Olin abielus mehega, kes hirmsasti tahtis lapsi. Saime 1 ja minu meelest oli sellest küll, kuid ta ei andnud rahu ja lõpuks olin nõus ka teise sünnitama. Siis aga kasvasime totaalselt lahku ja jäin üksi lastega. Isana on mees siiski tegev ja lapsi unarusse pole jätnud. Kaks last on minusugusele täiesti piisav ja rohkem mul energiat ja soovi pole. Armastan, hoolitsen ja tegelen nendega palju, kuid tahan ka ise enda jaoks vaba aega ja akusid laadida.
Mõned aastad peale lahutust hakkasin kohtamas käima. Alguses paar korda meestega, kellel polnud veel lapsi. Juba alguses mainiti ära, et nad kindlasti tahavad peret luua ja lapsi saada. Mina aga ei taha, seega jäid need kohtumised üksikuks. Siis mõtlesin, et lastetuid mehi enam ei vaata, ainult endast 10 aastat vanemaid ja kellel lapsed juba olemas, et siis saaksime lihtsalt koos elu nautida ja olemasolevaid lapsi kasvatada. Tutvusingi toreda 43a mehega, kellel lapsed juba suht teismelised eelmisest abielust ja ta ka hooliteb ja tegeleb nendega. Kõik klappis ja mul nii hea meel. Siis aga tuli teemaks, et tema tahab kindlasti veel lapsi… :(((( MIKS OMETI!!!!