Lugu selline. Olen 40ndates mees, lahutatud. Lapsed jäid eksabikaasa juurde elama.
Peale mõneaastast poissmehe-elu tutvusin töö kaudu endavanuse üksikemaga, kellega arenes kiiresti tormiline ja kirglik suhe, mis on kestnud pool aastat. Kokku me pole kolinud, kuna mõlemal on oma maja ja kumbki ei taha väga oma kodust välja kolida. Aga muidu on kõik okei, seks on järjest parem, igasugu nurgad oleme maha kulutanud, kõik justkui toimib.
Muret teevad kaks asja. Esiteks naine korrutab, et ega ta mind niiväga ei armasta, kuigi kõik muud märgid tema käitumises sellele viitavad.
Teiseks on ta majanduslikes raskustes (laenud kaelas, alimente ei saa kätte, palk pole suur) ja mina olen teda regulaarselt majanduslikult toetanud. Samuti olen aidanud ta majapidamist hooldada ning ehitada. Üks mu endine tüdruksõber, kellega ma ikka vahel oma südameasju arutan, sai sellest teada ja kukkus pragama, et kuidas ma aru ei saa, et see naine on lihtsalt nartsissist, kes mind lihtlabaselt ära kasutab ja lüpsab nii kaua kui saab. Et kui ma olen tühjaks tõmmatud, viskab mu kõrvale ja kõik.
See väide jäi mind kummitama. Kas see võib nii olla?
Sina täiskasvanud mees ju vastutad enda tegude eest ? Sind pole teovõimetuks tunnistatud ? Ehk siis kui aitad, on see sinu otsus. Kuidas saab keegi sinu otsust ära kasutada, kui sina otsustad teha seda, mida teed. Sa ei ole 15, et pragamise peale enda arvamust muuta. Ja kui muudad, on sul väga suured probleemid. Nii et otsi tõesti endale abi, kui ei saa aru, kas sinu otsus on sinu otsus ja mida sa üldse elust tahad. Mis puutub aga teksti, siis nurgad saavad alles siis maha lihvitud, kui inimestel on loodud ühine kodu ja selles ühises kodus ühiselt ka elatud. Visiitsuhted ei võimalda iial isegi nurkadel mitte välja tulla. Nii et siin kas petad meid või petad ennast. Aga veelkord, kui sinu vanuses inimene ei tea, mida ta tahab, mida teeb ja kuhu raha paigutab, siis tuleb kiiresti abi otsida. See ei ole normaalne.