Kõne osas ka logopeed.
Se,e et laps läheb endast välja, kui ei saa soovitut, ei ole ju midagi erakordset. Mul endla on ka selline raske laps. Ma näen mõningaid kergeid autistlikke tunnuseid enda lapses, aga samas nt lasteaiast pole tulnud mingit sellist tagasisidet, et oleks probleem. Ilmselt ainult kodus siis. Eelkõige see “oma tahtmise mittesaamine” väljendub meil mitte niivõrd tahtmises, vaid, et asjad ei lähe tema plaani järgi. Rutiin on võtmesõna. Tal on mingi kindel harjumus ja kui teha teisti, võib endast välja minna. Või on tal oma nägemus, kuidas asi peaks kulgema, aga keegi ei küsi tema käest ja tehakse ära. Meil on kõige suuremad tülid tihti just söögilauas. Kui nt unustame küsida, kas ma lõikan liha tükkideks, vaid lihtsalt lõikan ära ilma temalt küsimata. Või panen kartulile kastet peale, kui tema vb ei tahtnud üldse kastet või tahtis kastet kõrvale. Ongi raske – aga vahepeal on lihtsam õppida oma lapse “kiikse” tundma ja tülisid vältima, kui et vanakooli viisil peale suruda, et “mina olen täiskasvanu ja sina teed nagu mina tahan”.
Tihti tuleb probleeme just maal, kus üliagarad ja ülihoolitsevad vanavanemad ei saa aru, et lapsel võibki olla oma soov, nt võibolla soovib ta proovida esmalt ise kotletti lõigata ja tal on suu peas, et abi paluda (kahjuks sellist ülehoolivust olen näinud ka 7-8aastase lapsega, tehakse suured silmad, kui mainin, et laps oskab ise võid saiale määrida 😀 )
Kui on vaja rutiini murda või nö jäädavalt muuta (mida ikka tuleb kasvades ette), siis eelnevalt seletan talle mitu korda. Esimesed päevad võibki draamat olla rohkem, aga kohaneb. See võib olla kasvõi nii lihtne asi, et hommikuti lasteaeda minnes tuleb dressipluusi asemel jope peale panna.
Nooremas eas oli ka hüsteeriat meil palju, aga nüüd siiski on hüsteeria asendunud ikka jonniga. Kui jonn tuleb, siis ega ma enam järgi ei anna, siis on hilja oma käitumist muuta. lasen tal ära jonnida, eemaldan ta vajadusel olukorrast (nt söögilauas ei lase karjuda, sest teised on ju ka, liitub uuesti, kui enam ei jonni). Ajaga on jonnihood ise lühemaks läinud, kui ta on õppinud, et olukord ei muutu sellest, et tema karjub.
Kui ta oli noorem, siis ka mõtlesin, et vaja ikka käia kuskil kontrollis. Aga siis sain aru, et mis nõu mulle lõpuks nt psühholoog annab – seda sama, mida ma nagunii juba rakendan – võimalus tuleb neid olukordi lihtsalt vältida ja ennetada. Selleks pead oma last tundma ja teadma, kuidas need olukorrad tekivad, mis on käivitaja – võibolla samamoodi nagu meie lapsel – tuleb rohkem lapse käest küsida ja lasta tal otsustada, mitte ära teha. Igale keelule peaks eelnema põhjendus, võimalusel kõik keelatud asjad silmaulatusest ka ära. Mõelda läbi, kas see või teine tegevus üldse peab olema keelatud või on võimalik seda tegevust ümberkorraldada nii, et laps ikka võib teha (nt veega mängimine – suunata vannituppa, tahab aidata salatit lõikuda – anda nüri nuga ja las teeb magustoiduks puuviljasalatit banaanist)
Sest isegi kui laps saab mingi “diagnoosi”, siis tõenäoliselt käitumissoovitused saavad olema just samad. Diagnoosist on sul kasu siis, kui vaja juba lasteaeda tugiisikut, mingeid riigi või KOV rahastatud tugiteenuseid vmt, aga kodus ei lahenda diagnoosi olemasolu midagi. Aga tugiteenused ilmselt ei ole eesmärk omaette, vaid ikka lapsega toimetulek ja lapse enda toimetulek olukordadega.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 11.02 08:45; 11.02 08:50;