Ajendatuna ühest teisest teemast, kus “heategija” naisele teatas mehe vägitegudest, küsin, et mis teie arvate – kas naine saab aru, kui mehel on teine naine? Ma ei pea silmas juhusuhteid või põgusat afääri, mida saab edukalt varjata vaid päris mitmeid kuid kuni aastaid kestvaid kõrvalsuhteid.
Mis teie arvate?
Arvan, et saab aru küll, et midagi on viltu. See tekitab suhtes usaldamatust ja konflikte. Võib küll kahtlustuste objektiga puusse panna, aga midagi tajub kindlasti. Mehed seevastu tavaliselt ei saa midagi aru.
Ainult ühel juhul saab varjata – kui mehel pole selle teise kõrvalsuhte osas tegelikult mingeid tundeid, käib lihtsalt seksi saamas või ego upitamas vms. Tunded, armumine – selle tunneb oma naine mingi aja jooksul kindlasti ära või vähemalt tekib kahtlus. Inimene muutub ju opakaks, kui armub, seega varem või hiljem teeb ta midagi, mis paneb naise kulumu kergitama, siis veel ja veelkord.
Ei pruugi saada, minu eks oli nii osav valetaja, manupulaator, et kuidagi ei osanud kahtlustada ja nii aastaid Peale tööd oli kellaaja pealt kodus. Kodus nii heake, heake lõpuks tõi “sõnumitooja” sõnumi. Olgu ta tänatud. Mehel, nüüdseks eksil, oli pikaajaline kõrvalsuhe. Kohtusid regulaarselt enne tööd, lõuna ajal, vahel käis eks pühapäeva hommikul kepikõnnil. Mina sinisilmselt ei ainanud midagi.
Arvan ka, et saab. Käitumine ja olek muutuvad, olemata, kas kõrvalsuhe on armumine või ainult puhas seks.
Oleneb, kui osav valetaja mees on ning kas ta üldse üritab varjata või ongi suhteliselt suva või mis veel tavalisem, vahepeal tahabki, et naine teada saaks (aga otse ka öelda ei taha) ning siis jälle tahaks ikka vana suhet hoida, sest tulevad selle boonused meelde, ja sõltub ka, kui tähelepanelik on naine. Mõni on jälle nii paranoiline, et kogu aeg kahtlustab midagi, nii on ka raske koos elada.
Ilmselt oleneb ka sellest, milline suhe on, mille kõrvalt petetakse. Kui juba nn lahku kasvanud, rohkem tegeletakse oma asjadega, kui millegagi koos, siis ei pruugi üldse aru saada.
Enda praeguse kaaslasega algas meil ka petmisest, mõlemad olime suhtes. Ei minu ega mehe toonane kaaslane ei saanud aru. Ilmselt oligi asi selles, et inimestena juba nii lahku kasvanud ja pigem eksisteeriti nagu tuttavatena koos, kes mugavusest lihstalt ühiseid plaane teevad. Minu eksile oli olulisemad nt arvutimängud ja sõpradega erinevad aktiivsed tegevused. Selle kõrvalt ei pannud ta tähele, kui mul mingid imelikud käigud tekkisid. Võiks isegi öelda, et ta oli rahul – sai rahus kodus mängida, ilma, et keegi midagi nõuaks kõrval. Praeguse kaaslase eksil oli ka palju oma asju, nt käis tihti vanemate ja õdede-vendade juures üksinda, seega ei saanud ka aru, et kõrvalt midagi tehti.
Mees hakkab ka rohkem oma hügeeni eest hoolt kandma, ennast lõhnastama.
Kohtusid regulaarselt enne tööd, lõuna ajal, vahel käis eks pühapäeva hommikul kepikõnnil.
“Kepikõnd” on selles kontekstis päris hea sõna. Mees ilmselt ei valetanud. Sina arvasid, et kõnnib keppidega, aga tegelt kõndis …le.
Ei pruugi saada, minu eks oli nii osav valetaja, manupulaator, et kuidagi ei osanud kahtlustada ja nii aastaid Peale tööd oli kellaaja pealt kodus. Kodus nii heake, heake lõpuks tõi “sõnumitooja” sõnumi. Olgu ta tänatud. Mehel, nüüdseks eksil, oli pikaajaline kõrvalsuhe. Kohtusid regulaarselt enne tööd, lõuna ajal, vahel käis eks pühapäeva hommikul kepikõnnil. Mina sinisilmselt ei ainanud midagi.
Loen seda ja ei suuda aru saada, mida annab selliselt peetav pikaajaline armukesesuhe, regulaarne kõrvalseks ehk välja arvatud. Hommikul enne tööd, lõunapaus, pühapäeval “kepikõnd”. Kõik see on nii limiteeritud ajamahuga, möödaminnes, kihku-kähku. Kogu aeg kell tiksub peas. Ja mida positiivset veel armukene sellisest suhtest sai?
Uskumatu hobi oli ikka mehel.
Mees hakkab ka rohkem oma hügeeni eest hoolt kandma, ennast lõhnastama.
Vot sellest väitest pole ma kunagi aru saanud. Milline see mees siis varem oli?
Mees peabki igapäevaselt puhas ja hoolitsetud olema, lõhna kasutamine on elementaarne.
Ei pruugi saada, minu eks oli nii osav valetaja, manupulaator, et kuidagi ei osanud kahtlustada ja nii aastaid Peale tööd oli kellaaja pealt kodus. Kodus nii heake, heake lõpuks tõi “sõnumitooja” sõnumi. Olgu ta tänatud. Mehel, nüüdseks eksil, oli pikaajaline kõrvalsuhe. Kohtusid regulaarselt enne tööd, lõuna ajal, vahel käis eks pühapäeva hommikul kepikõnnil. Mina sinisilmselt ei ainanud midagi.
Loen seda ja ei suuda aru saada, mida annab selliselt peetav pikaajaline armukesesuhe, regulaarne kõrvalseks ehk välja arvatud. Hommikul enne tööd, lõunapaus, pühapäeval “kepikõnd”. Kõik see on nii limiteeritud ajamahuga, möödaminnes, kihku-kähku. Kogu aeg kell tiksub peas. Ja mida positiivset veel armukene sellisest suhtest sai?
Uskumatu hobi oli ikka mehel.
Kui enda elu igavaks ja etteaimatavaks muutub, siis annab selline suhe elule särtsu juurde. Põnevus, uus inimene, kes on huvitatud sinust. Nagu tekib mingi uus dimensioon juurde, et mõtled-kaalud, kuidas kohtuda jne. Mitte, et ma õigustaks seda. Aga saan hästi aru, mida see mõlemale osapoolele juurde annab. Armukesele annab juurde mingit enesekindlust – tead, et mees kellegi teise kõrvalt näpistab seda aega, et olla nn “suvalise inimesega” koos (perekonna kõrval ju teine naine on pigem “suvaline”). Lisaks mingit sorti vabadus selle suhte juures – teatakse, et ollakse armukesed, seega ilmselt ei see mingi siduv kokkulepe, st kui armuke on vallaline, saab nautida nö püsipartneri eeliseid, kuid ei teki mingit kohustust. Ilmselt ka räägivad palju omavahel, mitte ei ole lihtsalt kiire seks.
Mina sain aru. Sisuliselt kohe, kui eksil suhe tekkis. Mingi võõras element tekkis mehele külge. Mis see oli, alguses pihta ei saanud, aga ma kaua ei jorutanud ka. Võtsin ta suht ruttu vahele.
Vahele jäi ta aga üsna lihtsalt – see oli veel toona, kui passi löödi sisse viisa. Soomes käimisel ka.
Ütles mulle, et viib ema mingit kaugemat sugulast vaatama, et seal on kehvad elamistingimused, ega sa vastu pole, kui jääme ööseks – vaja tead midagi kõpitseda jms. Mehe emaga ma just hiilgavalt läbi ei saa, ei helista jms.
Paar nädalat hiljem otsisin oma sünnitunnistust ja selles dokumendisahtlis, kus meie asjad seisid, oli mehe pass kuidagi irvakil. Vaatasin, et miks – no passilehti oli tagasi keeratud.
Vaatasin, et ohoo, mingi tempel ja panin passi tagasi. Nõks hiljem vaatasin uuesti ja templi kuupäevad olid need, millal ta väidetavalt emaga sugulaste juures oli.
Nagu sähvatusega sain kohe aru ka, miks mehel seljal pikad kriipsud olid – ta ütles, et vanatädi juures katuse all olid kuivad vihad ja kriipis selga.
Õhtul kui mees koju tuli, siis küsisin nagu muuseas, et kuule, mis selle su sugulase nimi oligi, kelle juures te käisite?
Mees küsis, mis sugulane?
Vaikus ja siis sai mees aru, et on vahele jäänud.
Palusin tal istuda ja kõik ära rääkida. Oli endale paar kuud tagasi hingesugulase leidnud ja kohtuma hakanud.
Vihastasin koledasti, nutma ega laamendama ei hakanud. Palusin mehel välja kolida.
Pool aastat hiljem oli ametlik lahutus.
Aga enda kogemuse järgi ütlen, et usalda seda sisetunnet, mis sul tekkinud on. See pole niisama, sa oled ilmselt tundnud mingit lõhna, näinud silmanurgast mingit tegevust, millele seletus ei oska anda ja sis instinkt hoiatab sind – kuula seda. Ta on sinu kõige lähem ja objektiivsem nähtus.
Mina sain aru. Sisuliselt kohe, kui eksil suhe tekkis. Mingi võõras element tekkis mehele külge. Mis see oli, alguses pihta ei saanud, aga ma kaua ei jorutanud ka. Võtsin ta suht ruttu vahele.
Vahele jäi ta aga üsna lihtsalt – see oli veel toona, kui passi löödi sisse viisa. Soomes käimisel ka.
Ütles mulle, et viib ema mingit kaugemat sugulast vaatama, et seal on kehvad elamistingimused, ega sa vastu pole, kui jääme ööseks – vaja tead midagi kõpitseda jms. Mehe emamaga ma just hiilgavalt läbi ei saa, ei helista jms.
Paar nädalat hiljem otsisin oma sünnitunnistust ja selles dokumendisahtlis, kus meie asjad seisid, oli mehe pass kuidagi irvakil. Vaatasin, et miks – no passilehti oli tagasi keeratud.
Vaatasin, et ohoo, mingi tempel ja panin passi tagasi. Nõks hiljem vaatasin uuesti ja templi kuupäevad olid need, millal ta väidetavalt emaga sugulaste juures oli.
Nagu sähvatusega sain kohe aru ka, miks mehel seljal pikad kriipsud olid – ta ütles, et vanatädi juures katuse all olid kuivad vihad ja kriipis selga.
Õhtul kui mees koju tuli, siis küsisin nagu muuseas, et kuule, mis selle su sugulase nimi oligi, kelle juures te käisite?
Mees küsis, mis sugulane?
Vaikus ja siis sai mees aru, et on vahele jäänud.
Palusin tal istuda ja kõik ära rääkida. Oli endale paar kuud tagasi hingesugulase leidnud ja kohtuma hakanud.
Vihastasin koledasti, nutma ega laamendama ei hakanud. Palusin mehel välja kolida.
Pool aastat hiljem oli ametlik lahutus.
Aga enda kogemuse järgi ütlen, et usalda seda sisetunnet, mis sul tekkinud on. See pole niisama, sa oled ilmselt tundnud mingit lõhna, näinud silmanurgast mingit tegevust, millele seletus ei oska anda ja sis instinkt hoiatab sind – kuula seda. Ta on sinu kõige lähem ja objektiivsem nähtus.
Müts maha Sinu ees. Päriselt. Tasakaalukas, endast lugupidav. Mina venitasin lahkuminemise kummi mitu aastat. Palusin meest, kraapisin, alandasin, käisin mehe armukest sõimamas, palumas. Mees lubas, et lõpetab kõrvalsuhte (loomulikult ei lõpetanud). Mina tohterdasin oma murtud südant, mees käis seeaeg rõõmsalt armukesega edasi kohtamas, seda enam, et kodus on naine hulluks läinud. Tagantjärgi tarkus – tuleb olla otsuvõimeline ja julge. Julge lahutada ja oma eluga edasi minna. Ära klammerdu.
Mina sain aru. Sisuliselt kohe, kui eksil suhe tekkis. Mingi võõras element tekkis mehele külge. Mis see oli, alguses pihta ei saanud, aga ma kaua ei jorutanud ka. Võtsin ta suht ruttu vahele.
Vahele jäi ta aga üsna lihtsalt – see oli veel toona, kui passi löödi sisse viisa. Soomes käimisel ka.
Ütles mulle, et viib ema mingit kaugemat sugulast vaatama, et seal on kehvad elamistingimused, ega sa vastu pole, kui jääme ööseks – vaja tead midagi kõpitseda jms. Mehe emamaga ma just hiilgavalt läbi ei saa, ei helista jms.
Paar nädalat hiljem otsisin oma sünnitunnistust ja selles dokumendisahtlis, kus meie asjad seisid, oli mehe pass kuidagi irvakil. Vaatasin, et miks – no passilehti oli tagasi keeratud.
Vaatasin, et ohoo, mingi tempel ja panin passi tagasi. Nõks hiljem vaatasin uuesti ja templi kuupäevad olid need, millal ta väidetavalt emaga sugulaste juures oli.
Nagu sähvatusega sain kohe aru ka, miks mehel seljal pikad kriipsud olid – ta ütles, et vanatädi juures katuse all olid kuivad vihad ja kriipis selga.
Õhtul kui mees koju tuli, siis küsisin nagu muuseas, et kuule, mis selle su sugulase nimi oligi, kelle juures te käisite?
Mees küsis, mis sugulane?
Vaikus ja siis sai mees aru, et on vahele jäänud.
Palusin tal istuda ja kõik ära rääkida. Oli endale paar kuud tagasi hingesugulase leidnud ja kohtuma hakanud.
Vihastasin koledasti, nutma ega laamendama ei hakanud. Palusin mehel välja kolida.
Pool aastat hiljem oli ametlik lahutus.
Aga enda kogemuse järgi ütlen, et usalda seda sisetunnet, mis sul tekkinud on. See pole niisama, sa oled ilmselt tundnud mingit lõhna, näinud silmanurgast mingit tegevust, millele seletus ei oska anda ja sis instinkt hoiatab sind – kuula seda. Ta on sinu kõige lähem ja objektiivsem nähtus.
Müts maha Sinu ees. Päriselt. Tasakaalukas, endast lugupidav. Mina venitasin lahkuminemise kummi mitu aastat. Palusin meest, kraapisin, alandasin, käisin mehe armukest sõimamas, palumas. Mees lubas, et lõpetab kõrvalsuhte (loomulikult ei lõpetanud). Mina tohterdasin oma murtud südant, mees käis seeaeg rõõmsalt armukesega edasi kohtamas, seda enam, et kodus on naine hulluks läinud. Tagantjärgi tarkus – tuleb olla otsustusvõimeline ja julge. Julge lahutada ja oma eluga edasi minna. Ära klammerdu.
Ega see kergelt tulnud. Öösiti nutsin patja, käisin nõustamisel. Aga mingi sisemine uhkus ei lubanud mehe ees näidata, et ta mind üle lasi.
Mina kahjuks ei osanud midagi kahtlustada. Ainuke märk, mis oli, et kõigiga oli kurjaks muutunud ja otsis põhjuseid, et tüli norida. Arvasin, et tööstress. Kui mulle anonüümselt teada anti, et petab mind, siis oli täielik šhokk, tardusin lihtsalt paigale ja nagu unenägu oleks olnud, ei suutnud uskuda.
Alguses jah, paraku mõtled, et abielu vaja päästa, eriti kui lapsed ka. Tagantjärgi tarkusena soovitan ka ära lahutada ja olukorraga leppida. Nad ei taha sellest armukesest ka loobuda ja armuke samuti mitte ning siis ongi nõme kolmnurk. Pigem olla tark naine ja sellest närvesöövast õudusest välja astuda.
Mees hakkab ka rohkem oma hügeeni eest hoolt kandma, ennast lõhnastama.
Vot sellest väitest pole ma kunagi aru saanud. Milline see mees siis varem oli?
Mees peabki igapäevaselt puhas ja hoolitsetud olema, lõhna kasutamine on elementaarne.
Misjaoks on lõhna kasutamine elementaarne?
Ma ise näiteks ei lõhnasta end, sest lihtsalt ei talu lõhnaõlide lõhna, hakkab sees keerama.
Seevastu pesus käin ikka igal hommikul ja õhtul, ja peale trenni päeval ka.
Ma kaldun arvama, et rohkem on siiski mehi, kes end ei lõhnasta.
Vot sellest väitest pole ma kunagi aru saanud. Milline see mees siis varem oli?
Mees peabki igapäevaselt puhas ja hoolitsetud olema, lõhna kasutamine on elementaarne
Noo, enne piisas lihtsalt puhtast särgist, aga nüüd on vaja nädalas korra uus särk osta. Enne piisas harilikust habemeajamisjärgsest vedelikust, nüüd peab olema Giorgio Armani. Jne.
Minu mees pettis suhte alguses. Kui läks tülinaks, siis kadus ja samas tekitas tüli, et saaks kaduda. Kestis mingi 1-2kuud. Armuke armus ja meelitas. Alguses lihtsalt veetsid koos aega ja mees tegi näo, et on sõber. Kui voodisse jõudsid, siis juhtus midagi. Minul oli kopp ees ja valmis suhet lõpetama. Mees tuli aga koju teatega, et pettis mind ja palus vabandust. Palus uut võimalust ja end muuta. Andsin võimaluse ja nüüdseks juba 6a koos ja võin öelda, et paremat meest pole. Ma ei tea, mis temaga toimus, aga prioriteedid pani paika. Ei kahetse, et võimaluse andsin.
Mina tol ajal aru ei saanud otseselt, aga kõik tema käigud häirisid mind. Kohe läksin vihaseks ja tülitsesime.
Kas teie, kes olete avastanud, et mehel armuke, märkasite, et mees ei taha teiega enam tihti seksida, või muutus ta hoopis aktiivsemaks?
Kas teie, kes olete avastanud, et mehel armuke, märkasite, et mees ei taha teiega enam tihti seksida, või muutus ta hoopis aktiivsemaks?
Kuidas Sul endal mees käitus/käitub?
Kas teie, kes olete avastanud, et mehel armuke, märkasite, et mees ei taha teiega enam tihti seksida, või muutus ta hoopis aktiivsemaks?
Mõlemat võib olla. Kui seksida ei taha, on muidugi halvem variant. Kuid vabalt võib olla, et mees on tänu armusuhtele üldse seksuaalsem ja soovib seda ka kodus välja elada, samuti võib ajendiks olla süütunne ning mees proovib oma naisele justkui voodis kõrvalhüpet heastada.
Usun et enamus sisimas teavad, kuid ei taha teadlikult teada. Eriti siis, kui ongi mitu last, naine mehest täiesti majanduslikult sõltuv. Ilma raha ja elukohata mitme lapsega ikka raske hakkama saada ja pigistatsksegi silm kinni
vahel käis eks pühapäeva hommikul kepikõnnil
Vot see on hea.
vahel käis eks pühapäeva hommikul kepikõnnil
Vot see on hea.
Kusjuures kõnnikepid viskas autosse, et sõidab kilomeetri jagu kõnniraja äärde. Ju siis kõnnikeõppe vaja ei läinudki.
vahel käis eks pühapäeva hommikul kepikõnnil
Vot see on hea.
Kusjuures kõnnikepid viskas autosse, et sõidab kilomeetri jagu kõnniraja äärde. Ju siis kõnnikeõppe vaja ei läinudki.
Noh, tark mees. Minu oma läks rattaga sõitma, ära oli mitmeid tunde ja väitis, et sõitis kogu aeg. Vaatasin siis ratta spidokat ja selle järgi oli vaeseke ainult kiirusega 5 km/h suutnud sõita, kui ära oldud aeg ning läbitud kilomeetrid kokku panna. Kui sellele tähelepanu juhtisin, siis mees hirmsasti vihastas, no et naine peab kilomeetrite ja kiiruse üle arvet. 😀
Mina venitasin lahkuminemise kummi mitu aastat. Palusin meest, kraapisin, alandasin, käisin mehe armukest sõimamas, palumas. Mees lubas, et lõpetab kõrvalsuhte (loomulikult ei lõpetanud).
Kas viitsib mõni sellise käitumisviisiga naine selgitada, miks ta nii teeb? Kas see on päriselt ka andnud kellelgi soovitud tulemust? Et palusid meest, et ta ei jätaks sind maha, ja ta siis ei jätnudki? Või et käisid sõimasid armukesel näo täis, ja siis said oma kullatükikese tagasi ning teie elu jätkus õnnelikult ja “veel paremini kui enne” (see viimane on perekooli trafarett)?
Tean, et on väga palju sellise mõtteviisiga naisi (ka siin, perekoolis), kes leiavad, et kui mehel on armuke, siis naine peaks enda mehe eest võitlema.
Mina venitasin lahkuminemise kummi mitu aastat. Palusin meest, kraapisin, alandasin, käisin mehe armukest sõimamas, palumas. Mees lubas, et lõpetab kõrvalsuhte (loomulikult ei lõpetanud).
Kas viitsib mõni sellise käitumisviisiga naine selgitada, miks ta nii teeb? Kas see on päriselt ka andnud kellelgi soovitud tulemust? Et palusid meest, et ta ei jätaks sind maha, ja ta siis ei jätnudki? Või et käisid sõimasid armukesel näo täis, ja siis said oma kullatükikese tagasi ning teie elu jätkus õnnelikult ja “veel paremini kui enne” (see viimane on perekooli trafarett)?
Tean, et on väga palju sellise mõtteviisiga naisi (ka siin, perekoolis), kes leiavad, et kui mehel on armuke, siis naine peaks enda mehe eest võitlema.
Tean, et on väga palju sellise mõtteviisiga naisi (ka siin, perekoolis), kes leiavad, et kui mehel on armuke, siis naine peaks enda mehe eest võitlema.
Noh, kui on ikka hea mees ning naine endalgi süüd ja tegematajätmist tunnetab, siis miks mitte võidelda. Muidugi pole mõtet võidelda selle eest, et mees ära ei läheks, selle otsustab ta ikka ise. Mõtet on võidelda selles faasis, kui mehel lihtsalt korraks katus on sõitnud ning võõrad naised kõiges paremad tunduvad. Siis tasub küll meenutada, et omagi naine väärt naine on. Aga palumine siin ilmselt eriti ei aita. Armukese sõimamine võib natuke aidata – aga vaid juhul, kui armukesel on südametunnistus. Eks näo ja nimeta “minu kallikese naise” olemasolu on lihtsam taluda kui lihast ja luust inimese oma, kellega oled rääkinud ning kes ehk isegi sümpaatne on olnud.
Mina venitasin lahkuminemise kummi mitu aastat. Palusin meest, kraapisin, alandasin, käisin mehe armukest sõimamas, palumas. Mees lubas, et lõpetab kõrvalsuhte (loomulikult ei lõpetanud).
Kas viitsib mõni sellise käitumisviisiga naine selgitada, miks ta nii teeb? Kas see on päriselt ka andnud kellelgi soovitud tulemust? Et palusid meest, et ta ei jätaks sind maha, ja ta siis ei jätnudki? Või et käisid sõimasid armukesel näo täis, ja siis said oma kullatükikese tagasi ning teie elu jätkus õnnelikult ja “veel paremini kui enne” (see viimane on perekooli trafarett)?
Tean, et on väga palju sellise mõtteviisiga naisi (ka siin, perekoolis), kes leiavad, et kui mehel on armuke, siis naine peaks enda mehe eest võitlema.
Minu puhul oli šokk
Mina venitasin lahkuminemise kummi mitu aastat. Palusin meest, kraapisin, alandasin, käisin mehe armukest sõimamas, palumas. Mees lubas, et lõpetab kõrvalsuhte (loomulikult ei lõpetanud).
Kas viitsib mõni sellise käitumisviisiga naine selgitada, miks ta nii teeb? Kas see on päriselt ka andnud kellelgi soovitud tulemust? Et palusid meest, et ta ei jätaks sind maha, ja ta siis ei jätnudki? Või et käisid sõimasid armukesel näo täis, ja siis said oma kullatükikese tagasi ning teie elu jätkus õnnelikult ja “veel paremini kui enne” (see viimane on perekooli trafarett)?
Tean, et on väga palju sellise mõtteviisiga naisi (ka siin, perekoolis), kes leiavad, et kui mehel on armuke, siis naine peaks enda mehe eest võitlema.
Minu puhul, et ma nii käitusin oli šokk, paanika, häbi, alandus. Kuidas ma ilma meheta elus hakkama saan (väga hästi sain), olen läbikukkunud naine. Kõik leinavormid said läbi põetud. Aga sain hakkama, isegi kroonilisest bakteriaalsese vaginoosist sain jagu, mida ma pidevalt põdesin. Teinekord tuleb põeletike taga teist nais otsida – eks seksis mitme naisega ja kummi ei kasutanud.
