Oh, ma tean, mida tunned. pesemise osas mitte, aga lauakombed.
mul ka mees umbes pool aastat tagasi avastas matsutamise. Ma ei teagi, kust see tuli järsku. Ja eriti just hommikusöögi ajal. Lõpuks ikka võtsin end kokku ja tegin sel ebameeldival teemal täiskasvanud inimesele märkuse. Tore, hommikusöögid saime korda. Aga nüüd uus asi – täiesti hirmus, kui ta õuna sööb. no ma ei saa aru, kas ta peab seda kuidagi ägedaks või on õunmaitsvam, kui ta esimesed ampsud teeb matsutades? Kusjuures tõesti esimesed 3-4 ampsu ja siis mälub normaalselt. Lisaks on hakanud niisama näksides teinekord mõmisema ma ei tea, mõnust vist. No täiesti uus asi. 8 aastat koos elanud ja nüüd järsku… ja samal ajal maadlen lastega lauakommete pärast.
Kuuma supi ja kohvi osas olen juba ammu teinud märkuse, kas tõesti luristamata ei saa – oota siis, kuni jahtunud. Aga ei saa oodata ka. No võta siis väiksem suutäis-lonks…
Ja see ongi nagu võitlus tuuleveskiga, ilmselt korraks on korras, aga ei imesta, kui aasta pärast uuesti söögilauas matsutamine…
Kusjuures ma ükskord huvi pärast proovisin ja no ei olnud kuidagi mugavam süüa matsutades, selleks peab ju ekstra pingutama, et suud nii lahti teha 😀
Ja ei ole välja mõeldud, et enne oli ok. Siin üks nagu unustab, et inimesed muutuvadki. Mu äi on näiteks täiega taktitundetud – ma ei usu, et ta terve elu on olnud selline, et ämm on pidanud koguaeg piinlikust tundma. Inimesed muutuvadki ajaga. No näiteks ma kodukontoris olles lükkan lahedalt juuksepesupäeva 1 päeva edasi – kontoris käies seda ei teinud ju. Täpselt sama asi.
Ise mõtlen, et äkki mõnel tal tähtsamal kooleegil sellised kombed ja siis eeskujuks võtnud vmt…