Esimesele küsimusele on vastus kindel ei (minu arvamus).
Minu isa oli (ja on siiani) karjääritegija. Ma ei kasvanud küll ilma isata (st, et ema ja isa on siiani koos), aga ma ei mäleta mitte ühtki korda, kus isa oleks minuga aega veetnud. Lapsepõlvest mäletan kuidas ta oli alati tööl. Kodus nägin teda vaid hommikul. Nädalavahetustel oli ta tööreisidel. Kui tal juhtus olema vaba päev, ei veetnud ta seda minuga, vaid ajas oma tööasju. Jah, me olime jõukad – mul olid alati uued riided, mänguasjad, vaba voli käia meelt lahutamas kus tahes-millal tahes, aga ma oleksin vahetanud kõik selle \”tõelise\” isa vastu.
Nüüd, kui mul endal on laps, ehk siis minu isa on vanaisa, on ta nagu rohkem hakanud kontakti otsima ka minuga. Ka mina soovin, et oleksime lähedasemad, aga ma ütlen ausalt – ma ei usalda teda ja vaevalt ma kunagi temaga tõeliselt lähedaseks saan.
Enne, kui oma mehega lapse otsustasin saada, mõtlesin ikka tõsiselt, et kas tema ikka on võimeline olema hea isa meie tulevasele lapsele. Otsustasin, et suure tõenäosusega on. Õnneks arvasin õigesti :).