Teema: Kas mõelda veel ühele lapsele, kui on terviseprobleemid

#3234826:

Sinu jutu põhjal ma küsiks, et kas sa hull oled vòi?! Hea, kui selle ühegi jòuaksid úles kasvatada-koolitada!

Ei, ma ei arva, et ma olen hull, kui kaalun plusse ja miinuseid. Te vastate, nagu ma oleks otsuse ära teinud. Ma ei ole ainus tugeva lühinägelikkusega inimene ja tugev lühinägelikkus teatavasti võibki tekitada võrkkesta muutuseid. Lootsin, et äkki on siin keegi sarnase diagnoosiga inimene…

Kaks aastat tagasi olid mu silmapõhjad veel korras. Kas siis iga üle -6 nägemisega inimene, kes rasestub, on hull? Sest ta ei tea ennustada, mis tema võrkkestaga 5, 10 või 20 aasta pärast juhtub?

Selle ühe kasvatan ja koolitan kenasti, almuseid ei palu.

#3235041:

Ma olen 35 a olnud lühinägelik, pole ennast veel parandamatu defektiga inimeseks pidanud.

Sa oled vist kergelt dramaqueen. Täbapäeval peavad ikka väga haiged silmad olema, et rasedust või sünnitust välistada.

Võimalik, et olen ka dramaqueen või on sinu silmapõhjad seni rebenditeta. Siis on sul vedanud. Minul enam ei ole, on hõredad ja õrnad (sellest ka diagnoosis sõna “degeneratiivne”) ja mõlemas silmas on nüüdseks kahte rebendit laseritega kinni “keevitatud”. Uute tekkimine on tõenäoline. Kui tekib suur rebend, võib sellega kaasneda ka võrkkesta irdumine. Seda ma, dramaqueen, pelgangi. Ma ei tea, mis pärast seda saab. Kas operatsiooniga olen nende õnnelike seas, kelle nägemine enam-vähem taastub või nende teiste seas… Ühest või mõlemast silmast väga halva nägemisega või pimedana last kasvatada on natuke teine ja kauem kestvam teema, kui rase olla või sünnitada.

#3238032:

#3234895:

Nii et kui mind miski üldse õnnetuks teebki, siis just see teadmine, et ma olen nüüdsest nö parandamatu defektiga.

Mul on praeguseks -10 ja ma pole elu sees end mingiks terviserikkega tegelaseks pidanud, samuti pole arstid mul midagi ära keelanud.

Palju õnne! Minu -6,5ga on kaasnenud juba muutused silmapõhjades. Sul on vedanud, kui võrkkest terve. Ilmselt käid ka regulaarselt silmaarstil, sest minule tuli rebendite olemasolu tavalisel kontrollvisiidil üllatusena. Mingeid sümptomeid sellele ei eelnenud, vähemalt ma ei mäleta neid. Ei äkitselt ja rohkelt tekkinud hõljumeid ega valgussähvatusi.

#3239754:

Ma vastuseid pole lugenud, aga teemaalgatahalt küsiks, kas lapsel on ka probleemid sellega? Sellepärast uurin, et minu kogemuste põhjal käivad geneetiliselt edasikanduvad haigused üldiselt üle põlve. Ja on ka neid juhtumeid, kui suguvõsas on haigusnäht ühe juhu puhul null, aga õel on eriti karm versioon psoriaasina. Seega ei maksa otseselt eeldada, et kannad kohe edasi lapsele. Pigem sellise küsimusega soovitaks pöörduda arsti v geenitehnoloogi poole, aga alati pooldan ka küsimist lisaks teistelt kogemuste põhjal ????

Geenitehnoloogi asemel aitaks ilmselt pigem geneetik, aga jah, ma olen seda nüüdseks ka lapse silmaarstiga arutanud. Kuna minu puhul ei ole pärilikkust võimalik kinnitada, siis ei tea ka lapse osas. Hetkel on ta noorem, kui mina olin siis, kui mul nägemine kehvenes. Lapsel on veel ok ja ei pidavat ka olema märke, et midagi hullu tulemas oleks. Arst ütles, et selles vanuses on silmad nö juba välja kujunenud ja nii suuri muutuseid ei tohiks tulla. Ilmselt ta mõtleski just seda võimalikku pärilikku versiooni.

Kas ma oleksin jäänud lastetuks, kui oleksin teadnud enne lapse saamist, et mu nägemine sellised pöörded võtab… ma ei tea. Ilmselt oleks sama raske otsus olnud. Lapse isal oli silmadega kõik korras.

Kuna minu vanavanematest 3/4 olid minu sünni ajaks surnud ja suguvõsa lugu üldse segane, siis ei tea ma ka ülepõlve versiooni kinnitada ega ümber lükata. Vanaemadel vist oli ok. Vanaisade kohta ei tea keegi rääkida.

Üldiselt olen ma praeguseks üsna kindel, et ma rohkem lapsi ei saa. Otsustavaks sai teadmine, et ma ei suudaks silmamure pärast olla väga rahulik ja zen rase.