Teema: Kas muresid tohib lastele rääkida?

Ilmselt tütar näeb, et sa rusutud ja esimene mõte on muidugi, et äkki su tervisega pole kõik korras. Seda peaksid küll rahustama, et asi pole selles. Muus osas tegele mehega paarinõustamisega, tütart tõesti ei häiriks selle mehe murega. Mida tema teha siin saakski. Kui räägid, milles asi on, mõjub see lapsele halvasti. See aga võib tütrele jätta jälje, sest lapsed kipuvad kordama vanemate mustreid. Pigem seega ära räägi midagi tema isa ja sinu suhete kohta. Kui küsib, mis mure on, vasta et oled omadega eksistentsiaalses puntras või vanusega koos on tekkinud melanhoolia. Aja sellist üldist juttu, ära detaile avalda. Sest sinu suhtes võib kõik veel korda saada.

#3630957:

Tunnen end su tütres ära ja mulle väga meeldiks, kui vanem ikkagi räägiks. Kui mulle mingist eksistentsiaalsest puntrast või vanuselisest melanhooliast jahutaks, siis ma muretseks veelgi enam. Ta ei ole ju pime, ja kui seal suhtes midagi vussis on, siis on ta seda ka tajunud. 20-aastane pole enam teismeline, ja arvan, et võib sulle hoopis toeks olla.

Ei või rääkida nii nagu räägiksid oma sõbrannadele, sest ta on laps, ja lapsele kui tahes vana see laps on, jäävad vanemad vanemateks, ja laps armastab mõlemaid võrdselt. Laps ei saa ega suuda olla oma vanemate vahel. Parem kurtku sõbrannadele ja kodus tehku normaalset nägu. Kui suhe lagubebki, siis orgaaniliselt ehk ise ja sellega on kergem toime tulla. Laps on ise alles 20 ja pole elukogenud, ei oska nõu anda ju vanemate vahel pluss kui annabki ja see ei toimi, siis mida tunneb laps? Süüd, et vanemad lahku läksid ikkagi hoolimata tema pingutustest.

#3630964:

#3630957:

Tunnen end su tütres ära ja mulle väga meeldiks, kui vanem ikkagi räägiks. Kui mulle mingist eksistentsiaalsest puntrast või vanuselisest melanhooliast jahutaks, siis ma muretseks veelgi enam. Ta ei ole ju pime, ja kui seal suhtes midagi vussis on, siis on ta seda ka tajunud. 20-aastane pole enam teismeline, ja arvan, et võib sulle hoopis toeks olla.

Ei või rääkida nii nagu räägiksid oma sõbrannadele, sest ta on laps, ja lapsele kui tahes vana see laps on, jäävad vanemad vanemateks, ja laps armastab mõlemaid võrdselt. Laps ei saa ega suuda olla oma vanemate vahel. Parem kurtku sõbrannadele ja kodus tehku normaalset nägu. Kui suhe lagubebki, siis orgaaniliselt ehk ise ja sellega on kergem toime tulla. Laps on ise alles 20 ja pole elukogenud, ei oska nõu anda ju vanemate vahel pluss kui annabki ja see ei toimi, siis mida tunneb laps? Süüd, et vanemad lahku läksid ikkagi hoolimata tema pingutustest.

Kui suhe lapsega hea, siis ei tule sellest “hea näo tegemisest” midagi välja. Mina ka tajun alati ära, kui vanematel mingi mure on isegi kui üritatakse seda varjata. 20 aastane käib juba ülikoolis ja/või ehk ka tööl, ta pole teismeline.  Ta ei peagi nõu andma, vaid lihtsalt kuulabi ema ära. Minu meelest normaalses peres ongi ema-tütre vahel sõbrannasuhe. Tütar teab, et saab iga murega vanemate poole pöörduda, ja teda ei mõisteta hukka. Ning et temaga arvestatakse, mitte ei teki mingid otsused kogemata.

No mis tunne tal siis on, kui vanemad lähevadki lahku ja siis ta saab aru, et ahaa, ema käitus ju teisiti kui tavaliselt.. järelikult see oli probleem juba varem, aga ometi mulle ei räägitud siis midagi?

Oma 13-a lapse klassiõe vanemad läksid lahku. Olid varjanud seda laste eest viimse hetkeni, ja siis korraga lihtsalt teatasid… lastele tuli see täieliku pauguna, põhjustas suure trauma. Klassiõde oli öelnud mu lapsele, et ta oleks olnud sada korda rahulikum, kui vanemad oleksid talle sellest tasapisi, aste-astmelt, märku andnud. Suhe oli käärinud juba aastaid, kuid vanemad tegid kõik, et lapsed mitte kui midagi ei aimaks. Minu arust talitasid nad valesti. Ei, mingeid suuri karjumisi-tülisid ei pea lapsed pealt nägema, kuid vanemad oleks võinud lastele siiski juba enne ausalt mainida/märku anda, et abieluga pole enam kõik nagu enne. Siis oleksid lapsed jõudnud olukorraga harjuda – ka nemad vajavad selleks samm-sammult edasi liikumist.

Nüüd aga juhtus lastega umbes nii: “Tead, me peame isaga teile midagi rääkima. Me läheme lahku. Ja sellega seoses me kolime siit majast välja, maja müüme maha, läheme elama teise linna, teie vahetate kooli ka, hakkame elama X-linnas kahetoalises korteris.” Ja nüüd vanemad imestavad, miks lapsed said trauma? Isegi täiskasvanud laste puhul (kes elavad juba eraldi) võib selline äkiline teatamine suure trauma tekitada. Parem seega lastele ausalt, ilma liigsete emotsioonideta, öelda et suhtega probleemid, aga püüame lahendada. 20-a peaks ilusti aru saama küll, ja ehk oskab ta koguni mingit head nõugi anda. PS. Paariteraapiasse vm jurasse ma ei usu, pole ühtegi tuttavat, keda see aidanud oleks.

20a pole enam titt, kes millestki aru ei saa ja kui teie suhtes on halb aeg, siis vähemalt umbsõnaliselt võid sa tütrele küll öelda, milles on asi “et meil on isaga viimasel ajal palju tülisid” vms). Ilmselt on võimalik, et ta mõtleb muidu oma peas 100 korda hullemaid põhjuseid välja. Pealegi, tema ju tunneb ka oma isa ja teab, kuidas on temaga elada.

Ma tunnen juba ema või õe hääletooni järgi ära telefonis sekunditega, kas kõik on ok, loomulikult saab sellest aru, kui lähedasel on mure.

mina olen ka sellel poolel, et lastele ei pea kõiki muresid ära rääkima.

ammugi mitte oma paarisuhte muresid.

Mina tean nii isapoolsest üle aisa löömisest kui ka seda, mis ema juures isa närvi ajab. Loomulikult tahan ma teada, kes on minu tõelised isa ja ema. Mitte ei taha kusagilt külapealt selliseid asju, nagu isapoolne petmine, kuulda. Mingeid seksiteemasid jah ei ole mulle vaja rääkida, aga muidu küll, ma pean seda täiesti normaalseks. Muidugi mul ei ole kogemusi perega, kus üksteisesse halvasti suhtutakse, ükskõik mis vigu keegi teinud on. Ka ema ei materdanud ega mustanud oma petnud meest, minu isa, aga rääkis kuidas asjad on ja mida ta tundis ja kuidas üle sellest sai. Ja isa räägib, mis talle meeldib ema juures ja mis teda närvi ajab, kusjuures me mõlemad võtame seda nii, et inimese puhul on ok ja normaalne omada vigu ja teha vigu. samas kui olin veel laps, siis ei pandud kõiki muresid minu õlule ja ka nüüd ei oota ema ega isa, et mina midagi lahendama kukuksin ja toonitavad, et ükskõik kuidas parasjagu on, küll murest saadakse üle ja minnakse eluga jälle rõõmsalt edasi. Ehk siis rääkimiseks tuleb muidugi leida õige hetk ja mitte seda teha nii, et kogu raskus laotub lähedaste õlule.

#3631832:

Minu ema arvas ka, et olen hea kuulaja, alati kodus jne ning ladus kõik oma mured ja kriitika ja isa pahed mulle ette. Ma vihkasin seda, olin hea kaastundlik tütar ja kuulasin ja lohutasin, pärast aga läksin oma tuppa ja nutsin kägaras voodis enda valu välja. Olin küll veidi noorem, 18a . Oma lapsele ei räägiks detailselt, ega arutaks. Ütleks, et on probleeme, lahkarvamusi vms, kuid tegeleme sellega ja püüame parima anda, et need lahendada. Oleneb ka mis probleemid on. Mõnda probleemi saaks muidugi arutada ka täiskasvanud tütrega. Nt kuidas ta näinud kõrvalt on olukorda või muutust minus või isas..

oh, sinu vastust lugedes tunnen nii palju iseennast ära selles tekstis, et tahaks lausa kokku saada ja rääkida.

Minul on ka täpselt samamoodi olnud ja olen pidanud üles kasvama tegeledes vanemate probleemidega.

Ma olen 30+. Mingil määral on ok ja isegi oodatud, et muresid jagatakse, kuid detailsust ei soovi. Ja väga-väga oluline on, et kellegi teise materdamiseks ei läheks. Minu suhe mu oma emaga/vanematega on selle pärast väga kannatada saanud – tahan teda toetada kui tuge on vaja, kuid liigne detailsus ja materdamine teevad haiget ja paratamatult olen ma tundnud, et pean kellegi vahel valima. Ja nii on paraku iga kord suheldes hirm, et mingi uue laviini osaliseks saan. Aga inimesed on väga erinevad, mina olen emotsionaalselt/psühholoogiliselt kahjuks väga nõrk, kuigi ei pruugi välja näidata. Oma pere “musta pesu” ei lähe ka vanemate juurde pesema nende säästmiseks, kuigi musta pesu olemasolust ja natuke üldisemalt sel teemal võiks vast ok olla rääkida. See koorem võib liiga raskeks kummalegi poolele osutuda.

#3631942:

#3631139:

Oma 13-a lapse klassiõe vanemad läksid lahku. Olid varjanud seda laste eest viimse hetkeni, ja siis korraga lihtsalt teatasid… lastele tuli see täieliku pauguna, põhjustas suure trauma. Klassiõde oli öelnud mu lapsele, et ta oleks olnud sada korda rahulikum, kui vanemad oleksid talle sellest tasapisi, aste-astmelt, märku andnud. Suhe oli käärinud juba aastaid, kuid vanemad tegid kõik, et lapsed mitte kui midagi ei aimaks. Minu arust talitasid nad valesti. Ei, mingeid suuri karjumisi-tülisid ei pea lapsed pealt nägema, kuid vanemad oleks võinud lastele siiski juba enne ausalt mainida/märku anda, et abieluga pole enam kõik nagu enne. Siis oleksid lapsed jõudnud olukorraga harjuda – ka nemad vajavad selleks samm-sammult edasi liikumist.

Nüüd aga juhtus lastega umbes nii: “Tead, me peame isaga teile midagi rääkima. Me läheme lahku. Ja sellega seoses me kolime siit majast välja, maja müüme maha, läheme elama teise linna, teie vahetate kooli ka, hakkame elama X-linnas kahetoalises korteris.” Ja nüüd vanemad imestavad, miks lapsed said trauma? Isegi täiskasvanud laste puhul (kes elavad juba eraldi) võib selline äkiline teatamine suure trauma tekitada. Parem seega lastele ausalt, ilma liigsete emotsioonideta, öelda et suhtega probleemid, aga püüame lahendada. 20-a peaks ilusti aru saama küll, ja ehk oskab ta koguni mingit head nõugi anda. PS. Paariteraapiasse vm jurasse ma ei usu, pole ühtegi tuttavat, keda see aidanud oleks.

No need 13aastased kujutavad ette, et oleks teisiti läinud. Kuidas sa räägid 10-11-12 aastasele, et “meie suhe on hama, võibolla lähme lahku, võibolla mitte” – tekiks uus probleem – hirm ja ebakindlus, sest võibolla lähevad lahku, võibolla mitte.

12-13aastane ei märka ka ise suhete jahenemist. Ei pidanudki head nägu tegema, alati ei olegi tüli ja karjumist ja ammugi laste nährs. Aga suhted jahenevad – 12aastane ei märka sellist asja.

Pigem oli häda lapse tundlikus vanuses ja, et lahutusega kaasnes ka elukoha, vb isegi kooli ja sõprade vahetus.

Ma olen perekoolist aru saanud, et lastele on parem lahku minna, kui pidevalt tülitsevas peres elada ja peamiselt laste heaolu pärast minnaksegi lahku.
Nüüd selgub, et vähemalt üks pere läks lahku, ilma et lapsed oleksid üldse midagi märganud. Tähendab saadi läbi küll, kui isegi teismelised midagi ei tajunud. Aga ikka mindi lahku, sest noh … tunded olid jahenenud ka juba ja … hing ihkas midagi tulisemat … Tühja lastest ja nende tunnetest.

Kui on mure, siis pool anna ära….Just nii räägin ja õpetan praegu oma väikestele lastele. Kuid ikka andmaks mõista, et vanemana ongi ootus, et nad oma rõõmude/muredega meile pöörduksid.  Samas täiskasvanud laps on natuke midagi muud. Kui sa ei taha valetada ega tegelikult üldse mainidagi midagi oma murest, siis ei tasu jah seda lapsele väljagi näidata. Samas kui mure ikkagi välja paistab, tuleks mingit mured siiski välistada. Nt tervisega, tööga, elukohaga vms seotud asjad. Põgusalt saab ju ikka mainida, milles asi. Kui last huvitab rohkem, siis räägid veidi rohkem, kui ei, siis vähemalt ta teab, millest su meeleolu ja enesetundemuutus tuleneb. Lapsele ta isa kohta halba ilmselt ei räägiks, hinnanguid ei jagaks. Lihtsalt selline neutraalne info..

Mu isa on olnud vägivaldne ja väga keeruline onolnud ema-isa suhe. Lapsena ma olesin tahtnud siiski, et ema selgitaks põgusalt olukordi ja ma teaksin, miks ta on nii või naasugune…. Täiskasvanuna mind huvitab tegelikult rohkemgi, aga ei julge ise küsida. Sest ehk on valus teema ja.. äkki jääb talle endale mingi ebamugavus. Niisiis ei saagi ma iialgi teada asjadest, mis mind tegelikult huvitavad…. See ka narr :/

Kusjuures 20a võib ka voodimurede korral väga asjalikku nõu anda. Noored tihti mõnes vallas avarama silmaringiga ja on vähem tabusid.

Eeldab muidugi tütrega usalduslikku suhet mida paljudel siiski kahjuks pole.

Kui isa on vägivaldne, või saripetis, siis miks sellest rääkida ei või? Valetada ei või teise kohta. Reaalsust võib rääkida.

Mustade nõude vedelema jätmine  jms on nullprobleem üldse, millest ei ole vaja nägu murelik peas ringi käia ega jututada.
Väikesed olemasjad ei peaks üldse eriti tähelepanu saama, ammugi nendest murekohta tegema. Keskmised ise ära lahendama. Suured asjad nagu esimeses lauses kirjas ei pea pead liiva alla peitma.