Teema: Kas me oleme ebamõistlikud?

Mitte midagi ei saa aru. Kas siis seni olete teie kogu maja kulutused (ja isegi prügikotid) kandnud? Miks ometi? Igatahes selge on see, et kui selline olukord on 10 aastat kestnud, siis sugulasele see arusaadavalt ei meeldi, et nüüd raha küsite. Ta on juba harjunud teie kulul elama, miks ta peaks tahtma ümber harjuda? Igatahes imelik, et 10 aastat maksite kellegi täisealise eest arveid. On see inimene puudega?

segase sisu põhjal ütleks, et pigem olete pahatahtlikud. teate hästi tema rahalist olukorda, solvute, kui ta iseloomustab teid teistele, tema on üksik, aga teie pere suureneb, kus kulud tõusevad, raha küsite vastavalt ilmateadustusele, mis muutub sekundiga, ent mitte tehtud kulutuste näidule vastavalt. sellise kavalalt rämeda käitumine paneb esmasena mõtlema, et nad tahavad minust lihtalt vabaneda, ja kohe. diplomaatiline kaasomanik jättis selle teile näkku lajatamata.

Nujah, aga kui ta keeldub oma tarbitud asjade eest maksma, siis tuleks teha nii, et neid asju ta ka tarbida ei saaks, noh et kütate ainult enda poolt, mitte ka tema osa ja ülejäänud osas teete ametlikult asjad pooleks nii, et tema veearvesti ja teie veearvesti, tema prügikast ja teie prügikast jne. Siis ta peab oma asjade eest ise maksma…

Kes see sugulane on?
Kas vanainimene või mehe vend/õde või kumbki mehe vanematest? Mis seos on sellel kaaselanikul teie kodu ja perega?

Kuidas olete maja jaganud – teemaalgatusest jääb mulje, justkui oleks maja poolitatud (nt et üks korrus ühel perel, teine teisel), kuid samas kulude jaotusest rääkivas tekstis tundub, et elate n-ö ühise leibkonnana, läbisegi, st kasutate sama kööki, elutuba, tualetti jne? Kas ostate ka sellele kaaselanikule söögi, riided? Veel kord: kes ta üldse teile on?!

Igatahes kui tegu on täisealise inimesega, siis on loomulik, et jagate maja kulud kuidagi ära, näiteks nii, et jagate elektri, vee jne ühiskulud kolmeks (kolme täiskasvanud inimese vahel) ja tema maksab oma osa või no veelgi ausam vist, kui jagate kõigi elanike vahel (sest lapsed tarbivad ka vett, elektrit ja soojust) ja tema maksab siis vastavalt oma viiendiku vm. Kui teie ostate ka majapidamistarbeid, hooldate maja ja on selliseid üldkulusid, mis puudutavad teie kõigi heaolu, siis oleks mõistlik vastastikku kokku leppida, kuidas too teie perre mittekuuluv liige saaks nende eest tasuda, aga seda summat ei saa ka teie ju laest võtta, vaid ikka teine inimene peab ka nõus olema ju.

Minu arust on täiesti normaalne nõuda teiselt poolelt ka kulude maksmist, kui ta tarbib ka neid asju (küte, elekter, prügi jne). Ainult et ma ei saagi aru, kuidas te siiani nõus olete olnud?

Muidugi, mitte et see loeks. Kui te üks hetk ei soovi tema eest enam maksta, siis on see jumala ok ja arusaadav. Mina küll ei oleks nõus maksma kellegi täiskasvanud inimese eest, kes käib tööl ja teenib raha. Mis mõttes nagu?

Sa jätad midagi rääkimata!

Kes see inimene siis on, kes teist poolt majast kasutab ja mis õigusega ta seda kasutab? Tema päris teise poole? Või ikkagi on ikkagi see, kes oma kinnisvara teile kinkis? Mulle ei tundu loogiline, et maja pärandati sinu mehele ja tema on ainuomanik, aga mingi suvalise sugulase kasutuses on tervelt pool sellest majast…

Ühtlasi – see, et teie pere on suurenenud, ei tähenda, et keegi teine peaks rohkem maksma. Seda enam kui see teine elab üksi ja teid on terve hunnik. Maja saite tasuta, aga omaenda peret ei suuda selles tasuta saadud majas elades niimoodi ära majandada, et üksiku sugulase käest elektripirni raha ei küsiks???

Keegi ei küsi kelleltki midagi “juurde” või rohkem või tagant järgi või taha kellegi arvelt rikastuda. Kui me tahaksime rikastuda siis me viskaks ta välja ja rendiks teise maja poole mitmekordselt suurema summa eest välja ja küsiks kommunaalide eest veel lisagi.

Jutt käib ainult tema enda kuludest ja see summa pole lambist võetud vaid ikkagi arvutuste põhjal. Kui tal vaja elektripirni vaja vahetada siis majaomanik ostab pirni ja vahetab tal ära selle. Kõik need väiksed asjad lisanduvad lõpuks kokku.

Ta elas siin juba enne päranduse saamist ja maksis kusjuures ka üüri eelmisele omanikule, mida meie pole kunagi küsinud. Ta ei ole selle maja omanik kunagi olnud vaid elanud siin üürnikuna.

Isegi kui me selle summa nimetaks ümber üüriks kas siis 125 eurot 75 m2 elamispinna eest oleks palju kui sul muid kulusid ei lisandu ning kõik tehakse ja organiseeritakse? Tal jääks üle 600 euro iga kuiselt elamiseks peale “üüri” maksmist.

Aga tundub, et ma sain oma vastuse ja olemegi tõprad, kes tahavad inimeselt kümmet nahka koorida 🙂 eks oma vigadest tuleb õppida ja loota, et see meile ikka head karmat toodab mitte “iga heategu ei jää karistamata”.

#3861072:

No aga viska siis välja…oot, see polegi sinu maja. Sa oled samamoodi üüri- ja laenuvabalt elanud.

Sa tead pärandi tingimusi? Ehk mees sai päranduse tingimusel, et LÄHIsugulane saab seal edasi elada.

Sellist tingimust ei ole.

Mina panustan oma rahaga meie ellu, maja korrashoidu ja kommunaalidesse.

Laenuvabalt ka ei ela – kapitaalremondi raha olen laenanud (millest on suuresti kasu saanud ka teisel poolel elaja).

#3861096:

Väidetavalt olete noortena saanud 10+ aastat üleval pidada 150m2 maja koos puuküürnikuga ning nüüd vanemana ja kogenumana tuled perekooli teemat tegema, kuidas peale pere suurenemist ei ole te võimelised enam mingit memmekest “elatama” ja kuidas te olete sadu eurosid pannud tema prügikottidele ning elektripirnidele ja vajate hirmsasti just seda lisa 125€ iga kuu. Naljanina.

Ma pole öelnud, et see PEAB 125 eurot olema, see on summa, mis meie oma kulude pealt välja arvestasime. See oli meie ettepanek aga inimene isegi ei arutlenud, ei küsinud midagi ega pakkunud ise midagi välja.

#3860999:

Me elame eramajas, mis kuulub mu elukaaslasele (on saadud päranduseks, kuid mitte antud loos juttu olevalt isikult). Meie kasutuses on pool maja ja lähisugulase poolt teine pool majast. Oleme koos eksisteerinud varsti kümme aastat ning meie pere on selle aja jooksul kasvanud. Seega tundus mõistlik paluda teise maja poole elanikult tema panust kuludesse – 125 eurot kuus (vesi, elekter, prügi, puud kütmiseks, internet ja telekanalid jmt kulud – elektripirnid, prügikotid jne, mida iganes parasjagu vaja on). Temale see idee aga ei meeldinud, sest talle ei jäävat siis elamiseks midagi.

Kuna me aga tema sissetulekut teame ja tal muid kulusid ei ole peale enda mobiiltelefoni arve siis meile tundub see summa mõistlik. Peale seda kui kuulsin kuidas ta oli pärast selja taga ka kurtnud meie jultumust siis tekibki selline tunne, et äkki pole aus temalt seda raha küsida samas jälle lööb egoism välja, et tahaks et endal kergem oleks. Mida teie teeksite? Küsiksite uuesti või jätaks asja sinna paika ja kui siiani nii on olnud las ta siis olla?

Oot, misasja? Teie pere on suurenenud, aga tema peab selle kinni maksma?

Meie “avastasime” järsku, et elektrisüsteem vajab kaasajastamist, projekt ja selle käigus eraldati kõik korterid eraldi mõõtjate “alla”. Mölisemist oli, aga ohutusele viidates oli valida: kas on elektrit või ei ole.
Siis “avastasime”, et torud vanad. Sooja ja külma vee torustikud ehitas veevärk ümber, nüüd kõigil oma mõõtesõlm.
Õhksoojuspumbale ei andud nõusolekut niikaua, kui meil lubati puukuur “ehitada” (sisuliselt tõstetakse autost alus puudega suurde virna, hiljem koormakate peale).

Igati mõistlik on raha küsida, te ei pea kedagi niisama ülalpidama, aga peate korralikult läbi arvutama, mis selle inimese osa on kommunaalidest jms ning lisaks peate otsustama, kas küsite ka üüri.

Ja mulle tundub, et tõenäoliselt tulete talle vastu ja aitate teda ka muudes asjades, eks see võib tüütu olla. Mul aimdus, et tegemist vanema inimesega. Eriti kui teil nüüd oma pere, kelle eest hoolitseda, siis võib-olla ei ole aega ega ka tahtmist.

Pole te mingid tõprad. Nahhaal on see sugulane, kes arvab, et 75m2 elamispind peaks olema kasutada tasuta. Lisaks veel täisteenindus prügikottide ja elektripirnide näol.  Kui veel tuba tal ka soe teie kulul on, siis see 125€ on veel vähe.  75m2 korteri kulud on palju suuremad koos elektri ja internetiga. Lisaks veel see, et ükski remont ega teenus ei tule sinuni ilma organiseerimata.  See kõik on aeg. Sugulasel pole mingit muret, ainult ela.

Ja see, et pere on suuremaks kasvanud, on põhjendatud põhjus, et lõpetada puugist sugulase üleval pidamine.

Olete küll ebamõistlikud, et 10 aastat lasite inimesel elada 0 euroga. Puude ostmisel pole küsinud raha? Elektriarvet pole jaganud? Kui see lähisugulane just ema või isa pole, siis ma lihtsalt ei saa aru, mis need põhjused võisid olla, miks te algusest peale ei rääkinud läbi selliseid suuremaid kulutusi. See lähisugulane pole kordagi ise juttu teinud kulude jagamisest? Mis see põhjus siis olla võib? Lähisugulase pettumus, et talle ei pärandatud midagi kuigi tegelikult oleks tal justkui õigus olnud sellele? ( Lapsepõlvekodu vms). Mingi teema peab siin olema, sest keegi pea niisama heast peast oma sugulasi üleval , nooruse rumalus ka ei ole põhjuseks. Igaüks peab ikka panuse andma ühisesse majapidamisse, kui tegu pole just puudega inimesega, kes ei saa aru elust ja olust. Ja ma ei pea silmas 125 EUR kuus, alati on võimalik kokkuleppeid teha , nt laste hoidmine, või söögi valmistamine.

Nähtud küll selliseid suhteid. Tõenäoliselt on tegu emaga või isaga kelle vanem oma vara lapselapsele elu alustuseks pärandas suulise klausliga, et oma laps võib seal elu lõpuni elada.

Noortel viskas lihtsalt üle ja ametlikult pole neil ühtegi kohustust enam vanemat seal pidada. Ükski normaalne inimene ei peaks kedagi ilma põhjuseta üle 10 aasta üleval.