Teema: Kas nii ongi (blogiteema)

#3202860:

Ilmselt kahe aasta pärast on seis sama, pigem mis saab 10a pärast? Mallukas on juba ju 6a “kuulus” olnud.

Ahjaa, blogimine kui tegevus on omakorda juba väga vana asi, kõvasti üle 20 a vana.

Jah, rohkemgi, aga siis ei tehtuf sellega raha

#3203798:

#3202860:

Ilmselt kahe aasta pärast on seis sama, pigem mis saab 10a pärast? Mallukas on juba ju 6a “kuulus” olnud.

Ahjaa, blogimine kui tegevus on omakorda juba väga vana asi, kõvasti üle 20 a vana.

Aastal 2012 ei käskinud küll Pelgus keegi 24 h lamada, pigem ärgitati võimalikult kiiresti ise liikuma ja lapsega tegelema.

Kõik naised, nende kehad, sünnituskogemused jne on erinevad. Milleks kõik ühte patta panna? Minul oli väga pikk intensiivsete tuhudega sünnitus, mis lõppes erakorralise keisriga, sest lapsel oli algava hüpoksia oht. Ma ei ole selle pärast halvem ema või nõrgem naine. Haav oli väga valus ja mul on südamest hea meel, et perepalati saime ning mees esimesed päevad lapsega tegeles. Ma ei suutnud 2 päeva sirgelt seistagi. Jätke Printsess rahule ja laske inimesel taastuda, jumal küll. Esimese lapsega ongi raske, sest kõik on lihtsalt nii uus ja harjumatu. Te ise muidu olite superosavad esimese lapsega v, never ei vingunud, et raske vms? 🤦🤦🤦🤦

Seda blogilugu ei ole lugenud, aga ka mina ei suutnud 24h peale keisrit midagi teha. Haiglapersonal aga eeldas, et saan ise lapsega hakkama. Kui mees poleks haiglas olnud, siis ei tea, mis saanud oleks. Hästi vastiku abitusse jäetud tunde tekitas see ja vimma kogu selle töökorralduse suhtes haiglas. Kaotasin palju verd ja seal vist ka nõrkus.
Vennanaisel oli kaks kuud peale mind keisrilõige ja tema toimetas juba 5 tundi hiljem lapsega nagu poleks midagi.

Järgmine laps sündis loomulikul teel. Sünnitus 19h, aga enesetunne nii hea, et oleks otse sünnitustoast koju võinud jalutada lapsega. Kolmandal päeval peale sünnitust käisin rulluisutamas.

Asi ei ole inimese abituses või suhtumises, aga vahel on keisrilõikest taastumine väga raske. Mitte kõigil, aga võib olla nii, et ei jaksa hambaharja ka tõsta järgmisel hommikul.

#3204017:

#3203766:

#3203760:

Kuidas printsess nii häda on? Viriseb, et peab ise lapsega hakkama saama haiglas ja keegi ei teeninda. Mallukas ka ei saa blogida, sest peab lastega tegelema:D

On sulle tehtud keisrilõige? Ja isegi kui on, siis iga inimene taastub erinevalt. Mina ei saanud peale keisrilõiget 24h istukilegi tõustud. See haav teeb põrguvalu,lisaks on nõrkus ka.

Ise ta soovis keisrit, peale seda soovitatakse alati võimalikult kähku liikuma hakata. Ongi valus. Kõigil on, mitte ainult temal. Mul oli ka, aga peab liikuma, et keha taastuks. Mind üllatab see, et perepalati ümber jaurab nii pikalt, aga vastsündinule lisatoidu andmise osas ei teki küsimustki. Selle asemel, et 24/7 blogis huvilistele reportaaži teha, tegelegu enda ja lapsega. Korralik tähelepanuvajadus.

Ooo, sa veel täiendasid oma postitust! Kahju jah, et printsess magava vastsündinu juustesse patse ei punu või talle raamatuid ei loe, sest nii teised ju teevad. Beebid üldiselt magavad peale sündi päris palju, aga emadel ärevus-adrenaliin ei lase magada. Ja ausalt, sünnitusjärgses palatis pole suurt mingit varianti ei enda ega lapsega tegelemiseks. Eriti värskelt õmmeldud opihaavaga.

#3204024:

#3204017:

#3203766:

#3203760:

Kuidas printsess nii häda on? Viriseb, et peab ise lapsega hakkama saama haiglas ja keegi ei teeninda. Mallukas ka ei saa blogida, sest peab lastega tegelema:D

On sulle tehtud keisrilõige? Ja isegi kui on, siis iga inimene taastub erinevalt. Mina ei saanud peale keisrilõiget 24h istukilegi tõustud. See haav teeb põrguvalu,lisaks on nõrkus ka.

Ise ta soovis keisrit, peale seda soovitatakse alati võimalikult kähku liikuma hakata. Ongi valus. Kõigil on, mitte ainult temal. Mul oli ka, aga peab liikuma, et keha taastuks. Mind üllatab see, et perepalati ümber jaurab nii pikalt, aga vastsündinule lisatoidu andmise osas ei teki küsimustki.

Mis küsimisi tal lisatoidu andmise osas olema peaks? Miks ta peaks vaidlema hakkama arstidega, kellel on pikk kogemus, samas kui tal on esimene laps? Ja eriti veel kui lapsel oli veresuhkur madal ema diabeedi tõttu. Kui südames pole tunnet, et midagi halvasti on, kui arstide kätte usaldab oma lapse, on järelikult kõik hästi. Küll seda ema süda juba teab. Ja perepalati kohta- muidugi ajab ju närvi kui teistel on võimalus lapse isal aidata opist taastuvat ema ja ise lapse eest hoolitseda, aga sina pead oma valudega veel vastsündinu eest ka vastutama.

See on nüüd tõesti äratuntav, sest Jaanika jahub pidevalt “arstidest”. Rasedate ja sünnitajatega tegelevad valdavalt ÄMMAEMANDAD ning vaevalt laste- või naistearst piimasegu sünnitusjärgses osakonnas soojendab. Aga temal on “arstid” ees ja taga.

kust te neid printsessi lugusid loete? mul näitab blogis viimaseks sissekandeks “ikka veel ühes tükis”-lugu.

Mina jälgisin printsessi seda kommentaariumit kõik need KOLM päeva, kui ta esilekutsumises oli. Minul on endal esilekutsumine + hilisem erakorraline keiser olnud. Meie saime küll peretoa, ja ma imestan, et tema ei saanud, aga las see olla.

Ma ei saanud iseseisvalt KOLM päeva voodist püsti!!!

Aga mulle tundub, et asi pigem selles, millise ämmaka ja arstide otsa satud. Ma olen ise ka diabeetik, mitte küll rasedusdiabeeti ei põe vaid 1 tüüpi diabeetik. Kui mind saadeti esilekutsumisse, siis pigem selle ajaga ei olnud rahul(tegelt see ka vale väljend – olen ikka ka sellega rahul), seal arste niipalju ei käinud ja tundsin end liinipeal. Siis kui sain kolmandale korrusele, alates sellest tegeleti minuga pidevalt, sünnitus enne keisrit kestis päris pikalt(sünnitustoas ei olnud hetke, kus oleksin mehega kahekesi olnud). Kui sain taasutma ja lõpuks peretuppa, siis mind käis vaatamas igapäev vähemalt korra see diabeedi arst, siis ülepäeva vähemalt minu naistearst, lisaks need kaks arsti kes sünnitust vastu võtsid – ja lisaks käisid õed/ämmaemandad, need vaheldusid. + lapsega tegeles veel arst. Ma tundsin end hästi ja turvaliselt. Haiglas olin kokku pm 10 päeva, ja ausalt kui veel sünnitaksin siis ainult Tartus.

Ja ei tahaks öelda, et ma äpu oleksin, esimesed töö alased emailid tegin juba teisel päeval peale keisrit. See haav + väsimus + uus elukorraldus, see kõik on korraga, ja mehe tugi oleks vajalik sel hetkel. Ausalt 10 päeva pärast, kui koju sain, siis ma arvan, kuu oli veel natukene raskem keisriga – aga kui uuesti siis ainult see valik.

#3204173:

Ligi 5kg laps. Vau.

Pole ka ime. Rasedusdiabeetik peab väga jälgima mida sööb,tema seda paraku ei teinud.

Mul oli sarnane sünnitus. Läks tublisti üle aja ja saatekirigi esilekutsumisele taskus. Päev enne hakkas laps siiski ise sündima. Päev valutamist, siis kiirendamine, epiduraal ja lõpuks kiire keiser, sest laps ei saanud laskuda (pärast tuli välja, et nabanöör lühike ja kaks korda ümber kaela).
Olin öö intensiivis, sest mu eluaegne madal vererõhk otsustas nende sündmuste peale lakke hüpata. Hommikul sain koos lapsega perepalatisse. Õnneks jõudis mees haiglasse õigel ajal, muidu poleks saanudki. Kuid tegelikult toimetasin ikkagi üksinda, sest mees oli päeval tööl (ja on üleüldse haiglafoobik), tuli alles õhtul üheksa ajal, ja öösel magas 🙂
Oli valus, kuid kui muud ei jää üle, siis tuleb hakkama saada, see on paljuski ka mõtlemises kinni. Lisaks haavavalule ja emaka kokkutõmmetele oli mul ka jube peavalu neli päeva jutti, ilmselt selle vererõhujama pärast.
Teisel päeval istusin läpakaga laua taha ja töötasin kogu ülejäänud haiglasoleku aja, et enne kojusaamist üks projekt lõpuni kirjutada, mille tähtaeg kohe kukkus. Siis oli hea rahulik koju taastuma minna ja töömõtetest puhata.

#3204334:

Aga see pole veel meelest läinud, et tema räigelt maaslamajat tümitas napid kaks kuud tagasi oma blogipostitusega puljongikuubiku saaga ajal.

Miiu on jah see vaga vaeseke ja armas ninnununnu maaslamaja, keda kõik kiusavad ja keda kindlasti teiste halva eest kaitsma peaks…

Printsess on rohkem? Teise solvamiseks tegi lausa eraldi postituse, kannatab need mõned kommentaarid ka ära. Asja eest saab.

#3204259:

#3204039:

Aga see pole veel meelest läinud, et tema räigelt maaslamajat tümitas napid kaks kuud tagasi oma blogipostitusega puljongikuubiku saaga ajal.

No Miiu oma puljongikuubikutega küll maas ei lamanud, väga uhkelt viskas neid prügikasti.

Miiu vabatahtlikku puljongisaagat ja äsjasünnitanud/operatsioonilt tulnud naist ei saa küll üks-ühele võrrelda.

Ma kahtlustan, et Printsessil on praegu lihtsalt sünnitusjärgne hormoonimöll. Muudkui jaurab oma perepalati mitte saamist. Võiks juba minna lasta sellel ning nautida last ja uutmoodi elu. Ta ju ise ka kirjutas, et üks tore ämmakas ütles ka, et teisel päeval oli teine personal ning nüüd on parem. Katsu minna lasta. Aga tema ikka jaurab. Jah, perepalatis koos mehega on muidugi parem uut ilmakodanikku tundma õppida aga kui peretuba ei saa siis võiks ju proovida tavapalatis olemisega leppida ja sellest parimat võtta. Haiglas saab siiski igal hetkel abi kutsuda, selgitatakse ja toetatakse.