Esileht Pereelu ja suhted Kas mehed ei soovi abielluda?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 176 )

Teema: Kas mehed ei soovi abielluda?

Postitas:
Kägu

ma ei tea oma suguvõsas ühtki sellist peret. kõik on abielus.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui oskad öelda, miks ei võiks tahta naine abielluda?

Mina olen naine, kes pole tahtnud abielluda. Võimalik, et ongi mugavuskooselu – väga mugav on, juba 23 aastat. Lapsed on mehe nimel, iial pole erinevatest perenimedest probleemi olnud. Mul pole ühtki põhjust, miks ma peaksin abielluma, aga on päris mitu, miks ma seda ei tee/teinud. 1. mulle ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis – nii et pidu peaosalisena ma ei teeks, ka mitte avalikku tseremooniat. 2. ma ei vahetaks nime – piisavalt karjääri ja dokumente on sellega seotud, vahetus oleks ebamugav. 3. on meil varad eraldi, nii et ühisvara ei tahaks, pärandumine lastele on loogiline, kärgperendust pole. 4. ma ei kannaks abielusõrmust. Isegi tulumaksu pärast ei ole vaja abielluda, tagasi ei saaks midagi (vist polegi ju enam ühisdeklaratsiooni).

+6
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paber ei näita midagi, ei lahutataks ilmaasjata. Osad abielluvad peale aastapikkust kurameerimist, vabaabielud kestavad kauem.

Meil on paari nädala pärast 15. pulma-aastapäev. Enne pulmi koos ei elanud, aga umbes aasta tõesti olime tuttavad ja mitte palju vähem kõrvuni armunud olnud.
Praegu on ikka veel kõik hästi. Vanemad on 40 aastat abielus olnud ja ka lahutada ei plaani. Vanavanemad jõudsid 62 aastat abielus olla. Kaua need vabaabielud siis veel kestavad?

Mina arvan, et peale üksikute erandite, on need, kes abielluda ei soovi, ikkagi suhtes ebakindlad. Võibolla on keegi kuskil parem? Mis sest, et juba 5, 10 või koguni 15 aastat koos täiesti normaalselt elatud ja lapsedki saadud, ühine kinnisvara pealekauba. Ei taheta abielutõotust anda, sest seda ei saaks nad südamest teha… On muidugi ka üksikuid erandeid, kel on abiellumise vastu mingid muud spetsiifilised argumendid ja kes abielu kui riiklikult tunnustatud institutsiooni tunnistada ei taha.

Muide, abielludes ei pea keegi kellegi nime võtma. Isegi vara ei pea ühiseks saama. Ka suurt pidu ei pea tegema. Meie tegime väikese peo, aga tean ka neid, kes hiljem andsid teada, et vaat me abiellusime tol päeval, kahekesi. Sõrmuseid ka ei pea kandma. Sõrmuste mittekandmine pole enam sugugi haruldane.

+12
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, MIKS peaks tingimata abielluma.

Mõni on lapsest peale unistanud valgest kleidist ja pulmapeost, nagu printsessimuinasjutt või nii. Teise jaoks ei ole see kunagi oluline olnud.
Mõne jaoks on abielu (ikka päriselt “ära võetud”) staatusesümbol, mis just kui tõstab teda kõrgemasse klassi võrreldes teistega. Teise jaoks see nii ei ole.
Mõni vajab abieluettepanekut tõestusena partneri armastusest ja pühendumisest. Teine ei vaja. Teine inimene võib tunda end suhtes kindlamalt ilma abieluta – on iga päev veendunud, et temaga päriselt tahetakse koos olla, mitte ei tiksuta mingi paberi pärast.
Mõni on usklik. Mõni ei ole.
Pragmaatilistest kaalutlustest on välja toodud varalised kohustused teineteise ees, et annab turvatunde. Samas võib see hoopis tuua kaela jamasid, mida muidu poleks olnud (abikaasa võlad). Materiaalsed asjad saab kokku leppida (ja lepingud teha) ka abieluväliselt. Samuti saab abielludes valida lahusvara variandi.
Hooldamise kohustus. Hooliv, armastav, vastutustundlik inimene teeb seda ka vabaabielus; hoolimatu ei tee tegelikult ka abielus. Ka endal on alati võimalus elukaaslast hooldada, abielu seab selleks lihtsalt kohustuse.
Nii materiaalse hoole kui hooldamise asjus – kui kaaslane on hea inimene, ei ole nendeks asjadeks vaja abielu (st kohustust); kui kaaslane on mölakas, siis on abielu pigem risk, kui turvavõrk.
Pärandi jaoks saab teha testamendi.
Mõne jaoks on oluline ühine perekonnanimi, teise jaoks ei ole. Nime saab muuta ka abieluta.
See, et elukaaslasele haiglas infot ei jagata, on puhas jama. Inimene saab ise määrata endale esmase kontaktisiku.
Mõne jaoks on oluline, et Perekooli Kägu usuks ja tunnustaks tema armastuse siirust. Teise jaoks on kummaline üldse enda (ja kaasa) tundeid kuskil foorumis tõestama hakata.

Sina tead ise kõige paremini, miks abiellusid – staatuse, turvatunde vmsiganes pärast.
Natuke jabur on küsida seletust, mille pärast midagi EI tee… Et – miks peaks?

+12
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

1. naine ei tahtnud ülikooli ajal. ootas äkki paremat
2. kogu vara on minu nimel ja teenitud. naisel on kenake kaasavara tekkinud pikkade aastate jooksul
3. nüüd tahab naine pulma, aga mina regamist ja pidu
4. testament olemas, vara jaguneks kõikide oluliste vahel niikuinii
5. mis selle mõte oleks – riik soovib lõivu, aga vastu pakub mida? tulumaksutagastus pole teema. pärimisõigus testamendis jne

40 keskel ta ja ma.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sooviksin, aga naine ei soovi, põhjust ei ole saanud uurimise peale.

Sedapidi varianti kohtab harvem, kaua koos olete olnud?Muidu

Vot ei tea jah… Minu jaoks oli esimene armastuse märk see, et pea kohe tekkis selle mehega titeisu. Elasime siiski veel 3 aastat koos, enne kui esimesele lapsele rohelise tule andsime. Aga tunne oli kohe selline, varem pole seda tundnud. Abielu tundus kuskil tagaplaanil võimaliku variandina, aga lapsesoov oli kindel…

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mari Metsallik ütleb kenasti oma “Naiselikkuse saladustes”: naise eest, kellega mees abielluda soovib, on ta valmis vastutama oma eluga. Niisama tüdruksõprade ees mees vastutust ei tunne.

+6
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mari Metsallik ütleb kenasti oma “Naiselikkuse saladustes”: naise eest, kellega mees abielluda soovib, on ta valmis vastutama oma eluga. Niisama tüdruksõprade ees mees vastutust ei tunne.

Annelinnas elades ja jokkis võõrt keelt kõnelevate kampadega jageledes oli korduvalt teemasid, et las neiu kõnnib koju, ana ne tjema zdez. Lubati reeglina, kuid mõnikord olid mul luugid mitu päeva sinised. Viin oli vaja mitmekesi välja elada…

Abielu tähendab seda, et sa aitad kedagi ja ta aitab sind vastu küsimata. Ülim sõprus ja kiindumus. Sa ei pane oma kaaslast kunagi teadlikult ohtu, ja ei eita, et teatud hetkedel annaks tema eest oma elu. Sõrmust siiani kummalgi pole.

Argumentum ad hominem: vihjasid naisele, kes ajakirjale sentide eest oma alasti keha välimust müüs ning hiljem päikesetoitumist propageeris? Mkay…

+4
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Miks paljud pereinimesed kunagi ei abiellu ja soovi lapsi kasvatada ühise nime all?

Kas mehed ei soovi abielluda, sest ehk terendab kunagi silmapiiril keegi parem?Varalahususe saab ju ka sõlmida,kui asi peaks olema näiteks hirmus varanduse jagamise ees tulevikus.Raha taha ka need asjad jääda ei saa, sest abiellumine iseenesest kulukas ei ole, kui just muidugi udupeent pidu ei soovi.

Inimesed kes olnud koos 10+ aastat, lapsed saanud ja vabaabiellu jäänud, miks ei ole te oma kõige kallimale jah sõna öelnud? See on ju ilus, kui teineteist armastatakse ja ei elata mugavuskooselus.

Ma ei peaks seda iganenud ja vanamoodsaks traditsiooniks nagu siin on välja vahel toodud.

Rääkige 🙂

Noorena unistasin ka. Siis tulid päris probleemid. Mingit vahet pole, mis nime inimesed perekonnas kannavad, ka emad ja lapsed.
Samas leian, et kui ainult üks soovib abielluda, siis armastav teinepool tuleb alati vastu.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen naine ja vastasin oma mehe abiellumisemõttele “Ei”
Ma ei taha.
Mulle lihtsalt meeldib olla nö vabas kooselus. Mulle meeldib, kui minu kõrval olemist ja lahkumist ei piira mingid juriidilised ahelad. Tahad – ole, tahad – mine ära. Täpselt nii see peabki olema.

Meil lapsed juba täiskasvanuks koos kasvatatud. Vabadus on eriti suur hetkel.

“Abielu tähendab seda, et sa aitad kedagi ja ta aitab sind vastu küsimata.” – no selle kommentaari autori jaoks on abielu tõesti vajalik. Ta lihtsalt ei oska teisiti.

+4
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Õige otsus mitte abielluda, vaadake näitlejaid ja ärimehi keda naised lahutusega peedistanud on.
Naistel pole õigust mehe teenitud rahale, seega ei mingit abielu.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keegi võiks selle teemaalgataja probleemi (ja teema küsimuse) ka nüüd lõouks ära lahendada ja kirjutada, et JAH, kõik mehed on jobud, sest nad ei taha abielluda.

Aga miskipärast vastavad teemasse ainult naised, kes selgitavad, miks nad ei taha ja teemaaalgataja, vaeseke ei saagi oma põletavale probleemile vastust.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

No mida sa abiellud kui perekooli käod on rääkinud, et mees on paras rott kui ei suuda vähemalt 50 000€ pulma teha……

😀

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Abiellumine annab naisele juriidiliselt palju, samas kui mehelt võtab see palju ära.

Mehed, kes juurat natuke jagavad või on eelmises elus sellega pihta saanud (või näinud kuidas sõbrad pihta saavad), ei abiellu.

Kuna naised on emotsionaalsed, siis ei saa nende peale kindlad olla ja kaotada on palju.

Kindlasti ei mõtle kõik mehed nii, kuid selliseid mehi on palju ja paistab, et tekib juurde.

+2
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Tõutäkk

Abiellumine annab naisele juriidiliselt palju, samas kui mehelt võtab see palju ära.

Mehed, kes juurat natuke jagavad või on eelmises elus sellega pihta saanud (või näinud kuidas sõbrad pihta saavad), ei abiellu.

Kuna naised on emotsionaalsed, siis ei saa nende peale kindlad olla ja kaotada on palju.

Kindlasti ei mõtle kõik mehed nii, kuid selliseid mehi on palju ja paistab, et tekib juurde.

Just, isegi varalahususe puhul on üks asi, mis muudab mehe olukorra ebakindlamaks. Nimelt kohustus väikelapsega naist veel aasata üleval pidama lisaks laste ülalpidamiskohustusele.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest tähtsustatakse abielu tähendust meeletult üle. Mis see muud on kui lihtsalt ühiskonna ees teadvustamine, et me oleme ühiselt toimiv üksus, perekond. Kõik see muu jura, kleidid ja peod, on absoluutselt teisejärguline.

Abielu lihtsalt aitab juriidilises mõttes paljusid teemasid selgemalt ja lihtsamalt lahendada. Muidu mine võta kinni, kes see Peeter kes väidab ennast sinu elukaaslase olevat, tegelikult on/oli. Peetri ja Mari enda jaoks, jah, on see võib-olla selge, aga mitte inimeste jaoks, kes neid ei tunne ja peavad mingeid Peetri ja Mari teemasid lahendama, olgu need meditsiinilised, varaõiguslikud või perekonnaõiguslikud.

Mis puudutab vara teemat, siis õnneks on meil võimalik valida mitme erineva variandi vahel, niisiis ei sunni keegi sind ühisvara valima.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mari Metsallik ütleb kenasti oma “Naiselikkuse saladustes”: naise eest, kellega mees abielluda soovib, on ta valmis vastutama oma eluga. Niisama tüdruksõprade ees mees vastutust ei tunne.

Minu mees, sry elukaaslane, tuleb kindlalt mulle tulle/vette/katusele järele. Aga ma ei ole ka niisama tüdruksõber, kui sa nii tahad väita. Ma olen ta eluarmastus.

+5
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Just, isegi varalahususe puhul on üks asi, mis muudab mehe olukorra ebakindlamaks. Nimelt kohustus väikelapsega naist veel aasata üleval pidama lisaks laste ülalpidamiskohustusele.

Sõltub naisest, kes laseb seda teha ja kes mitte. Muidugi ka mehest – kui võimalused suuremad, siis on kergem seda võimalust rohkematel naistel ka kasutada. Näiteks, kui ma olen abielus teadlasega, siis ei tule pähegi käsi puusa panna ja nõudma hakata, aga kui eduka ärimehega, siis võiks asja kaaluda, et kas tahan olla ülalpeetav või mitte. Ja kas ma tahan abielluda üldse mehega, kes niiviisi sente poolitab ja ainult sellele oma “kohustusele” mõtleb? Ega vist. Ega ma ei taha siuksega niisama ka koos elada. Laps lapseks, ikka juhtub (tõutäkuga magamiseks peaks “kooma” muidugi päris raske olema), aga milleks mul vaja maid jagada väiklase, aga enda arust kõva mehega.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Just, isegi varalahususe puhul on üks asi, mis muudab mehe olukorra ebakindlamaks. Nimelt kohustus väikelapsega naist veel aasata üleval pidama lisaks laste ülalpidamiskohustusele.

Sõltub naisest, kes laseb seda teha ja kes mitte. Muidugi ka mehest – kui võimalused suuremad, siis on kergem seda võimalust rohkematel naistel ka kasutada. Näiteks, kui ma olen abielus teadlasega, siis ei tule pähegi käsi puusa panna ja nõudma hakata, aga kui eduka ärimehega, siis võiks asja kaaluda, et kas tahan olla ülalpeetav või mitte. Ja kas ma tahan abielluda üldse mehega, kes niiviisi sente poolitab ja ainult sellele oma “kohustusele” mõtleb? Ega vist. Ega ma ei taha siuksega niisama ka koos elada. Laps lapseks, ikka juhtub (tõutäkuga magamiseks peaks “kooma” muidugi päris raske olema), aga milleks mul vaja maid jagada väiklase, aga enda arust kõva mehega.

Kolmas asi on see, et naise ülalpidamist rakendatakse heal juhul ainult siis, kui laps on raske puudega ja naine reaalselt ei saa tööl käia. Muudel juhtudel eeldab kohus, et kui emapalk läbi, siis naine läheb tööle.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nagu ma ühes teises teemas kirjutasin, elasime me 18 aastat vabaabielu, sest olime oma suhtes kindlad ja paber tõesti ei tähendanud ja ei tähenda siiani midagi, sest lahutust on täpselt sama kerge vormistada kui ametlikku abielugi. Pärast 18 aastat otsustasime lõbu pärast abielluda, lapsed olid suureks kasvatatud ja raha kippus ka üksjagu juba üle jääma, nii et saime uhke üllatuspeo korraldada ja veidi hiljem kahekesi uhkele pulmareisile minna.
See argument, justkui oleks vabaabielu mingi mugavuselu, ei pea absoluutselt paika. Vabaabielus ju kehtivad täpselt samad kohustused, mis abieluski ehk koos tuleb lastele võimaldada probleemibavaba elu ja tagada parim saada olev haridus, et edukas tulevik oleks garanteeritud ja see ei ole sugugi kerge, vaid nõuab päris suurt pingutust. Teiseks tuleb tagada ka endi igakülgne materiaalne kindlustatus, et pensionipõlv oleks muretu. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas vabaabielus seda kõike tegema ei pea.
Mina väidan, et need, kes elavad vabaabielus mugavustsoonis, teevad seda ka ametliku abielus.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Abiellumine annab naisele juriidiliselt palju, samas kui mehelt võtab see palju ära.

Mehed, kes juurat natuke jagavad või on eelmises elus sellega pihta saanud (või näinud kuidas sõbrad pihta saavad), ei abiellu.

Sa mõtled seda olukorda, kus naine on rase, äsja sünnitanud ja väikese lapsega ega saa seetõttu tööle minna (kui mees just koduseks ei jää) ja mees peaks sel ajal naist-last ekstra materiaalselt toetama? Aga selle mure lahendab suuresti vanemahüvitis. Lapse ees tekivad isal muidugi kohustused, kuid ka emal tekivad ja ka lapsel tekivad vanemate ees.

Või oled üks neist, kes arvab, et kõik naised on varatud ja võimetud korralikult teenima?
Meil näiteks mees võitis abielludes majanduslikult päris palju, kuigi enamus mu kinnisvarast on lahusvara.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Üks põhjus mitte abielluda on see, et ka pärast lahutust võib säilida endise abikaasa ülalpidamiskohustus, eriti kui ollakse olnud abielus kaua aega. Et kui oled olnud üle 25 aasta abielus ja lahutad ja pärast jääb abikaasa töövõimetuks, pead teda toetama. No milleks selline koorem endale kaela võtta?! Elame koos ja toetame teineteist kuni tahame.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Üks põhjus mitte abielluda on see, et ka pärast lahutust võib säilida endise abikaasa ülalpidamiskohustus, eriti kui ollakse olnud abielus kaua aega. Et kui oled olnud üle 25 aasta abielus ja lahutad ja pärast jääb abikaasa töövõimetuks, pead teda toetama. No milleks selline koorem endale kaela võtta?! Elame koos ja toetame teineteist kuni tahame.

Abikaasa ülalpidamiskohustus kehtib ainult aasta või paar pärast lahutust, hiljem enam ei kehti. Et sinu meelest on siis parem, et sinu ja su mehe ühised lapsed peavad vanemat ülal pidama, sest täiskasvanud lastele kehtib töövõimetu vanema puhul ülalpidamiskohustus igavesti. Muidugi, milleks maksta ise, kui seda võivad teha lapsed.
Sina räägid olukorrast, kus sa elad koos kellegagi, keda sa ei armasta, kui ei taha teda hätta sattumise korral ülal pidada. Ausalt öelda ei saa ma sellisest kooselust üldse aru.

Kui madal peab olema sellise naise (aga ka mehe) enesehinnang, kes elab koos inimesega, kes ei suuda endale isegi tulevikuks ülalpidamist kindlustada. Selliste puhul peab vist tõesti paika arvamus, et peaasi, et mehe (naise) lõhn majas oleks.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Abiellumine annab naisele juriidiliselt palju, samas kui mehelt võtab see palju ära.

Mehed, kes juurat natuke jagavad või on eelmises elus sellega pihta saanud (või näinud kuidas sõbrad pihta saavad), ei abiellu.

Kuna naised on emotsionaalsed, siis ei saa nende peale kindlad olla ja kaotada on palju.

Kindlasti ei mõtle kõik mehed nii, kuid selliseid mehi on palju ja paistab, et tekib juurde.

Eriti vildakas seisukoht, millesse on sisse kirjutatud eeldus, et naised on saamatud ülalpeetavad.
Mina, naine, pere peamise ülalpidajana, kinnisvaralaenude võtja ja teenindajana, nüüdseks kinnisvara ainuomanikuna, firma omanikuna ja juhatuse liikmena küsin: mida abiellumine mulle juriidiliselt annab? Lapsed on täisealised – pole iial tundnud mitte mingit juriidilist puudust abielus mitte olles.

Päriselt arvate, et see ülalpidamiskohustus on mingi nii magus asi, mille pärast abielluda? On muidugi ka selliseid debiilikuid, kes oskavad õnnelikud olla isegi selle üle, et nende lastel on nende ülalpidamiskohustus ja hooldekodu maksmise kohustus. Korjake jalad kõhu alt välja ja teenige ise oma ülalpidamine.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Päriselt arvate, et see ülalpidamiskohustus on mingi nii magus asi, mille pärast abielluda? On muidugi ka selliseid debiilikuid, kes oskavad õnnelikud olla isegi selle üle, et nende lastel on nende ülalpidamiskohustus ja hooldekodu maksmise kohustus. Korjake jalad kõhu alt välja ja teenige ise oma ülalpidamine.

Aamen!

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Seni pole keegi mulle suutnud abielu mõttekuse ära seletada, et MIKS abielluda? Kui seletatakse mingist tagauksest ja uuest, paremast võimalusest ning mugavusest, kas siis abielus olles on kõik need loetletud võimalused jäädavalt, igaveseks kadunud? Ei ole ju… Kõikvõimalikud teemad kaaslasega seotud juriidilised kohustused ja õigused – väga lihtsalt teostatavad ka kooselu korral jms. Seega…

Kui kaks inimest tahavad oma VABAST tahtest koos olla, siis nad ka on seda. Ja kui nad enam ei taha, siis ei aita ka abielu. Nii, et milleks kõik see?

Meil hoiab meie suhet koos me vaba tahe koos olla, mingit finantsilist sõltuvust teineteisest pole. Kui peakski mingil põhjusel lahkuminek toimuma, siis mingit protsessi ei tule, kuna kõik on niigi omaniksuhtega jagatud, k.a. lastel.

Koos oldud 23a.

Minu mees oli see, kes ei soovinud abielluda. Tegin algul vihjeid, lõpuks küsisin ise otse. Jutt oli umbesn sama – mis vahet seal on, mida see paberitükk annab jne? Aga minule oleks andnud. Ma olen väga traditsioonide armastaja, ja minu jaoks oleks olnud oluline olla abielus. Minu vanemad olid abielus kuni nende surmani.

Lisaks emotsionaalsele poolele oli oluline ka muu. Raha oli meil ühine ja mingisuguseid vara jagamise teemat üldse päevakorda ei tekkinud. Küll aga oli mul mitmeid nö. juriidilisi probleeme seoses sellega, et me polnud abielus.

Näiteks. Aastaid tagasi oli nii, et abielus olev kodune naine sai mehe töökoha kaudu ametlikult haigekassa kindlustuse. Meil sündisid lapsed järjestikku ning olin pikalt kodune. Kui noorim laps sai kolmeseks, siis oleks pidanud tööle minema. Aga sel ajajärgul oli tööle saamisega väga keeruline. Eriti veel neil, kes aastaid kodused olnud. Nii juhtuski, et laps sai kolmeseks ja haigekassa kehtis mul, kui ma ei eksi kolm kuud veel pärast seda. Siis katkes. Kui ma oleksin olnud abielus, siis oleks mehe kaudu haigekassa jätkunud.
Olin selle asjaolu unustanud ning läksin pahaaimamatult perearstile, kes pidi mulle pillide retsepti andma. (Selgitan, et see oli aastaid tagasi ja siis käisid asjad niimoodi, et pidi nägu näitamas käima.) Sain retsepti. Mõne aja pärast läksin lapsega arsti juurde. Olin vastuvõtule, kui järsku kargas üks kuri tädi ruumi ja sõimas mul näo täis, et olen valetaja ja varas. See tähendas, et käisin eelmisel korral arsti juures, maksmata. Haigekassa oli lõppenud mõni päev enne seda ja kuna ma neile seda ei olnud öelnud, siis peeti mind vargaks. Muidugi maksin selle esitatud arve seal kohe ära. Aga endal oli nutt kurgus, sest tõesti, ma ei unustanud seda meelega, et ma ei ole enam ravikindlustatud. Sel hetkel ma tundsin küll alandust ja solvumist, et ma olin sellisesse olukorda sattunud.

Teine näide. Sel ajal, kui meie lapsed olid väiksed, oli võimalik teha abikaasadel ühine deklaratsioon. Kuna kodune naine, kellel sissetulek puudus, sai “oma osa” mehe deklaratsiooni kanda, siis said sellised pered hiljem Maksuametilt tagasi. Tean abielus olnud sõbrannade kaudu, et nemad said päris suuri summasid pere peale tagasi.

Kolmas. Lapse nimele tuli pakk. Läksin sellele postkontorisse järele. Muidugi mul ei olnud lapse sünnitunnistust kaasas. Ja mind saadeti sealt minema. Öeldi, et muidu oleks isegi andnud, aga kuna mul on lapsega erinev perenimi, siis nad ei anna. Hiljem, lapse isale anti see pakk. Piisas sellest, et mehel on lapsega sama perekonnanimi.

Saan aru, et need on mõnes mõttes tühised ja ebaolulised näited, mis vist tänapäeval enam ei kehtigi, aga mina meenutan neid olukordi, kus ma tundsin siirast ja sügavat solvumist ja alandust. Ja tõdesin, et on ikka küll vahe, kas oled abielus ja kas oled lastega samal nimel.

Seda kahetsen ma vist lõpmatuseni, et lastele enda perekonnanime ei pannud. Olin ju ka esimese lapse sündides sinisilmne ja arvasin, et nagunii kohe varsti abiellume ju ja siis on ikka hea, kui kõik on ühel nimel.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lugesin kommentaare ja huvitav teema. Millegipärast on just need vabaabielulised kärmed parandama, kui kellegi elukaaslase kohta keegi kogemata ütleb, et a la Mati abikaasa Ene – kohe selline ise ka vabaeluline naisterahvas kisamas tagant, et ei, ei, Matikene ei ole ju Enega abielus. Ja tihti selline naine on vägagi uhke oma nn seisust rõhutama, kui viimaks nö ära võetakse. Niisiis kummaline.

Aga mina, mis miks mina abielus olen? Mulle meeldib. See tunne öelda välja, et see on minu abikaasa – no on ilus lihtsalt. Ka turvatunde tõttu – no ei lähe need vabaabielulised midagi notarisse varalist seisu vormistama enamasti, kõik on just täpselt nii pilla-palla kui lastakse. Kui kahepeale laen võetud, siis sellega jah teine asi – pank ju sunnib notarikülastuse peale. Aga muidu – peres 2-3 last eri meeste-naistega ja vara seis selline, et hetke elukaaslane on põõsa all kui nn eelmised lapsed ühel õnnetul hetkel jagama hakkavad asju.

+8
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga muidu – peres 2-3 last eri meeste-naistega ja vara seis selline, et hetke elukaaslane on põõsa all kui nn eelmised lapsed ühel õnnetul hetkel jagama hakkavad asju.

Hetke elukaaslane läheb oma koju tagasi siis. Tal võivad samamoodi “eelmised lapsed” olla, kes ühel õnnetul hetkel ühisvarast osa tahavad (juhul kui oldi abielus). Kärgperes peab nagunii oma vara-asjad korras hoidma, abielus või mitte. Et keegi ilma ei jääks ega liiga palju ei saaks.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Väljavõte Riigi Teatajast:
(3) Kui abielu on kestnud vähemalt 25 aastat, on lahutatud abikaasal õigus saada lahutatud abikaasalt ülalpidamist ka siis, kui abivajav abikaasa muutus töövõimetuks kolme aasta jooksul pärast abielu lahutamist ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab. [RT I 2005, 39, 308 – jõust. 01.01.2006]

Veel mõni põhjus, mida pole välja toodud?
Kui tegu on eri riikide kodanikega, siis koroona tõi ju kenasti välja, et riiki lastakse vaid siis, kui on peresidemed. Ega abielu kohusta inimesi kogu aeg koos olema või elama. Aga millega sa neid peresidemeid tõestad kui paberit pole?

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Väljavõte Riigi Teatajast:

(3) Kui abielu on kestnud vähemalt 25 aastat, on lahutatud abikaasal õigus saada lahutatud abikaasalt ülalpidamist ka siis, kui abivajav abikaasa muutus töövõimetuks kolme aasta jooksul pärast abielu lahutamist ja kui kohustatud lahutatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab. [RT I 2005, 39, 308 – jõust. 01.01.2006]

Veel mõni põhjus, mida pole välja toodud?

Kui tegu on eri riikide kodanikega, siis koroona tõi ju kenasti välja, et riiki lastakse vaid siis, kui on peresidemed. Ega abielu kohusta inimesi kogu aeg koos olema või elama. Aga millega sa neid peresidemeid tõestad kui paberit pole?

Zuure arrmastusega muidugi 🙂 Ametniku asi on mõista ja piir lahti teha.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 176 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas mehed ei soovi abielluda?