuleb aeg ja kasvab sellest välja. Eks nii ma ootan siis…

Enne lapse saamist polnud mehe reisimisega probleemi. Tema reisis ja sis tegin mina ise mis mulle meeldib. Kutsusin sõbrannad külla/ ööseks. Käisin ise kodust ära jne..mulle väga sobis. Rasedaks jäin siis rääkisime asjad läbi. Ütlesin, et peale lapse sündi ei saa nii, et tema töötab nagu loom ja mina lapsega üksi tegelen. Ta oli nõus. Kuid nii kuu laps sündis sis vaata et reisib ja töötab veel tihedamini..

Umbes lapse 5ndal elukuul tegin kisa. Ütlesin et lähen ära kui asjad ei muutu. Ja siis lasi mul nv ära minna. Lapseta.  Teha mis tahan..läksingi spaasse. Puhkasin. Magasin. Leppisime kokku et kuus korra saan ühe oma nv. Kuid siis hakkas rääkima et see lööb teda rahaliselt ja palju jääb nädalavahetuse pärast teenimata jne. Ühesõnaga talle see väga ei sobinud. Lasi mul küll minna aga vastumeelt.

Probleem ongi mul ju pigem sellega, et perena ei veeda me koos üldse aega. Kõik vabad puhkused ta kaob..ja ta ei saa sellest aru. Tõesti ei saa. Õtleb et vingun niisama..teised naised oleksid õnnelikud. Samas eile tuli ka koju õhtul ja tegeleski lapsega kuni laps magama läks. Aga seda aega on jah kahjuks vähe.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eelkõnelejaga igati nõus, lisaks veel selle, et laps on ka saadud puhtalt eeldamise pealt (mis ei ole muidugi harv juhus – siin perekoolis teemasid lugedes tuleb välja). Üks eeldab, et saabuv laps iseenesestmõistetavalt muudab meest ja teine eeldab, et titt on naise rida. Omavahel ei suhelda, arvatakse, et titesaamisotsus ongi piisav juba. Sama asi ka muude elukorralduslike teemadega nagu pere rahaasjad, elukoht, kokkusaamised sõprade/sugulastega jne.

Miks te toodate neid katkiseid lapsi ja purunevaid peresid?

+3
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 137 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas ma tõesti mõtlen üle?