Teema: Kas muudate suhtumist kolleegi, kui tema sooritus paraneb?

#4182636:

See on suur ettevõte ja puutun kokku väga paljude inimestega, nii et kõigile seletama hakata, et olin depressioonis, ei näi õige. Esiteks liiga isiklik, teiseks mõjub nagu eneseõigustus. Aga kuidagi peab siit edasi minema. Rate this item:Submit Rating00

See ongi eneseõigustus! Tööl käiakse tööd tegemas ja kedagi ei huvita kolleegi nõrk tervis, haige laps või isikliku elu probleemid. Eriti kui need juba pikka aega töötegemist segavad.

#4182653:

Sisseelamiperiood võibki olla raske – ükskõik, mis põhjusel ja alguses võibki vigu tekkida rohkem. Kogemuega tuleb ka vilumus, ei näe absoluutelt põhjust uut tööd otsida vaid ilmselt kolleegid vaatavadki, et hakkasid taipama, elasid sisse, tekkis vilumus ja muutud oma töös heaks.

Tahan lisada, et kui peale katseaega lahti ei lastud jusiis need vead nii hullud polnud ja sinus on potentsiaali nähtud!

Eks vastus oleneb paarist asjast.

Kui vana oled? Kui suur on umbes palganumber? kas tegemist oli lihtsama tööga? Lihtsam töö on näiteks Kalevi kommivabrikus assortiikarpide täitmine kommidega või Saku õlletehases pudelitele siltide kleepimine.

#4182664:

Eks vastus oleneb paarist asjast.

Kui vana oled? Kui suur on umbes palganumber? kas tegemist oli lihtsama tööga? Lihtsam töö on näiteks Kalevi kommivabrikus assortiikarpide täitmine kommidega või Saku õlletehases pudelitele siltide kleepimine.

Ma ei tea küll, kuidas vastus neist asjaoludest oleneb, aga faktid: olen kolmekümnendates, palganumbriga olen rahul (mujale minnes ei pruugi nii head saada), töö on vastutusrikas spetsialistitöö, ei ole lihttöö.

Minu arust pole ka mingit mõtet töökohta vahetada, kui just oled selle töö selgeks saanud. Muidu hakka teisest kohas jälle otsast peale ja oled seal algaja käpard. Meil tulevad inimesed tööle ja vähemalt aasta läheb, kui saab nendega arvestama hakata ja kõik peavadki seda normaalseks. Pigem suhtutakse halvasti nendesse, kes kohe alla annavad ja minema jooksevad. Tõeliselt head töötajad on alles need, kes on viis aastat töötanud.

#4182673:

Ma ei tea küll, kuidas vastus neist asjaoludest oleneb, aga faktid: olen kolmekümnendates, palganumbriga olen rahul (mujale minnes ei pruugi nii head saada), töö on vastutusrikas spetsialistitöö, ei ole lihttöö.

Kolmekümnendad- siis on rohkem lootust uut töökohta saada kui kuuekümne aastasel. Palgaga oled rahul ja oled spetsialist. Siis tööta aga edasi. Mina olen enda jaoks pannud paika sellised asjad töö puhul. Töö peab olema kutsumus, töö peab meeldima (ei lähe vastikustundega tööle). Palk peab olema sind rahuldav. Töökollektiiv peab olema normaalne, kas just suured sõbrad, aga pingeid inimeste vahel olla ei tohiks tööl. Et saad kõigiga vabalt suhelda kui vaja on. Töötingimused peavad olema head ehk soe kontor (kui oled kontoriinimene), viisakas ametiauto, võimalus vajadusel omi asju ajada, ilma et peaks kõigile aru andma (kus käisid, miks käisid), normaalne ülemus, kes ei ela sul iga päev seljas.

Jah, mina muudan oma arvamust inimeste suhtes jooksvalt, vastavalt sellele, kuidas nad käituvad. Elu aeg pean meeles ja suhtun ettevaatlikult ainult sellistesse inimestesse, kes on käitunud ootamatult agressiivselt, jõhkralt, hoolimatult, kedagi kiusanud. Selliste inimeste puhul jään küll alatiseks ebakindlaks ja hoian võimalusel eemale.

Aga see, et kellegi töö läheb ajaga paremaks (või siis hoopis halvemaks), on normaalne. Igaühel võib elus ette tulla madalseise, ka see on arusaadav. Enamusel meist on oma deemonid, keda ohjata, oma nõrkused ja raskused elus. Mõnel lihtsalt veab, et see ei paista avalikult välja. Kuni ühel hetkel ikkagi paistab. Olen näinud mitut toredat, tarka, head inimest omaenda silme ees täiesti teiseks muutumas, depressioon teeb seda, küllap on muidki põhjuseid. Pole mingit mõtet jääda kinni mingis hetkes kujunenud arvamuse juurde, kui inimene on ilmselgelt muutunud ja käitub juba pikemat aega teisiti, kui seni – olgu see muutumine siis paremuse või halvemuse poole.

Kui oled oma töökohaga rahul, jää paika. Inimesed esiteks ei pruugi tõesti üldse neid asju nii teravalt tajuda, nagu sina. Tüüpiliselt oleme hõivatud ikka rohkem iseenda kui teiste üle mõtlemisega. Inimesed ka unustavad igapäeva elu väikseid seiku, nagu kellegi töösooritus, pigem kiiresti, kui uued kogemused peale tulevad. Suures firmas inimesed vahetuvad, senised töötajad lahkuvad, tulevad uued, on ehk ka valikut, kellega suhelda rohkem, kellega vähem. Leia vähehaaval inimesi, kellega sul on isiklikult hea klapp, algata väikseid vestlusi, saa paremini tuttavaks, loo sidemeid. Aja oma asja just nii hästi kui oskad ja suudad. Ole enda heatahtlik ja toetav, nii enda kui ka teiste suhtes. Tegele jätkuvalt oma vaimse tervisega. Meeldiv, sobiv, hästi tasustatud töö on oluline komponent, mis aitab vaimset tervist korras hoida. Kõik läheb hästi.

Ma arvan, et on suur vahe, kas vigu tehakse laiskusest ja soovimatusest areneda või nt kogenematusest/muudel isiklikel põhjustel. Usun, et sinu kolleegid nägid sinu pingutusi ja kui oled nüüdseks sisse elanud ja oma kohal pädev, vaevalt keegi algusaja apsakaid enam tagantjärgi pahaks paneb.

Omast kogemusest – tööandjana mind huvitaski inimese soov ja tahe oma tööd hästi teha, see oli välja alati paista ja kui vahel läks ka kauem, et kõik sujuks, oli tähtis siiski nö suurem eesmärk. Ise aga alluv olles olen samuti kunagi ka päris pikalt vigu teinud, aga proovinud end mitte süüdistada, vaid endale aega andnud. Siiani on alati kõik lõpuks paika loksunud ning ka kolleegid, kes algselt võisid samuti pahased ja tüdinud olla minu vigade parandamisest ja ōpetamisest, suhtuvad minusse hästi.

Loodan, et saad endaga rahu teha ja oma tööd nautida. Põhjust vahetuseks ju tegelikult pole ja kellelegi midagi selgitada pole mõtet.

#4182829:

#4182792:

#4182636:

Ja kuidas te suhtuks oma kolleegi, kes on jätnud teile laisa ja saamatu mulje – kui sooritus paraneb, kas muutuks ka teie arvamus?

Ikka jah. Lisaks muudele ametitele olen õps ja seda juhtub noortega päris sageli, et senine looder võtab end käsile ja hakkab õppima. Põhikoolis juhtub see tavaliselt 8. või 9. klassis. Ja muutubki õpetajate suhtumine, õpilast isegi kiidetakse, et on end käsile võtnud. Miks siis täiskasvanutel töö juures peaks teistmoodi olema? Kui näiteks on keegi pikalt haige, võibolla mitte haiguslehel, aga lihtsalt haige ja peab ravimeid võtma, mis muuhulgas töövõimet või täpsust mõjutab, siis teadvustatakse, et põhjus on haiguses ja ravimites ning antakse palju rohkem andeks kui tervetele. Muidugi loodetakse, et kolleeg paraneb ja suudab jälle paremini töötada.

Lillkapsamutt jälle teab sõna öelda

Ahsoo. Ma ei teadnudki, et mulle on lausa eraldi hüüdnimi siin pandud. Tea, kuidas küll sellise hüüdnime sain? Keegi teab, et ma tõesti söön lillkapsast? Siin foorumis pole lillkapsastest küll iial kirjutanud ja ega ma tegelikult väga sagedasti sõna ei võtagi.

Aga tore, et vähemalt ühe inimese päeva sain paremaks teha ja anda põhjust sõnavõtuks.

Teemaalgatajale on siin juba head nõu jagatud. Kui töö meeldib, siis pole põhjust vahetada. Kui suudad edaspidi tööl paremini toimida, on suurepärane. Ei pea üldse seletama, miks tegid vigu ja mis mured sul olid. Kõigil on halvemaid ja paremaid aegu ja keerukamal tööl on normaalne, kui esimesel aastal juhtub vigu või ei oska.

Kurat, mingi haige inimene reostab kõik teemad ära.

#4182642:

#4182636:

See on suur ettevõte ja puutun kokku väga paljude inimestega, nii et kõigile seletama hakata, et olin depressioonis, ei näi õige. Esiteks liiga isiklik, teiseks mõjub nagu eneseõigustus. Aga kuidagi peab siit edasi minema. Rate this item:Submit Rating00

See ongi eneseõigustus! Tööl käiakse tööd tegemas ja kedagi ei huvita kolleegi nõrk tervis, haige laps või isikliku elu probleemid. Eriti kui need juba pikka aega töötegemist segavad.

Kahjuks see nii on jah. Igaüks peab oma probleemid ise lahendama.

#4182792:

#4182636:

Ja kuidas te suhtuks oma kolleegi, kes on jätnud teile laisa ja saamatu mulje – kui sooritus paraneb, kas muutuks ka teie arvamus?

Ikka jah. Lisaks muudele ametitele olen õps ja seda juhtub noortega päris sageli, et senine looder võtab end käsile ja hakkab õppima. Põhikoolis juhtub see tavaliselt 8. või 9. klassis. Ja muutubki õpetajate suhtumine, õpilast isegi kiidetakse, et on end käsile võtnud. Miks siis täiskasvanutel töö juures peaks teistmoodi olema? Kui näiteks on keegi pikalt haige, võibolla mitte haiguslehel, aga lihtsalt haige ja peab ravimeid võtma, mis muuhulgas töövõimet või täpsust mõjutab, siis teadvustatakse, et põhjus on haiguses ja ravimites ning antakse palju rohkem andeks kui tervetele. Muidugi loodetakse, et kolleeg paraneb ja suudab jälle paremini töötada.

Muidugi suhtumine paraneb, aga see võtab aega. See ei käi nädalaga. Pigem poole aastaga. Peamine on mitte ise seda kuidagi teemaks võtta, et “varem ma ehk näisin teile laisk…” vms vaid ignoreerida, nagu minevikku poleks olnudki. Kui keegi teine mainib midagi a la “sa oled palju tublim nüüd”, ära hakka punastama ja teda tänama heade sõnade eest. Nooguta kergelt, kui sedagi, naerata imeväike naeratus ja liigu edasi. Iga meeldetuletus sellest, et sa kunagi ei töötanud hästi, tuletab seda taas kolleegidele meelde ja sellele keskendumine oleks väga vale. Suhtumise muutmiseks nad peavad selle perioodi peaaegu et unustama.