Teema: Kas naised muutuvad tigedamaks pärast menopausi?

Ei. Miks nad peaksid?

Osad inimesed, nii naised kui ka mehed, muutuvad tigedamaks vananedes. Aga seda ei juhu sugugi kõikide inimestega. Mõnel juhul on see tingitud küll tervislikust seisundist, katsu ise kangesti lahke ja rõõmus olla, kui kogu aeg kuskilt valutab või midagi on viga.  Mõni oskab sedagi.

#4234910:

Ise hakkan täpselt üks päev enne päevi nutma

See on SINUL nii, seda ei saa ju kõikidele naistele üldistada. Ja teemaalgatuses oli küsimus, kas naised üldiselt PÄRAST menopausi läbimist on muutunud kurjemaks. See link, mille sina panid, on menopausi aja kohta ja samuti see ei käi kõikide naiste kohta üldiselt. Menopausi ajal on tõesti kehas muutuseid ja osad ei oska sellega kohaneda ja siis on kurjad. Aga isegi need, kes on menopausi ajal olnud kurjad, ei pruugi seda sugugi enam olla, kui see läbi on saanud.

#4234916:

Ma siiski arvan, et inimesed vanusega muutuvad neurootilisemaks, mitte vastupidi.

Kõik oleneb ikka inimesest ja tema elusituatsioonist. Minu ema oli terve elu väga tige. Hiljem sain aru, et ta oli lihtsalt ülekoormatud. Lapsed, kodu, töö, raha vähe jne. Alles vanemas eas ta muutus väga toredaks. Ise ka ütles, et sai lõpuks oma aega, sai sellest jubedast isast ja tema teenindamisest lahti ja on nüüd väga rõõmsameelne. Osad jälle ei oska oma eluga vanemast peast midagi peale hakata, jäävad üksikuks, tervis halb vms, aga see pole ainult naistele omane. Minu arust kõige kibestunumad on üksikud vanamehed. Tihti on nad oma perekonna minema peletanud oma naistejahiga ja arvanud, et on maailma kunnid, aga vanemast peast pole neid enam kellelegi vaja, noored naised ka jäävad kättesaamatuks. Siis on ikka päris tigedad.

Jah, on, sama kehtib ka meeste ja andropausi kohta. Või siis üldiselt vananemise, haiguste lisandumise, võhma vähenemise jms kaasuvaga. Eks oleneb ka, mis elus toimub ja kuidas üldiselt eluga rahulolu on.

Ma ei tea, kas ma nüüd tigedam olen, aga hoolimatum kindlasti.

#4234955:

#4234904:

Teema: Kas naised muutuvad tigedamaks pärast menopausi?

Ei, aga mehed seevastu muutuvad küll.

Pole nõus.

Mees

#4234906:

Ei. Miks nad peaksid?

Osad inimesed, nii naised kui ka mehed, muutuvad tigedamaks vananedes. Aga seda ei juhu sugugi kõikide inimestega. Mõnel juhul on see tingitud küll tervislikust seisundist, katsu ise kangesti lahke ja rõõmus olla, kui kogu aeg kuskilt valutab või midagi on viga. Mõni oskab sedagi.

Ja osad naised on saanud lapsepõlvest kaasa mustri, et tüdrukud peavad olema paid ja tuid ja sõna kuulama ja teiste eest hoolitsema, kasvõi iseenda arvelt. Kui see naine siis vanuse kasvades enesekindlamaks muutub, siis tundubki, et on tigedaks läinud vanast peast – enne lasi end küll kenasti jalge alla tallata, aga nüüd, sunnik, hakkab vastu.

Arvan, et selles vanuses on raske “poisikese” kõrval elada.  Vaata toidupoeski,  naine murest kössakil ja selles vananevas mehe kehas silmad kilavad ja tehakse tobedaid nalju. Hakkab ju vastu! Menopausis naine tahab enda kõrvale selgrooga meest. Aga kui see mees ei ole tahtnud areneda, tahabki teismeline olla. Ei ole valmis suureks kasvama,  siis hakataksegi nooremaid piiluma, sest nendega on lihtne. Lastelastega on ju ka lihtne, nad usuvad ja nendega on lõbus. Ei pea pingutama.

Üksikud menopausis naised, neil silmad avanemad, nähakse asju läbi. Igasugugused põhulõuad ja ilmatargad käivad närvidele.  Tühjad lubadused ja soojad sõnad. Enam ei viitsi seda lahmimist ja valetamist ja lubadusi.

Minul on vist vastupidi, olen palju rahulikum. Samuti ei mingit muret päevadega, saab iga kell reisima, ujuma minna.  Elu on nagu lill, lapsed on suured, iseseisvad, majanduslikult ok, mehega on klapp eriti heaks läinud, aega üksteise jaoks rohkem, saame iga kell kuhugi minna, reisima (oleme eraettevõtjad ja saame oma tööaegu korraldada).

#4234977:

#4234975:

Ja osad naised on saanud lapsepõlvest kaasa mustri, et tüdrukud peavad olema paid ja tuid ja sõna kuulama ja teiste eest hoolitsema, kasvõi iseenda arvelt. Kui see naine siis vanuse kasvades enesekindlamaks muutub, siis tundubki, et on tigedaks läinud vanast peast – enne lasi end küll kenasti jalge alla tallata, aga nüüd, sunnik, hakkab vastu.

Tänapäeval vast enam nii ei ole, kasvatatakse juba teistmoodi tütreid.

Jah, aga need, kes tänapäeval vanad naised / menopausis on, neid veel pole teistmoodi kasvatatud.

Mul tuli menopaus noorelt, saan seda vananemise ilmingutest ilusti eraldada.  Paar aastat olin peast nagu teismeline, hormonaalsed muutused kehas lisaks tegid muret. Ei olnud tige, aga impulsiivne kidlasti. Siis vaibus maha ja 5 aastat hiljem on päris hea.

Sellega nõustun, et vanusega tuleb naisele eneseväärikust ja selgroogu. Päris igat si**a alla ei neela enam ja kui vaja, ütlen vastu ka. Kui olla harjunud ainult noorte ebakindlate tüdrukutega suhtlema, võib olla see ehmatav. AGA, minul tuli see juba enne menopausi, 30ndates, ei saa menopausi süüks ajada.

Ei tea, ei ole ise veel sinna ikka joudnud.

Aga ise olen kyll vananedes lahkemaks ja moistavamaks muutunud, saan aru, et me koik oleme siin planeedil oma motete ja soovidega, pole motet olla tige ega niisama hukka moista teisi, valja arvatud aarmuslikud juhud.

Minu meelest koige tigedamad on naised umbes 30-ndnates ja 40-ndate alguses, ja mehed yle 60-ne. Sellel eas naised naevad tihti koikjal rivaale, aga ilmselt on siis naisele surve koige suurem, lapsed vaikesed, kohustus meest leida voi teda “kinni hoida”, surve hea valja naha, surve hasti labi saada enda ja mehe suguvosaga, naabritega, kolleegidega, voib-olla hirm majandusliku kindlustatuse parast, jne. Noored tydrukud kuni 30 a. on tavaliselt vaga sobralikud, ja ega vanematel prouadelgi enamasti midagi viga pole.

Meestel tekitab probleeme illusioonide kaotus vanemas eas, ja tegu ei pruugi olla (eba)eduga naisterindel, vaid yhiskondliku respekti kaotus, voi siis arusaamine, et seda pole oieti kunagi olnudki. Tean vanameest, kes on tige nagu herilane, sajatab, ahvardab oma peret ja naabreid. Pohjus on selles, et ta sunniti toolt natuke enne pensionit lahkuma, s…a iseloomu parast. Aga tema oli veel vanas eas ylemuseks lootnud saada! Naised on tihti leplikumad, on nagu on. Muidugi mitte alati.

#4235110:

Tegelikult nii ei ole. Palju naisi jääb küll üksikuks, aga seda enda soovil. Ei soovita suvalist kibestunud vanapässi enda kõrvale, kes ootab teenindamist, tähelepanu, seksi, aga vastu ei paku mitte midagi. Kui suvaline mees sobiks, leiaks mehi küll. Aga paljud keskeas üksi jäänud naised naudivadki üksinda elamist, tegelevad oma hobide, lastelaste, sõbrannadega ja ei soovi sinna valemisse viletsamapoolset meest. Mul on ka neid leplikke sõbrannasid, kes võtavad esimese pässi ära ja neil on valikuid küll. Kõiki mehi ei taheta, iga suvalist tüüpi ikka ei võeta ära. Muidugi on naised praktilisemad, kui saab ülevalpidamise, korteri või midagi muud, siis selline mees ehk läheb loosi, aga mitte iga suva troll. Ma tean väga palju üksikuid mehi, kes muudkui kurdavad, et ei leia naist.

Aga miks te ütlete päss nende meeste kohta? Mis teiega juhtus, et niisugune solvumine? Lõi? Pettis? Mis tegi? Normaalne inimene ei lahterda inimesi selliselt, normaalsel inimesel on normaalne pereelu ja ta ei unista mingist üksi jäämisest. Minu vanemad on koos ja ma ei kujuta iial ette, et nad lahutavad. Nad lihtsalt ei ole nii enesekesksed ja mu isa lihtsalt pole päss. Sest mu ema oskas valida.

Nii et, jah, te ütlete värdjas tema kohta, aga teie olete ju samasuguse mõtteviisiga. Teise võtme alt. Ma vist pole iial ühegi mehe kohta selliselt kirjutanud nagu teie siin perekoolis. See on ju haigus teise võtme alt, see on mentaalne probleem.

Arvan, et see iseloom jääb ikka samaks,  menopaus või mitte. Kes ikka olnud vinguviiul, jääb selleks ka vananedes, küllap rohkemgi veel, sest eks neid rahulolu allikaid jääb ka vähemaks. Optimisti samas ei kõiguta ka see eluperiood kuidagi põhiloomusest erinevaks. Minul endal menopaus möödus ilma igasuguste eriliste muutusteta, ei vaevanud mind miski. Olin rõõmsameelne  sahmerdaja enne ja olen selline edasi. Pole kaalus juurde võtnud ega välimust hooletusse jätnud ja kui vahel tekibki eksistentsiaaalseid madahetki, mõtlen end sellest välja. Sellest on palju räägitud, et igas eluetapis tuleb endaga tegeleda ja edasi liikuda. Uus harrastus leida, sportida, keeli õppida, reisida, sõpradega suhelda, koos naerda (seda kõike ma teengi).  Üks neuropsühholoog ütleski, et kui ajul on huvitav, ei taha keha ära surra. Seega, mitte keskenduda vanusele või misiganes etapile, vaid elu nautida, kui pole, leiutada uus huvi. Seda küll kõigile maha ei müü, täpselt samal põhjusel, miks ühed käivad reisil moodsa kunsti muuseumis ja teised end rannas praevad.