Mul on kaks väga head meessõpra ja kumbki pole ihaldanud mind naisena kohe kindlasti mitte ega mina neid mehena. Me meeeldime inimestena. Jutud klapivad, huvid klapivad, naljasoon klapib. Mõnus flirdivaba semusuhe. Kõigil kolmel ka abikaasad olemas, normaalsed inimesed, mõistavad, et sõbra puhul pole üldse oluline, mis tal pükstes on.
Taas on see ühe järjekordse naiivse naise seisukoht.
Ei viitsi meestele “endale meeldida kasta” mingil sellisel kõõmal, kellega seksida, kui juhus tekib, ei sooviks.
Sõbrana peetakse vaid neid, kellega teeks küll ja seal tagapingil nö. varumehena seismine pole ju keeruline.
Las naised omakeski arvavad, et on lihtsalt ilgelt suur sõprus on ja ei midagi romantilist.