Teema: Kas ma tõesti mõtlen üle?

Ja kuidas see suhe enne last siis välja nägi?

Ma soovitan pöörduda perenõustaja poole. Kas koos või üksi. Reisimine on su mehele ilmselgelt oluline (ja see ON väga mõjus puhkamise viis, paljude jaoks), küsimus on kuidas reisimist ja tema üliintenaiivset tööd balansseerida sinu ja lapse vajadustega.

Kuns raha on – võtke lapsehoidja appi. Väsinud oled lapsedt, mitte ainult mehest. Lapsehoidja käib 2-3 korda nädalas paariks-kolmeks tunniks, saad käia trennis, spas, šoppamas.

Teiseks – lennuhirmuga saab tegeleda. Millest sul see on, kas hirm kinnises ruumis olemise ees või kardad alla kukkuda? Küsi arstilt nõua – plaani alguses lühem reis, paar tundi, sel ajal võta unerohtu, mees tegeleb lapsega. Praegu on see, ise ei saa reisida ja mehel ka ei lase.

Teiseks – ületöötamine, mehed ei oska puhata, minugi ei puhka, käib ka nädalavahetusel tööl – oma firma. Selleks käimegi reisimas, siis on nädal-paar kindlasti tööst eemal.

#3928829:

Mure on selles, et enne meie suhet ja ka enne meie last reisis Mees palju. Mina kardan lennata ja ei reisi seetõttu.

Siis sa pead teraapiasse minema, loomulikult. Tahaks reisida koos mehega, aga ei saa, sest ei julge lennata? Sinu probleem, likvideeri see.
Kaua su mees peab sinuga siis Nuustaku ja Riia vahet nühkima, kuhu on võimalik mõistliku ajakuluga mööda maismaad lapsega saada?

Oma lõpmatult suure suguvõsa seast meenub kohe ka abielupaar, kus naine abiellus linnuvaatleja ja loodussõbraga. Kuidas nad sinnani jõudsid, on arusaamatu. Nüüd on naisel suur mure – mees, va tõbras, käib kevadel metsas koeraga või korjab teede jaoks taimi, suvel ka, sügisel seenel ja marjul ning linde vaatamas. Talvelgi jalutamas. Pea iga nädalavahetus mingid tunnid ja mitu korda aastas terve päeva!
Aga naine kardab konni, usse ja puuke, eksimist ja karu ning ei saa metsa minna. Aga vat mees on see tõbras, kes naise kolme väikese lapsega koju jätab ning, palun väga, läheb metsikuid vaarikaid korjama või väljale angervaksa tee jaoks koguma. Lapsi ta ka kaasa ei anna, sest lapsukesed metsa – muld, mustus, puugid, putukad, ämblikuvõrgud, kõrge rohi – ei luba!

#3929004:

Invaliidsus ei ole solvang. Invaliidid, kel püsiv piirang, ei ole mingid teise järgu inimesed. Imik on igal juhul piirang, kelle külge 24 h peab keegi end nö aheldanud olema. Ja kui see roll on jäetud vaid ühe inimese kanda ja konkreetne imik esimesed elukuud tõesti 20 korda öösel ärkab, siis see ainuhooldaja ongi esimese poole aastaga täiesti kurnatud. Hea on kelkida, kuidas “mina, sõbrannad, töökaaslased, kõik ülejäänud maailma emad” on nii hästi hakkama saanud. Kõik olukorrad ei ole ühe mütsiga löödavad. Imikud on erinevad, sellele eelnevad rasedused ja sünnitused on erinevad, emade vastupanuvõime on erinev. Aga igatahes vajab isegi keskmise imiku keskmine ema lisaund ja lisapuhkust, mida üldjoontes saab pakkuda selle imiku teine vanem. Antud juhul väidab ema, et on sellest ilma jäetud ja see on taunitav.

Invaliidsus ei olegi solvang. Invaliidsus ei ole ka mingi naljaasi. Solvav on ilmselgelt see, et keegi nimetab ennast või teist invaliidiks, sest tal on laps. See on ajuvaba. Võrrelda lapsevanemaks olemist invaliidsusega on ebanormaalne. Lihtsalt võetakse meelevaldselt ja eeldatakse, et inimene ei saa enam oma eluga täisväärtuslikult ja iseseisvalt hakkama, sest tal on laps? Sry, aga ma ei tunne ennast invaliidina lapse pärast ja ei tulnud selle pealegi, et keegi mind sedasi vaatab või mind selleks peab.

#3929064:

Solvav on ilmselgelt see, et keegi nimetab ennast või teist invaliidiks,

Mismoodi see sulle solvav on, kui ma end invaliidiks nimetan?

Kui ei viitsi endast kõneledes kasutada näiteks taksot tellides lauseosa “olen liikumispuudega inimene ja sooviksin liikumispuudega inimestele kohandatud sõiduriista”? Ma ütlen alati, kui on seda üldse on vaja suuliselt öelda, et olen invaliid ja vajan invataksot/invalifti (see on see, mis käsipuud mööda ronib, kui tavalifti pole)/invaparkimiskohta.

Tegelikult eelistan, kui ka teised minust rääkides kasutavad sõna invaliid või liikumispuudega inimene. Lihtsalt “Teate…Annika on meil selline…puudega….eeee…teda peaks ratastoolis sõidutama” kõlab mulle väga halvasti. Palju halvemini, kui “Annika on invaliid, kas teil on ratastooli?”

Olen last kasvatanud sünnist saati üksikemana ja ausaltöeldes on ka minul olnud pidevalt see invaliidi-tunne. Mul on raha vähe, autot pole, aga laps oli ka nagunii selline, et iga väikse sõidu peale ainult oksendas, isegi trammiga polnud võimalik kahte peatust sõita (et saaks vähemalt mäest üle, läinuks jala edasi). Ja nii ma siis kärutasingi, jala, aga palju sa jaksad, trajektoor siiski piiratud mingi 8-10km. Endale mingit meelelahutust väljaspool kodu pakkuda ei saa, sõbrad-sõbrannad kadusid, oleks, et keegi kuskile kaasa kutsunuks – koos titega ei taha keegi kedagi endale külla . Vanasti käisin ühel sõbrannal igal suvel korra maal külas, nüüd ei ole seitse aastat sinna sattunud, sest ega ma kutsumata ennast ei pressi. Niipalju kui ise olen jaksanud oma kodus midagi korraldada ja kedagi külla kutsuda umbes kolm korda aastas, siis niipalju näen kedagi, aga aastatega on seegi ring hakanud kokku tõmbama, keegi ei tule lihtsalt enam. Mind ei ole kuskile sünnipäevadele kutsutud enam mingi umbes viis aastat. Vägisi ka ei pressi. Täiesti selline tunne nagu vangis oleks. Ja ma ei jaksa ise ka võimelda selle nimel, et suhtlust rohkem oleks. Niigi olen püüdnud ikka korraldada kokkusaamisi. Masendav. Kujutan ette, et mõnel invaliidil on palju võimalusterohkem elu kui mul.

Ja kõik see algas sellest, et ma olin väikese lapsega üksi. No ei ole seda jõudu, et igal pool, titt, kaenlas, ringi leekida, esimesel aastal ei suutnud isegi raamatut lugeda, sest sõnad hakkasid silme ees ringi käima. Nüüd kui laps vanem, siis tuli pandeemia peale, täiesti lootusetu seis. Ega kui ise ei ole olnud sellises olukorras, et sa oled lapsega üksi, siis ei taju seda raskust. On küll tore ja ninnunännu, aga…

Nii et teemaalgataja ei mõtle üle, tal on mees küll olemas, aga sisuliselt kui ei ole lapse kasvatamisel ei moraalset ega reaalset tuge, siis ta on nagu üksikema. Mu meelest on see isegi veel veidi hullem seis kui päriselt üksikema ollagi. Iga päev uus pettumus.

Õige. Koti meest nii kaua, kuni too on ka üdini õnnetu. Siis koti teda raha pärast. Sest miks peaks mees mingistki asjast rõõmu tundma, kuna sina ei taha samast asjast rõõmu tunda.

Viimane vastaja on küll nüüd sihilikult naiivne arvates, et mees, kes kõik puhkused veedab sõpradega reisides, tahaks seda teha koos imikuga ja veel üksi majandades ja vastutades.

Tõde on ilmselt see, et mees ei kavatse oma elus beebi saabumise tõttu midagi muuta ning põgeneb tööle ja reisidele. Laps võis olla isegi oodatud, aga teoreeriliselt, et saaks öelda, et mul on laps, mitte et päriselt ka teda oma ellu kaasata. Keegi pole ka nii töökas, et kohe kõik nädalavahetused on siiralt vaja tööd teha.

Lennuhirmuga soovitan muidugi tegeleda, et ise poolele teele vastu tulla. Kuigi pandeemia tingimustes ja beebiga ei ole see kõige põletavam küsimus.

#3929015:

Ja kuidas see suhe enne last siis välja nägi?

Siis istus naine üksi kodus ja mõtles probleeme välja. Nüüd lihtsalt sai lapse näol seltsilise.

Kas te siis enne kui otsustasite lapse teha, ei rääkinud asju sirgeks? Et kuidas jääb reisidega ja pikkade tööpäevadega? Kas mees lubas perele pühenduda ja nüüd seda ikkagi ei tee? Kas sa lihtsalt ise eeldasid, et mees enam ei reisi ja ületunde ei tee, vaid jääb rohkem koduseks? Teil jäi vist elukorraldus peale lapse sündi täiesti läbi rääkimata.

kes kirjutavad, et 7-kuuse lapsega oleks pidanud juba ei tea mitu korda reisimas käima, eriti veel praegusel viiruse ajal, neil endal ilmselt lapsi pole. Nii nagu sina teadsid, et mehele meeldib reisida, teadis tema, et sulle ei meeldi ja ometi tahtis ta sinuga last. Ka tema peab sinu hirmuga arvestama.

PS! ka minu 10k laps ärkab öösel sada korda (pole ka esimene laps) ja temaga kuskil öösel veel lennata ja ringi traalida, no ei aitäh.

#3929346:

#3929337:

kes kirjutavad, et 7-kuuse lapsega oleks pidanud juba ei tea mitu korda reisimas käima, eriti veel praegusel viiruse ajal, neil endal ilmselt lapsi pole. Nii nagu sina teadsid, et mehele meeldib reisida, teadis tema, et sulle ei meeldi ja ometi tahtis ta sinuga last. Ka tema peab sinu hirmuga arvestama.

PS! ka minu 10k laps ärkab öösel sada korda (pole ka esimene laps) ja temaga kuskil öösel veel lennata ja ringi traalida, no ei aitäh.

Mis mõttes “tema peab sinu hirmuga arvestama!? Kas sa teemaalgatust ei lugenud? Mees reisis enne suhet ja ka suhte ajal enne last ja teemaalgatajale see sobis. Ilmselgelt polnud neil enne titetegu kokkulepet, et kirglik rännumees hakkab pärast lapse sündi kirglikuks kodusistujaks.

isaks saades ei pea ekstra kokkulepet selleks sõlmima, et oma lapsega tuleb tegeleda, see on iseenesest mõistetav. Normaalne isa saab ka aru, et see ajutine. Hiljem saab jälle kirglik rännumees olla. Oma tegude (lapse) eest tuleb vastutus võtta. Miks see mees siis üldse last tahtis.

#3929337:

kes kirjutavad, et 7-kuuse lapsega oleks pidanud juba ei tea mitu korda reisimas käima, eriti veel praegusel viiruse ajal, neil endal ilmselt lapsi pole. Nii nagu sina teadsid, et mehele meeldib reisida, teadis tema, et sulle ei meeldi ja ometi tahtis ta sinuga last. Ka tema peab sinu hirmuga arvestama.

PS! ka minu 10k laps ärkab öösel sada korda (pole ka esimene laps) ja temaga kuskil öösel veel lennata ja ringi traalida, no ei aitäh.

Midagi ei PEA.

Samas lepi sina ka, et alla aastaste lastega reisimine on täiesti tavapärane elu.

Need rasked lapsed, kes veel 7-kuuselt 100 korda ärkavad, ongi teeglina need lapsed, kellega pole kuskil käidud, kaasa võetud. Lennuk ja seal magamine on tite jaoks tavaline koht nagu oma voodi, kui ta on harjunud sellega ja samuti sellega, et vanemad ei loobu tema pärast oma elust, vaid ka tema peab juba maast madaladt perekonna harjumustega sobituma.

Teemaalgataja perekonnas ei ole probleem ju lapsest. Probleem oli seal suhtes ju algusest peale. Mees soovib palju tootada, et oleks rahaliselt normaalne ning palju reisida. Naisele ei meeldi kumbki asi.

Lapse saamiseni polnud naisel mehe reisidega probleemi. Juba see on haige. Kuidas saavad kaks nii erinevat inimest suhtes olla? See on ju sama välistav, kui eelpool toodud naide linnuvaatleja ja korteriinimese suhe. Nii ei saagi. Teemaalgatajal polnud ju suhet olemas ka enne last.

Mina ei saa lapse probleemist suurt aru, lapsehoidja võtmine on kõige lihtsam asi. Jumala eest, otsi inimene, kes valvab su titte ja ongi sul su vaba aeg. Palju suurem probleem on see, et sul puudub oma mehega igasugune ühisosa, teile meeldivad nii erinevad asjad.

Mis mõttes sa abiellusid ja said lapse mehega, kellega polnud isegi kuskil reisil koos käinud? Teades, et tema tahab reisida ja sina välistad reisimise. Teil pole ju midagi lahedat kunagi olnudki! Pere loovad koos ikka kaks värske metsa- ja matkahuvilist, kaks fanaatilist kaugreisi huvilist, kaks raamatute maailma nautlejat kodus kamina paistel.

Või sul on võimalus luua pere endast 180 kraadi erineva inimesega, aga sel juhul ära vingu. Võta lapsehoidja ja saad samamoodi üksi edasi elada nagu enne lapse saamist sama mehe kõrval ju elasidki.

Eelkõnelejaga igati nõus, lisaks veel selle, et laps on ka saadud puhtalt eeldamise pealt (mis ei ole muidugi harv juhus – siin perekoolis teemasid lugedes tuleb välja). Üks eeldab, et saabuv laps iseenesestmõistetavalt muudab meest ja teine eeldab, et titt on naise rida. Omavahel ei suhelda, arvatakse, et titesaamisotsus ongi piisav juba. Sama asi ka muude elukorralduslike teemadega nagu pere rahaasjad, elukoht, kokkusaamised sõprade/sugulastega jne.

Miks te toodate neid katkiseid lapsi ja purunevaid peresid?