Teema: kas mõtlete oma nn väärtusele?

Aga muideks ongi nii, teemaalgataja ongi siin löönud naelale pea pihta. Meie ühiskonnale justkui ei ole kohale jõudnud et tittesid vorpides ja mehe kulul puugitades kaua läbi ei löö. Mehel saab tittedest villand, naine on ristiks jalus, ühesõnaga milleks on mehele vaja kõike seda koormat vedada? No peab vastu 3 aastakest, või 4, siis aga tekib tal tahtmine nelja tuule poole vehkat teha et hingerahu tagasi saada.

Meie ühiskonna mehed on kasvanud ilma eeskujuta, st. neil pole aimugi kuidas elatada oma naist, lapsi ja sealjuures mõistusele jääda.

Soovitan, tehke lapsi, kuid ise nendega koju jääda ei ole kuigi arukas tegu. Käige reisimas, tehke tööpraktikum ja kindlustage enda seljatagune. Ei ole vaja oodata suu ammuli kuidas mees rügab tööl käia ja ise venitada lapsepuhkust aaastatki vahele jätmata. Mugav on muidugi kodus titega tegeleda, kuid pole kaugeltki meestele vastuvõetav pikemas perspektiivis.

Ise olen naine, lapsed saadud eeskätt karjääriga kooskõlas. Kui vajadus oleks, tuleksin lastega iseseisvalt toime, saan neile iseseisvalt organiseerida nii trennid, muusikakooli kui ülikoolis õppimise ilma sentigi õppelaenu võtmata. Külm, kalkuleeriv? Jaa, võib ka nii öelda, igatahes on rahu majas ja stabiilsus ja närvirahu tagatud. Piinlik et tänapäeval on ikka veel selliseid neandertaalperesid kus antakse naistele nö nuiaga pähe ja need ei oska muud kui käsi laiutada, sest pole ei raha ega mingit varuväljapääsu. On vaja olla iseseisev ja tuleb seista nii enda kui laste eest kui vajadus tekib, igas olukorras, vaimses, materiaalses. Oehh, midagi on ikka väga mäda meil.

muidugi on nii.
ma käin tööl. teenin eesti keskmist palka. ka kõik mu töökaaslased saavad sama palka.
mõni elab hästi, lahedalt ära. mõni elab ka kuidagi ära sest kui keskmisest palgast maksta maksud, siis suurt enam midagi järele ei jäägi.
see ebavõrdsus tuleneb just mehe palgast.
kui ma jääks üksi lastega, ma peaks käima tööl, et hinge sees hoida. veel rohkem tööl, et midagi lubada saaks.
minu olemasolu teeb nende kõigi elu lihtsalt kergemaks. või ei tee kergemaks, sest nad on laristajad ja ma tahan neid mõistusele kutsuda.
meie arusaamade erinevus elust tulebki rahast. kui palju ma pean tööd tegema, et saaks perega väljas söömas käia? terve päeva.
mehel on see mõne tunni, tunni töötasu.
kui mees jääks üksi lastega, siis palkaks ta koristaja, lastele jääks alles kõik trennid ja tegemised. midagi ei muutuks. ta ei peaks käima rohkem tööl. ta on tööl see aeg, kui lapsed on koolis ja õhtud on vabad. ei tekiks küsimustki, et kes kodu eest hoolitseb, kes aia eest hoolitseb, kes laste eest hoolitseb. kõik saaks tehtud. aias kasvaks vaid muru.
kui ma mõtlen, et kas mu lapsed ei saaks ise sööki kätte või ise liigeldud või pesud pestud. Küll nad juba saaks. seega võtavad nad üle minu kohustused ka ja jaotavad need isaga. sest, kui ma vihastan, et olen lapsed ära hellitanud ja tundub et nad ilma minuta ei saaks hakkama, korraldan kodus streigi. siis saavad nad kõik hakkama. teevad ise süüa, pesevad omi asju ise ja käivad jala. minu seljas saab lihtsalt praegu liugu lasta. aga kui paljud lapsed elavadki nii, et teevadki kõike kodus? paljud.
muidugi ma ja palju teised, kes hoolitsevad kodu ja laste eest, mõtlevad, et kui nad seda enam ei teeks, kukuks kodune elu kokku. mõneks ajaks ehk kukukski, aga siis toimub rollide vahetus, tööde jaotus või palgataks tegija ja elu läheb edasi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]On suur rõõm, et nii rumalale kirjatükile pole veel vastatud. Loodetavasti on see märk, et PK külastajad on haritud ja ettevòtlikud naised. Ja mis õudne titetreiali väljend “lapsi välja pigistama”. Sa elad kuskil paralleelmaailmas või?
Kullakene, vähe on tänapäeval naisi, kes ilma isikliku kodu omamiseta lapsi tegema hakkavad. Ükski normaalne naine ei sõltu mehest majanduslikult. Milleks? Su mees hindab sind palju rohkem kui oled võrdne partner, suudad ise hankida eluks vajaliku ja ka kinnisvara.

Kohe huvitab kui vana sa oled, mis haridusega? Tahaks isegi teada millisest kodust sa pärined, kas sinu ema oli 100% koduproua?[/tsitaat]

Eksid, kullake. Kui naised (või vähemalt arvestatav osa neist) tõepoolest kindlustaksid oma tagala ENNE pereloomist (loe: kinnisvara ja säästud), puuduksid Perekoolis teemad vägivaldsetest, petvatest ja joodik-meestest, kelle juurest ei saa naised ära minna, kuna nad on majanduslikult sõltuvad ning kusagile pole minna oma 2-3 lapsega. Kurb, aga tõsi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Eksid, kullake. Kui naised (või vähemalt arvestatav osa neist) tõepoolest kindlustaksid oma tagala ENNE pereloomist (loe: kinnisvara ja säästud), puuduksid Perekoolis teemad vägivaldsetest, petvatest ja joodik-meestest, kelle juurest ei saa naised ära minna, kuna nad on majanduslikult sõltuvad ning kusagile pole minna oma 2-3 lapsega. Kurb, aga tõsi. [/tsitaat]

Eks see tekitabki alati palju küsimusi, et kuidas siis mehel (ka noorel mehel) on oma kodu olemas, kuhu naine sisse kolib. Aga miks naisel pole? Ja kustkohast see naine tuleb? Kas vanematekodust (teemast lähtudes peaks vist ütlema isakodust) või üüripinnalt?

Loomulikult ei saa üldistada ja väga palju on tublisid, haritud naisi, kes saavad enda vara kindlustamisega suurepäraselt hakkama. Ja vahel kolivad ka mehed naise juurde muidugi.

Mina olen üle 8 aasta lahutatud, kasvatan nüüdseks juba täisealist last ja teenin keskmist palka. Kõik need aastad oleme lapsega kahekesi elanud. Olen võimaldanud talle hea hariduse (jätkan toetamist ka kõrgkoolis), toetanud tema sportlasekarjääri, ühestki ekskursioonist, teatrietendusest vms üritusest pole ta kunagi pidanud loobuma. Plaanis on varsti soetada auto.
Kuid elame üürikorteris. Kinnisvara ei ole saanud soetada sellepärast, et pole sissemakseks suutnud raha koguda. Isakodu ka ei taha tagatiseks panna. Ehk õnnestub ikka millalgi koguma hakata. Eks näeb.

Mina ütleks küll, et olen ilma meheta hästi hakkama saanud. Mis siis, et kinnisvara ei oma.
Kui noore ja rumalana abiellutud sai, siis märkasin päris kiiresti, et selle mehega rohkem lapsi küll saada ei tohi. Ja ei saanudki.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mida teete, et võrdsem partner olla? või ikkagi ei tohi naisi nii hinnata, vaid mehi võib hinnata saavutuste põhjal? aga mida teha meestega, kes niimoodi hindavad ja kõnnivadki minema, kuna neil üks elu ja see elu tuleb elada mõnusalt..[/tsitaat]

Noh, kui ma meeldisin talle tutvudes sellisena, nagu olen, siis ise valis. Ta ju teadis, mis eriala mul on ja milline on sellel erialal palgatase. Ega keegi ei sundinud teda mind valima.

Spetsiaalselt oma väärtust tõstma ehk eriala vahetama selle nimel, et minu palk oleks ikka sama suur või suurem kui mehel, ma ei hakka. Kui ma mehele enam ei meeldi, et liiga väike palk või muud puudused – kahju küll, aga eks lähme siis lahku. Mitte,et ma seda lahkuminekut sooviks (seni on meil koos hea olnud), aga ma nüüd paaniliselt ei karda ka.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mehed teevad õigesti, et hindavad naisi samuti saavutuste põhjal – maailm on siiski materiaalne ja ka võrdne. Samas on “neandertaalperesid” või siis sellele sarnase mõtteviisiga peresid ikkagi hämmastavalt palju.

Naised, kes valivad endale meeldiva eriala, kus palk on imeväike, ise aga soovivad elada tunduvalt paremini kui see palk lubaks, lihtsalt ju kasutavad meest rahakotina. Mitte, et vastupidiseid näiteid ei eksisteeriks, aga enamasti on näited siiski just nimelt sellised.

Kui naine valib endale mõnusa mugava eriala, millel on väike palk, mees aga peab töötama ja rabama hilisööni, et korralikku elustandardit võimaldada (üldiselt on palk ja pingutus omavahel ikkagi seoses), siis loomulikult polegi tegemist kokkusobivate inimestega.[/tsitaat]

milline see mõnus ja mugav eriala küll on?
… Palk ja pingutus omavahel seotud? Nalja teed? Vaata lasteaia kasvatajaid- kas sinu meelest tõesti nad ei näe vaeva ega tööd?
Vaata toidupoodide kassapidajaid, kas ei nähta vaeva?
Palgad on väikesed aga tööd teevad nad ikka ju!

Mina sain teemaalgatajast nii aru, et ta selle naise “väärtuse” all ei mõtle ainult naise rahalist olukorda (sissetulek, kinnisvara vms), vaid üldse tema toimetulekuoskusi. Kui naine jääb mingil põhjusel ilma oma hästiteenivast mehest, siis võivad teda päästa hea haridus, tööväljavaated (nt alati on kasulik nn “hoida jalg ukse vahel”, teha väikese koormusega mingeid projekte kaasa, olla samuti väikse koormusega vabakutseline, säilitada kontakte endiste töökaaslaste ja kasvõi õpingukaaslastega — sellest võib raskel hetkel abi olla), suhtlemisoskus, ettevõtlikkus, kasvõi isiklik sarm. Kui need on olemas, siis saab ka varem mehe “puugiks” olnud naine hakkama.

Mis puutub sellesse, et naised valivad endale meeldiva eriala, kus pingutama ei pea — hea teada, et hariduses, tervishoius, kultuuri- ja sotsiaaltööl on meil puha sellised mugavus-ja lodevustöökohad, kus käiakse jalga kõlgutamas.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mehed teevad õigesti, et hindavad naisi samuti saavutuste põhjal – maailm on siiski materiaalne ja ka võrdne. Samas on “neandertaalperesid” või siis sellele sarnase mõtteviisiga peresid ikkagi hämmastavalt palju.

Naised, kes valivad endale meeldiva eriala, kus palk on imeväike, ise aga soovivad elada tunduvalt paremini kui see palk lubaks, lihtsalt ju kasutavad meest rahakotina. Mitte, et vastupidiseid näiteid ei eksisteeriks, aga enamasti on näited siiski just nimelt sellised.

Kui naine valib endale mõnusa mugava eriala, millel on väike palk, mees aga peab töötama ja rabama hilisööni, et korralikku elustandardit võimaldada (üldiselt on palk ja pingutus omavahel ikkagi seoses), siis loomulikult polegi tegemist kokkusobivate inimestega.[/tsitaat]

Minu mees ei raba hilisööni. Tal on lihtsalt nn. meestetöö, mille eest makstakse rohkem. Ja meie suhe algas ikka sellest,et mees hakkas mu ümber tiirlema ja mind igale poole kutsuma, mitte sellest, et mina, olles haudunud plaani elada paremini kui mu palk võimaldab, “kaaperdasin” õnnetu mehe… Ma ei läinud otse vanematekodust abiellu, nii et iseseisva elu oskused peaks nagu olemas olema?