Eksmees, kellega viis aastat suhelnud ei ole, helistas ja pakkus tööd asutuses, mida ta juhib. Pakkus mõnisada eurot rohkem palka kui selle ameti keskmine. Praeguses kohas saan alla keskmise, aga samas tööõhkkond on hea.
Tean, et tal on uus pere, naine ja väike laps. Omal ajal läksime lahku, sest mees oli valelik ning väärtushinnangud ei klappinud, jätsin üsna järsult ta maha, ta veel üritas pikalt tagasi tulla, aga minu jaoks oli ta juba vastikuks muutunud. Mul on tunne, et suudaks sellest kõigest üle olla, aga kardan, et ehk võib mineviku tõttu mingeid pingeid tekkida. Kardan, et äkki on mehel ikkagi imelik tagamõte, sest jutt oli umbes selline, et neil töötajaid jätkub, aga ta otsib oma meeskonda ainult parimaid. Tegelikult ta ju ei tea, kui hästi ma üldse tööd teen, siis kui koos olime tegutsesime mõlemad hoopis teistes valdkondades. Kui pakkusin, et võin kohta tuttavatele soovitada, hakkas hämama. Töö on selline, et puutuksime iganädalaselt kokku ja ta oleks minu otsene ülemus, samas asutus on suur ja külg külje kõrval koos ei peaks olema.
Praegune töökoht on väga mõnus ja stressivaba, aga tean, et palgatõusu pole minu jaoks tulemas ning selles asutuses kõrgemaid ametikohti ka ei taha. Elus oleks justkui paigalseis. Samas eksmehe alluvusse minek on ka riskantne. Kas kellelgi on mingeid kogemusi või mõtteid, mis aitaks variante paremini kaaluda?
