😀 Siis ju pididki mõlemad panustama, dziisas kraist. Hiljem tasaarveldasite hinda, mis oli mõlema panuse võrra tõusnud. Hoopis erinevad keisid ju, mõttetu vaidlus. Algselt andsid mõista, et tegu oli sinu majaga. Polnud ju.
Ei, tasaarveldasime otsesed kulud. Tööd ei tasaarveldanud, sest tööd tegime me mõlemad, me olime üks pere, kes töötas ühise eesmärgi nimel. See tähendab arvestasime maja ostuhinda, võtsime maha laenujäägi, mis jäi ainult minu kanda. Seega tasaarveldamiseks kulus selle hetkeni makstud osast pool. See oli täiesti normaalne ja õiglane lahendus. Sellega jäi lastele nende kodu.
Ja ei, ma ei andnud mõista, et tegu OLI minu majaga. Ma vastasin lihtsalt küsimusel, mas mul üldse ON maja. Jah, mul on maja. Algselt oli ühisvara, mis lahkumineku järel sai ainult minu majaks.
Jah, sest tuli põhjendada, miks mina nendes töödes ei osalenud . Oponent väitis, et samal ajal ei tohi teleka ees ilutseda, kui mees teeb tööd.
Ei, seda ma ei väitnud. Ma lihtsalt ütlesin, et jah, tööde eest maksmine on tõesti oluline, kui ei toimita perena, kus mõlemad panustavad nii aega kui raha. Teie puhul sina ostis ning mees müüs oma teenust. Teil ei olnud tegemist perega, aga mingi ärisuhtega. Normaalne, mina ostan ka teenuseid sisse, ainult mina ei nimeta teenusepakkujaid oma meheks.