Juba lasteaiast peale on juhtunud väikeseid seiku, kus ta omastab kellegi asjakese. Nüüd juba suuremana kasvavad ka mured! Küll on olnud probleeme poest vargusega, koduste tagant asjade võtmisega ja ka koolist-sõpradelt. Olen väga õnnetu ja ausalt öeldes on probleem häbiväärne. Ei julge sellest suurelt rääkida, aga olukord kaotab kontrolli. Ei aita rääkimisest, võrdluste toomisest ja olukorra tõsisusest seletamine. Nüüd avastatigi koolist, et paljude pisivarguste taga on mu oma laps. Ta on võtnud taskutest 10-20 senti, kommi jne. Sellised asjad kodus silma ei jää ja kuidas saabki jääda, kui olen kella 17.00 tööl ja tema juba kella 14.00 kodus! Mind paneb imestama, et kodus on meil kõik olemas, laps saab süüa, kommi, taskuraha ja vahest oma lemmikasja. Kuid ikka on midagi puudu. Ma ei ole sellesmõttes rikas, et raha numbreid ei tea, aga 10 sendi kadumist ma pole märganud taskust tõesti, suurem raha arve peal. Kuidas ma oma last aidata saan, olen ju rääkinud, arutanud ja seletanud ja ikka tulemusteta. Kuna viimane seik juhtus just koolis nüüd, siis rääkisin õpetajaga ja ta arvas, et peaksin pöörduma psüholoogi poole, sest see asi võib haigus olla-KLEPTOMAANIA! Kas oskab keegi midagi kaasa rääkida, nõu anda või soovitada? Olen ise nii mures ja õnnetu asja üle, samas on ta ju mu oma laps-tahaks aidata! Suured tänud ette!
Teema: Kas mu laps on kleptomaan?
ega meie saaagi aidata, pöördu psühholoogi poole, tema ütleb, kas asi on haiguslik või ei.
Selliste asjadega peab kohe kindlasti tegelema.Olen õpetja ja ka ise ühele poisile psühholoogi sama murega soovitanud. Ema käis ja sai nõustamist,lapsega räägiti ja toimus mitu kohtumist. Igatahes on noormees nüüd suur mees ja igati korralik. Abi otsimine ei ole häbiasi ja see on tõsine mure. Seeei pruugi olla üldse kleptomaania, aga põhjus on kuskil olemas ja kõrvalseisjal on lihtsam asja tuumani jõuda. Igal juhul käige psühholoogi juures ära.
Esiteks soovin sind julgustada. Päris paljud lapsed näppavad (kõige rohkem vanuses 5-10) midagi, aga ajapikku jõuab neile ikkagi kohale, et see ei ole aktsepteeritav käitumine. Seega pole sinu laps mingi kohutav erand, sa ei pea häbi ja masendust tundma. Teiseks soovitan pöörduda kiirelt lastepsühholoogi poole. On oluline vahe, kas lapsele räägib teo lubamatusest oma ema või tähtis võõras tädi. Ja tõesti võib psühholoog kõrvaltvaatajana märgata põhjuseid, mille peale te ise ei tule ja anda professionaalseid soovitusi. Minu teada võivad kleptomaanianähud kuuluda ka mõningate sündroomide juurde (nt ühel tuttaval Aspergeril esineb seda), seega juhul kui lapsel on ka muid käitumuslikke eripärasid, tasub seda enam pöörduda psühholoogi juurde.
Minu laps oli kuskil 4-5a kui tuli lasteaiast võõraste asjadega koju. Istusime maha ja rääkisin, et nii ei tohi jne ja käskisin järgmisel päeval see omanikule tagastada ja vabandada! Mõjus hästi aga kui kolsime võõrale maale, hakkas ta taas varastama, mitte meeletult aga mõned asjad. Algul ei muutunud kuid mingi aeg ta hakkas ise aru saama, et varga sõber ei taha keegi olla sest naabritüdruk temaga mängida enam ei tahtnud ja ma seletasin talle miks ja et andestada saab kohe aga unustamine ei ole nii kerge. Rohkem pole ta varastanud ja on 10a. Kolimise ajal oli ta 9a.
Mina soovitan pigem psüühiaatrit, kuna sageli on laste varguste taga mingi sügavam probleem. Üks artikkel:
http://arhiiv.koolielu.ee/pages.php/020502,9057
Kui elate Tallinnas, siis artiklis sõna võtnud Piret Visnapuud võib kindlasti soovitada. Tegele probleemiga, ära looda, et see ise möödub.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
