Esileht Pereelu ja suhted Kas mul on moraalne kohustus hoolitseda negatiivse hoiakuga vanema eest?

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )

Teema: Kas mul on moraalne kohustus hoolitseda negatiivse hoiakuga vanema eest?

Postitas:
Kägu

Ma ei teagi, kas “hoolimatu” on üldse õige sõna. Mu vanemad on lahutatud. Isa on terve elu joonud, nüüdseks on tervis nii halb, et pidi alkoholist loobuma. Pole temaga vanemate lahutuse järel kuigivõrd suhelnud. Ema on kogu oma lahutusejärgse elu pühendunud isa vihkamisele ja ohvri mängimisele. Ta ei ole kuigi osav majandaja ja on suutnud teha väga kahjulikke kinnisvaraotsuseid, mis on ta tänaseks viinud paneelika ühetoalisse. Lahkusin kodust niipea kui gümnaasium läbi sai. Läksin tööle ja lõpetasin kaugõppes ülikooli. Elasin 4 aastat järjest nii, et iga õhtu peale tööd ja terve laupäeva käisin loengutes, pühapäeva magasin rampväsinuna maha või õppisin. Kuidagi suutsin siiski ka sotsiaalset elu elada. Abiellusin ülikooli viimasel aastal, sündis poeg. Ema ei ole minu elu, mõtted ja tunded huvitanud. Tema põhimure alates sellest ajast kui tööel läksin on see, kas ma ikka saaksin teda toetada. Ta ei helista selleks, et küsida, kuidas meil läheb, vaid selleks, et küsida raha. Ta teeb minuga eelnevalt arutamata finantsotsuseid (nt ostab järelmaksuga asju, võtab SMS-laenu) ning siis soovib, et tema laenud ja kohustused kataksin, sest ta ise ei saa hakkama. Ma nii väga tahaks, et ema lihtsalt kutsuks külla, kas või teed jooma, et saaks temaga juttu ajada, aga sellist vanemlikku soojust kahjuks sealtpoolt ei tule. Ta on väga kibestunud ja negatiivne. Poeg on juba teismeline ega soovi enam vanaemaga suhelda. Ütlebki nii, et ei taha sinna minna, sest ei jaksa vanaema kurtmist kuulata. Miks ma seda kõike räägin? Ilmselt seepärast, et mind ärritab süütunne, mida tema suhtes tunnen. Miks ma peaksin end süüdi tundma? Olen järjest enam eemale tõmbunud ja ei taha enam üldse suhelda. Kas olen tõesti nii halb tütar kui lihtsalt kannan talle need mõnisada eurot kuus, aga ei suhtle Ma tõesti tunnen, et iga käik ema juurde tähendab tohutut energiakadu. Olen mitu nädalat jõuetu ja tujutu. Idee saabuvatest jõuludest, kus ta kriipsukskistud suuga mu diivanil istub ja end teenindada laseb, ajab juba ette tuju ära. Kas mul on moraalne kohustus temaga suhelda või on mul õigus end temast igakuiste ülekannetega vabaks osta?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Loomulikult ei ole sul moraalset kohustust kellegagi suhelda, olgu see ema või õde või naabritädi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei kannaks rahagi! Mu õde toetab isa, kes satub vahel pikkadele joomatuuridele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul natuke sarnane olukord, kuid mõneti erinev. Ema hakkas pidutsema ja jooma kui olin teismeline, tal tekkisid ka vaimsed häired. Peale keska lõppu põgenesin kodunt, ka ema kolis minu venna ja isa juurest välja. Ema tutvus mingi kriminaliga ning kolis sellega kokku. Rahalise abi nuiamine on käinud koguaeg. Käisin isegi ülikooli kõrvalt tööl, sain lapse ja lõpetasin kooli nominaalajaga, tänaseks end üles töötanud. Ema on järjest rohkem alla käinud. Helistab pm ainult selleks et raha küsida. Teen makseid regulaarselt kord kuus, kuid ta ikka käib pinda et millal jälle kannan ja kas ikka kannan. Kõiksugu laene on ta enda kaela korjanud ning laristamist ja mõtetut kulutamist on tublisti olnud. Tema jaoks on täiesti normaalne minu ja minu laste arvelt oma parmudest sõpru/tuttavaid sööta ja joota. Valetab, vassib, manipuleerib koguaeg. Mina ei taha temaga juba ammu suhelda ning ei taha ka lasta oma lastega suhelda. Vanaema rolli pole ta pm kunagi kandnud, küll aga küsib pidevalt kas vanem plika ei igatse vanaema järele…ausõna ei igatse. Ise ei taha ka seal käia, sest emotsuonaalselt paneb see iga kord tohutu põrmu.
Südames on tohutu valu- ta on mu ema, aga ta on muutunud vastikuks elajaks ja puugiks, parasiidiks. Olen sunnitud toetama, sest seadused nii nõuavad ning ega ma ei taha, et ta tänavale satuks. Püüame vennaga jälgida, et maksud oleksid makstud. Kuid ta võlakoormus ületab sissetulekuid ning kardan, et korter võetakse võlgade katteks mingi hetk käest. Müstika on, kuidas sellistele laenu antakse. Iga kord kui näen TF panga reklaami Karin Raskiga, läheb pulss lakke.. TF pangast on ta tublisti “mõistlikke laene” võtnud ja väga “mõistlik inimene” on ta tõesti.
Tegelikult soovin, et teda ei oleks- see ei ole elu, mida ta elab ning mulle ja vennale tekitab vaid probleeme ja muresid. Meile aga loeb moraali et mis me küll teeme, kui ta ära sureb…mis me ikka teeme…hingame kergendatult.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen. Täpsustuseks, et mu ema ei ole joodik ega pidutseja, aga ei oska majandada, teeb halbu finantsotsuseid ning laseb süüdimatult minu seljas liugu. Emalikku soojust temas ei ole. Vaatab seriaale ja pisardab sealsete tegelaste elusaatusele kaasa tundes, aga mina ei ole kunagi tundnud, et olen tema juurde oodatud või et tal oleks hea meel mind näha. Ühendust võtab selleks, et küsida, miks ma üldse ei suhtle ja et oleks raha vaja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei, ei ole kohustust.
Ja nagu üks eelmistest kägudest kirjutas, siis lõpetaksin ka raha andmise. Sa ikka saad aru, et kui inimesel on raskusi majandamisega ja kogu raha lastaksegi igast laenude ja asjade peale tuulde, siis kõige räigem asi, mida teha, on omalt poolt see kõik kinni taguda. Ma ei kutsuks seda küll päris sõltuvuseks aga eks ta midagi sellist ole. See oleks ikka korralik äratus inimesele, kui sina enam tema jamasi kinni ei maksa. Praegu ju lihtne, tema maksta ei suuda, siis sina maksad ju niikuinii kinni. Mis siis viga elada? Mu enda sõbranna pidi alaealisena käima tööl, et ema selliseid järelmaksuga asju ja laene kinni taguda. Väga kurb oli seda vaadata.
Teiseks mõtleks ma ikka enda pere peale eelõige. Sul ju endal ka laps, kes vajab seda raha. Kõik see raha, mis sa ema jamade kinni tagumiseks kulutad, selle saaks sajaks muuks otstarbeks kulutada. Nii et lõpeta! Suure tõenäosusega ta lihtsalt siis kaob su elust, kui praegugi on ainuke teema helistamiseks raha.

Vanemate aitamine on küll normaalne ja kohustuslik, kui nad ise hakkama ei saa, kuid siin on ka piirid. Üks asi on kui vanemad ei saa oma pensioniga hakkama aga samas majandavad vastutustundlikult. Teine asi on selline alatu rahaga majandamine ja siis loota, et tütreke niikuinii kinni maksab. Sellist inimest mina enam emaks ei kutsuks, jube ärakasutaja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ka arvan, et ei ole, kuna vanem tööjõuline ning probleem on raiskamises/joomises.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen sunnitud toetama, sest seadused nii nõuavad ning ega ma ei taha, et ta tänavale satuks. Püüame vennaga jälgida, et maksud oleksid makstud.

Ei, seadus ei nõua ebamõistlike ja eluks mittevajalike kulutuste toetamist ja seadus ei nõua üldse töövõimelise vanema ülalpidamist (kui ta on puudega, siis iseasi) ja isegi hooldekodu raha ei nõua seadus täie rauaga juhul, kui selle maksmine jätaks nälga ülalpidamist andma kohustatud inimese teised (alaealised) ülalpeetavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja jälle. Mind ei vaeva mitte seadusega pandud kohustus, vaid moraalne. Ema on töötav pensionär, seadus ei kohusta mind teda ülal pidama. Võib-olla vaevab mind kõige rohkem madal vimm, mida tunnen. Umbes, et miks ma peaksin teda toetama kui ta omal ajal minu õpinguid ega elluastumist kuidagi ei toetanud. Mida selline madal mõtteviis mu enda kohta ütleb?
Rahakraanide kinnikeeramine ei ole lahendus, sest siis ta lõpuks kaotakski võlgade katteks oma kodu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et ei ole moraalset kohustust, kuid oma sisetunde vastu sa ei saa. Sa tundud oma moraalse dilemmaga ütlemata meeldiv inimene ja ma ei usu, et sa suudaksid kuidagi teistmoodi mõtlema ja tundma hakata. Kui üldse, siis ühel hetkel tunned, et suudad üle saada vimmast ning leppida tema lootusetu olemusega – ehk taluda teda ilma ise valu ja viha tundmata. Seda, et sa suudaks südame kõvaks teha ja mitte suhelda, ma ei usu.

Kui raha pole probleem, hakka perepuhkuste ajal juhtumisi puhkusereisidel käima. Kui mõnesaja euro suurune indulgentsitasu eelarvet kuidagi ei kahjusta, siis maksa – see vähendab sinu süütunnet. Moraalset kohustust muidugi ei ole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Umbes, et miks ma peaksin teda toetama kui ta omal ajal minu õpinguid ega elluastumist kuidagi ei toetanud.

AGa miks sa peaksidki? Ei pea, ka moraalselt mitte. Peaksid ehk siis, kui tal tõesti sissetulekud puuduksid või ta oleks võimetu tööl käima.

Mida selline madal mõtteviis mu enda kohta ütleb?

See pole madal vaid lihtlabaselt õiglane.

Rahakraanide kinnikeeramine ei ole lahendus, sest siis ta lõpuks kaotakski võlgade katteks oma kodu.

Siis leiaks üürikorteri. Paljud inimesed elavad üürikates, milles küsimus?

Mõtle parem sellele, et kui su emal poleks kindlat teadmist, et mis iganes paska ka kokku keerab, tütar maksab ikka kõik kinni, siis ta ehk enam ei keerakski jama kokku. Õpiks midagi. Muudaks ennast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Joodikule viina ostmine ja laristaja võlgade kinnimaksmine ei ole ju aitamine. See on tegelikult karuteene. Ei ole õige tema võlgu kinni maksta. Mina pakuksin välja, et ema, kui soovid kohvi juua või poodi appi mind midagi valima, tulen. Aga sinu võlgu ma enam ei maksa. Kui küsid nõu, annan. Aga kui ei küsi nõu, siis valeotsuseid kinni ei maksa.

Please wait...
Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas mul on moraalne kohustus hoolitseda negatiivse hoiakuga vanema eest?