Ma ei saa aru, MIKS peaks tingimata abielluma.
Mõni on lapsest peale unistanud valgest kleidist ja pulmapeost, nagu printsessimuinasjutt või nii. Teise jaoks ei ole see kunagi oluline olnud.
Mõne jaoks on abielu (ikka päriselt “ära võetud”) staatusesümbol, mis just kui tõstab teda kõrgemasse klassi võrreldes teistega. Teise jaoks see nii ei ole.
Mõni vajab abieluettepanekut tõestusena partneri armastusest ja pühendumisest. Teine ei vaja. Teine inimene võib tunda end suhtes kindlamalt ilma abieluta – on iga päev veendunud, et temaga päriselt tahetakse koos olla, mitte ei tiksuta mingi paberi pärast.
Mõni on usklik. Mõni ei ole.
Pragmaatilistest kaalutlustest on välja toodud varalised kohustused teineteise ees, et annab turvatunde. Samas võib see hoopis tuua kaela jamasid, mida muidu poleks olnud (abikaasa võlad). Materiaalsed asjad saab kokku leppida (ja lepingud teha) ka abieluväliselt. Samuti saab abielludes valida lahusvara variandi.
Hooldamise kohustus. Hooliv, armastav, vastutustundlik inimene teeb seda ka vabaabielus; hoolimatu ei tee tegelikult ka abielus. Ka endal on alati võimalus elukaaslast hooldada, abielu seab selleks lihtsalt kohustuse.
Nii materiaalse hoole kui hooldamise asjus – kui kaaslane on hea inimene, ei ole nendeks asjadeks vaja abielu (st kohustust); kui kaaslane on mölakas, siis on abielu pigem risk, kui turvavõrk.
Pärandi jaoks saab teha testamendi.
Mõne jaoks on oluline ühine perekonnanimi, teise jaoks ei ole. Nime saab muuta ka abieluta.
See, et elukaaslasele haiglas infot ei jagata, on puhas jama. Inimene saab ise määrata endale esmase kontaktisiku.
Mõne jaoks on oluline, et Perekooli Kägu usuks ja tunnustaks tema armastuse siirust. Teise jaoks on kummaline üldse enda (ja kaasa) tundeid kuskil foorumis tõestama hakata.
Sina tead ise kõige paremini, miks abiellusid – staatuse, turvatunde vmsiganes pärast.
Natuke jabur on küsida seletust, mille pärast midagi EI tee… Et – miks peaks?
Täpselt! Ma pole kunagi aru saanud, miks abielus inimesi nii väga huvitab see, miks mõni paar ikka siiani abielus pole. Justkui oleks vaja endale tõestada, et ju siis on nende peres midagi väga halvasti.
Või siis mingid vanema generatsiooni sugulased kommenteerivad, et oh vaeseke, sind polegi veel ära võetud. Veel hullem, “äravõtmisest” räägivad palju nooremadki, 21. sajandil!