Teema: Kas need on sümptomid?!

Ei kõla häire moodi, kõlab nagu tavaline nelja-aastane, kes on oma väikeõe peale armukade ja tõenäoliselt ka alastimuleeritud. Lisaks veel nn keskmise lapse sündroom. Kui palju sul on võimalik üks-ühele aega pühendada lapsele? Kui palju pakud talle organiseeritud tegevusi? Mõned lapsed oskavad suurepäraselt ise mängida, teised aga kipuvad igavlema ja vajavad koordineerimist.
Miks ta lasteaias ei käi? Kas või mõned päevad nädalas, poolikuid päevi? Sellises vanuses võiks ikka käia juba omaealistega mängimas+rühmas on juba kaasamõtlemist nõudvaid tegevusi, mis võimaldavad tal oma ajupotentsiaali rakendada.

Minul on kaks poega, üks on alati suutnud suurepäraselt kas või tunde üksi mängida. Ta on selline natuke udu ja unistaja, elab oma mängudesse väga sisse. Teine on nutikam ja terasem, kärsitum. Temale tuleb pakkuda tegevusi, mis nõuavad nuputamist, millegi väljamõtlemist või äralahendamist. Samuti vajab ta oluliselt rohkem personaalset tähelepanu ja aega ühe vanemaga kahekesi. Kui ta seda ei saa, muutub samamoodi kurjaks ja kiuslikuks.

Uute olukordade kartmine ja eriti veel arsti pelgamine on iga väikelapse puhul täiesti normaalne.
Milline nelja-aastane poiss ei tahaks poes mänguasjariiulil autosid vaadata? Kuidas seda saab mingiks sümptomiks pidada? Ja jonnida oskab ka järelikult hästi. See on kõik eakohane.

Võtke üldiselt rahulikumalt oma joonte, psühholoogide, psühhiaatrite, diagnooside ja ravidega.

Et saaksid oma kahtlustele lahenduse, käi kindlasti lapsega psühhiaatril ja psühholoogil ära.
Las nad teevad autismispektri testi (on olemas spetsiaalne test paljude küsimustega).
Ma soovitasin Tallinnas Marienthali seepärast, et seal on hea kombo psühhiaatrist ja psühholoogist. Psühhiaater teeb testi, psühholoog mängib lapsega.
Kuidas tal muidu kõneoskus on? Kas räägib vabalt?

Ma palun vabandust, kui mu vastus liiga otsekohene oli, aga mul on endal autistlik laps ja käitub täpselt nii, nagu teemaalgataja kirjeldab. Kuna teemaalgataja kirjutas veel ka seda, et ta käib lapsega logopeedil, siis eeldasin, et ta laps veel ei räägi korralikult, ja see on selles vanuses üks olulisematest ohumärkidest.
Nagu juba ütlesin, siis siit Perekoolist teemaalgataja kindlat vastust ei saa ja võib täitsa vabalt olla nii, nagu teine Kägu räägib. Loodan südamest, et ongi nii, nagu teine Kägu ütleb ja tegu on lihtsalt jonnaka, impulsiivse ja niiöelda “raske” lapsega.

Ma ei tea, kas ta on just võtnud hoiaku, et paha laps, aga selle näib küll olevat pähe võtnud, et lapsel on, nui neljaks, midagi kindlasti viga.

Andke tõesti andeks, aga tänapäeval iga teine ema justkui tahab, et laps ikka mingi paberi saaks. Midagi väga rasket ei soovita, aga autismispektri häire, mis võib olla ka väga leebe, see tundub alati kaubaks minevat.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Toiduga on ta valiv. Makarone sööb, aga kartulit mitte. Toidust sorteerib teatud asjad välja.[/tsitaat]
Minu laps söökski ainult makarone. Kartulit ei söö. Värsked salatid on täiesti out. Seda ma autistlikuks jooneks ei pea, paljud lapsed ongi söögiga väga valivad ja sellest kasvab välja.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks kohe nii kurjalt?

Kahjuks või õnneks ma pole inimene, kes sooviks nui neljaks oma lapsest teha autisti või aspit. Ma olen lihtsalt väga stressis ja nõutu,kuna selline käitumine lapse poolt pole vaid jonn.
Kindlasti ei kurjusta ma lapsega koguaeg, olen püüdnud kõike ajada läbi rahuliku noodi, aga see on absoluutselt võimatu.Kui talle tuleb nn. hoog peale, siis minu rahustamine on kui taustamüra ja ta lihtsalt ei rahunegi.

Mu tütar oli ka üsna jonnakas ja ajas oma rida, aga temaga sai rääkida ja ta lõpuks rahunes.

Tema puhul ei saa rääkida loogilist ja seoselist teksti, sest ta lihtsalt ei saa aru.
Kui ta võttis väiksema õe auto, samal ajal kui väikene õde selle küljes rippus, lükkas ta lihtsalt peaga vastu põrandat maha.
Küsisin, et miks ta nii tegi. See on väikese õe auto ja tema mängis sellega.
Vastuseks sain: Aga mulle meeldib. Ja Kõik.
Ei põhjendust, dialoogi, midagi.
See on pidevalt nii, et me ei saa rääkida temaga kui ta juhuslikult midagi nõuab.Ta lihtsalt ütleb, et temale meeldib. Punkt. Seal me vestlus ka lõppeb.

Lisaks ei talu ta lähedust, alates 2.eluaastast mil hakkasin märkama, et laps pole päris tavaline laps. Ta ei lubanud end sülle võtta või kallistada kui see talle ei sobinud, läks lihtsal endast välja ja hakkas karjuma.

Neid olukordi on igapäevaselt küll ja küll.

Viimase 2 nädalaga on lisandunud veel asjade peitmine.
Asjad mida olen palunud viia prügikasti või pesukasti lihtsalt peidetakse ära.
Kui küsin, et miks õunasüda on sahtlis, saan vastuseks: ma tahtsin.
Lisaks on veel lisandunud valetamine, absoluutselt iga asja kohta.

Ma armastan oma poega, ma ei otsi temas vigu. Tegin selle teema selgitamaks oma olukorda ja saamaks vastuseid. See oli ka kogu mõte.[/tsitaat]

Taaskord, anna andeks, aga KÕIK kirjeldatu on täiesti normaalne! Su vanem laps ei käitunud samamoodi, mis siis? Su poeg on ka teine inimene, mitte tütre kloon.

Mul on kaksikud pojad, üks on suur musitaja-kallistaja, teine tahab füüsilist lähedust ainult siis, kui tema jaoks on sobiv hetk. Neid hetki on vähe. Kui vend on selline täitsa tavaline laps, siis tema on kangem, jonnakam, kiuslikum. Aga ta lihtsalt on selline. See, et ta ei sarnane oma vennaga, ei tähenda, et ta oleks diagnoosiga.
Ma arvan, et elus saab ta hästi hakkama, sest tal on palju sihikindlust ja tahet.

Kuidas sa ise selgitaksid pahanduse tegemist? Õunasüdame sahtlisse panemist? Ta on sul laps! Poiss pealegi! Mida sa vastaksid sellisele küsimusele? Pahandusi lapsed teevadki sellepärast, et nad tahavad (nende enda meelest). Mida muud ta vastata saab?
Täiskasvanu asi on mõista, miks laps halvasti käitub: kas ta saab piisavalt tähelepanu? Kas ta saab piisavalt rakendust? Kas sa võid käe südamele panna ja öelda, et need punktid on täiesti täidetud? Kolmelapselises peres näiteks esimene punkt tõenäoliselt ei ole ja see on paratamatus. Aga see ei tähenda, et su laps oleks vaimselt haige.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mul on kaksikud pojad, üks on suur musitaja-kallistaja, teine tahab füüsilist lähedust ainult siis, kui tema jaoks on sobiv hetk. Neid hetki on vähe. Kui vend on selline täitsa tavaline laps, siis tema on kangem, jonnakam, kiuslikum. Aga ta lihtsalt on selline. See, et ta ei sarnane oma vennaga, ei tähenda, et ta oleks diagnoosiga.
Ma arvan, et elus saab ta hästi hakkama, sest tal on palju sihikindlust ja tahet.
[/tsitaat]
ma arvasingi juba sinu eelnevate postituste põhjal, et sul on endal teemaalgataja lapsega sarnane laps ja selle pärast üritad lausa meeleheitlikult iga hinna eest endale teemaalgataja lapse kaudu tõestada, et sinu enda laps on igati normis ja “diagnoosita”.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

ma arvasingi juba sinu eelnevate postituste põhjal, et sul on endal teemaalgataja lapsega sarnane laps ja selle pärast üritad lausa meeleheitlikult iga hinna eest endale teemaalgataja lapse kaudu tõestada, et sinu enda laps on igati normis ja “diagnoosita”.[/tsitaat]

Ja ma arvasin juba sellest kirjutades, et keegi geenius sellega lagedale tuleb. Ma olen oppinud vaikelaste psyhholoogiat ja pedagoogikat ja tean paris tapselt, mis on eakohane ja mis mitte. Ma puutun pidevalt kokku emadega, kes peavad mone diagnoosi jooneks kaitumist, mis on taiesti tavaparane. Moni laps on lihtsalt raskem, seda on ka minu poeg. Samuti ilmselgelt teemaalgataja oma. Ma mitte ei yrita endale midagi toestada, vaid teemaalgatajat igapaevaelust parit naidetega rahustada.
Kui oma ponast kirjutamine naitab, et ennast veenda yritan, mida siis veel enda ja oma venna lapsepolvest toodud naidete kirjapanek naita ? Et salajas pean meid koiki kolmekesi autistideks ja ei taha seda tunnistada voi? 😀

Mina kaldun ka selle poole, et see laps pole diagnoosiga. On üks keeuline poiss sattunud tüdrukute vahele. Kõige hullem asja juurs on see, et ema nii stressis on. Selles mõttes peaks abi ikka otsima, ilmselt peab ikkagi see olema arst, kes ema maha rahustab ja mõni hea nõustaja, kes annaks näpunäiteid, kuidas käituda sellise natuke keeukama lapsega.

Oma lapse ülemäärase aktiivsuse tõttu ( mida esines kuni koolini ) uurisin palju vastavat kirjandust mitmes keeles kuni ajuuuringuteni välja. Sellest oli palju kasu. Seetõttu julgen väita , et kui lapsevanem kes on lapsega pidevalt koos kahtlustab, et lapse areng pole päris tavapärane ( tavapäraseks pean ka lihtsalt raske iseloomuga lapsi, kesmisest elavamaid jne ), siis kindlasti on sellisel kahtlusel ka alust. Lapse käitumine sõltub suurel määral nn. ajukeemiast ja virgatsainete tasakaalust.
Suur osa häiretest on geneetilised , aga millised geenid mida täpselt määravad, seda ei teata kuna sarnase tulemuse võivad anda häired erinevate geenide töös. Sama käib ka autismi ja asp. sündroomi kohta jne.
Edasi on nüüd kaks võimalikku tegevusliini, aga tegutseda tuleb kindlasti kohe kui diagnoos käes:
Kui kõrvalekalle on vähene, piisab sellest kui psühholoog annab nõu kuidas lapse areng sujuks võimalikult tasaselt ja käituda vastavalt sellele. On reegel, et normiks peetakse kõike mis ei sega normaalset elu. Seda enam ,et mudeeas võib aju end ” rebootida ” ja osa probleeme möödub.
KUi aga häire kannab sündroomi nime, tuleb tegutseda selle nimel, et lapsele kindlustada vajalik areng ja teraapiad võimalikult noorelt. Ühel ilusal päeval on kindlasi võimalik ka geeniteraapia,
aga selline vast läheb veel kümmekond aastat.
Ma arvan ka, et pigem teha ülemäärane käik arstile kui pista pea liiva ja uskuda, et lihtsalt kasvuraskused. Meie lapse klassis said kaks last alles kolmandas klassis diagnoosi kuna vanemad alles siis hakkasid tegutsema kui olid sunnitud, samas sümptomid olid selgelt näha juba esimeses klassis. Tegutsematus tekitas aga ilmselgelt palju probleeme just lastele endale ja nende enesehinnangule.
Seega, kui on kahtlus, tasub kontrollida, et õiget aega mitte maha magada.

Mul on nelja-aastane poeg, kel diagnoositud spektrihäire.

Sinu kirjeldatu kõlab kui tavaline piire kompav nelja-aastane, kes tõepoolest on alastimuleeritud ja õppinud juba emmele pähe istuma.

Arvasin, et jonnituurid ja riietesse panematus pluss toiduga pirtsutamine on ka minu poja üks autismispektri tunnustest. Psühhiaater muigas leebelt ja ütles, et tavaline eakohane asi. Ja et poiss on ikka üsna emme-issi ümber sõrme keeranud.

Läksime lasteaeda – ja laps riietab end nagu nalja, sööb peaaegu kõike ning ei mingit jonni ega vägivalda.

Löömise saime juba enne välja – õpetasime ja selgitasime, et nii ei tohi ja olime järjekindlad. Lööva lapsega ei mängita, temast ei tehta välja. Löömine tähelepanu saavutamise viisina on kah paraku eakohaline reaktsioon (ma refereerin pikki vestlusi spetsialistidega, me võtsime asja VÄGA tõsiselt) – eriti kui last end on füüsiliselt mingilgi moel karistatud – või ta on seda kuskil näinud. Meil reflekteeris poiss (väga kerget ja põgusat, tõesti viimase abinõuna) tutistamist. Lõpetasin kohe. Nüüd olen teinud nii: ütlen – emmel on väga ai. Ära tee. Sulen silmad ja lähen nö lukku. Väga kiiresti lõpetab ära ja tuleb vabandust paluma. Nüüd on asi läinud nii kaugele, et tänaval omavahel naljamisi kisklevatele poistele hüüab vahele – Aiai ei tohi! Ei tohi!

Meie spektrihäire avalduski selles, et tal on kõnekonarlus – mis tegelikult on suutmatus kõne meiega sarnaselt mõista – ja Athose test näitas konkreetseid autismitunnuseid.

Samas on ta empaatiline, kallistav ja igati nunnu inimestele meeldida tahtev poiss. Käime IGAL pool – poes, reisil jne.

Meie ainus nn klassikalise autisti tunnuseid on see, et kui ta läheb millesegi väga sisse, tuleb ta välja tuua ettevaatlikult ja sujuvalt, pakkudes teist sama head asendustegevust. Näiteks mängutubadest ärasaamine on paras õudus ja kestab ca 45 minutit – aga millisel lapsel poleks.

Ehk siis – sul ei pruugi olla spektrihäire. Küll aga oleks talle kiiresti lasteaeda vaja. Sulle kah.

Päikest!

Juurikas, kadestan, mul tundub, et tüdrukud “põevad” autismi leebemalt. Mul on ka piiripealne poiss, tal on ATH vast tugevam, ja kõik need asjad, mis mainisid. Aga lastead ja teistega mängimine on õudus kuubis. Esimest korda saime diagnoosiks käitumishäire, selle aasta sügisel on uus diagnoosimine. Aga olen samasuguse õuduste kadalipu läbiteinud, tõmblen igas suunas ja elu on selles ebaselguses keeruline. Kas võin küsida väikeklassiga erakooli? Ma usun, et mul lapsele sobiks ka selline. Praegu küll 4.5a.

#1568573:

diagnoosi ootamisest: mõtle, mis siis muutub, kui te selle diagnoosi saate? tegelikult jääb laps ju ikka täpselt samasuguseks. muutub vaid sinu suhtumine. oma suhtumist võid sa aga vabalt ka ilma diagnoosita või enne diagnoosi saamist muuta.

Diagnoosiga võib juhtuda, et mõnda väikesesse erikooli või erakooli võetakse lihtsamalt või vähema õppemaksuga vastu.