Tütar sai hiljuti 4 aastaseks ja esimesed 3 aastat oli väga lihtne laps, öösiti magas, ei jonninud ja üldse selline iseseisev ja asjalik. Kui laps sai. 3 aastaseks siis oleks järsku nagu ära vahetatud. Kõik temaga kaasnev on pidev võitlus, ta on niivõrd kangekaelne et suudab musta ka valgeks rääkida kui vaja. Sõna ei kuula, kõike peab talle mitu korda ütlema, pidev jonn ja tujutsemine saadab igat me päeva. Õhtuks olen sellest trallist täiesti läbi. Kõige rohkem teeb just muret, et ta ei kuula sõna. Meil on väga kindlad reeglid, ma ei ole temaga liiga karm, samuti ei usu vabakasvatusse aga ta lihtsalt ei kuula. Karistused ei mõju samuti üldse, nt 3 päeva ilma multikateta või oma tuppa saatmine jne. Füüsilisse karistamisse ma ei usu. Tema allumatu käitumine on viinud selleni, et kui peame kuhugi minema siis olen juba ette stressis sest tean, mis sealt tuleb. Samuti kiusab ta pidevalt oma vanemat õde. See igapäevane jonn, nutt, vastu vaidlemine, mitte kuulamine on mind nii ära väsitanud. Esimese lapsega sellist asja polnud. Kas normaalne 4 aastane või peaksime muretsema sellise käitumise pärast?
Teema: Kas normaalne 4 aastase käitumine?
Täiesti ebamõistlikult ranged reeglid ja segadusse ajav käitumine sinu poolt. Lapsel puudub sel vanuses põhjuse-tagajärje mõistmise seos. See ei arene enne 30.eluaastat, seega ei saa ta aru miks 3 päeva multikaid ei näe. Sest lapsel pole 4-aastaselt mingit ajataju, ei saa ta aru ka sinu kolmepäeva reeglist. Selles vanuses on piiride katsetamine väga eakohane ja laps ei saa aru ju, kus su piirid ongi. Samuti on reeglid liiga ranged, justkui peaks 4a mööda nööri kõndima ja arvestama mingi suurema õega jne. Tegelikkuses peaks kogu seltskond ikka arvestama pere pesamuna ehk temaga. Kiusab ju selleks, et õde temaga tegeleks.
4a ei pea olema musterlaps ja väga iseseisev vaid piiridega järjest rohkem iseseisvust juurde saav. Kui sul on juba selline suhtumine “no mida ta jälle kokku keerab, alati tema.” Siis laps sealt juba tunnetab seda ja saadki, mida ootad.
Olen ise näinud pealt, kuidas vist vanaema ühel poisil näägutas lapsega poes kuna too tahtis minna kala püüdma ilusal suvepäeval. Väga tavaline poiste hobi ja teismeline oskab enda eest juba seista ka. Vanaema muudkui kiunus kõrval, et ei saa, ei tohi, miks vaja, lõpuks surus poisi nurka oma jutuga ja lapsel kadus tahe midagi teha.
Lapsele tuleb kuhugi minnes rääkida, mis seal ees ootab ja kuidas peab käituma. Mitte, et lased kodust välja ja pärast keelad multikad ära kolmeks päevaks. Kui hästi käitub, alati kiita kui tubli oli. Kokkulepped on asja võti. Selgitad lapsele, lepid kokku, peegeldad ehk lased lapsel ise endale tema oma sõnadega seletada, mida temast ootad. Pärast kiidad või mainid, et nii ei sobinud, tee järgmine kord paremini. Mitu korda reeglist üle astudes juba on karistus: sel päeval multikaid ei näe.
Lapsel puudub sel vanuses põhjuse-tagajärje mõistmise seos. See ei arene enne 30.eluaastat
Nüüd läks sul küll midagi nihu 😀
Miks küsida nõu ja siis vastu vaielda?
Too konkreetseid näiteid. Mis tegu on väärt, et 4a kannab KOLM PÄEVA karistust, pani kassi põlema? Selles vanuses on karistused konkreetsed ja lühiajalised. Nt meil 3aastane istub oma voodil ja loeb 20ni (rohkem ta ei oska). Ega ta taha lugeda. Selles vanuses on ka vabandama sundimine karistuse eest. Söögi ajal lollitades magustoidust ilmajäämine. Sel korral, mitte 3 päeva.
Lapsed kompavadki piire. täiesti normaalne.
Täiesti ebamõistlikult ranged reeglid ja segadusse ajav käitumine sinu poolt. Lapsel puudub sel vanuses põhjuse-tagajärje mõistmise seos. See ei arene enne 30.eluaastat, seega ei saa ta aru miks 3 päeva multikaid ei näe. Sest lapsel pole 4-aastaselt mingit ajataju, ei saa ta aru ka sinu kolmepäeva reeglist. Selles vanuses on piiride katsetamine väga eakohane ja laps ei saa aru ju, kus su piirid ongi. Samuti on reeglid liiga ranged, justkui peaks 4a mööda nööri kõndima ja arvestama mingi suurema õega jne. Tegelikkuses peaks kogu seltskond ikka arvestama pere pesamuna ehk temaga. Kiusab ju selleks, et õde temaga tegeleks.
4a ei pea olema musterlaps ja väga iseseisev vaid piiridega järjest rohkem iseseisvust juurde saav. Kui sul on juba selline suhtumine “no mida ta jälle kokku keerab, alati tema.” Siis laps sealt juba tunnetab seda ja saadki, mida ootad.
Olen ise näinud pealt, kuidas vist vanaema ühel poisil näägutas lapsega poes kuna too tahtis minna kala püüdma ilusal suvepäeval. Väga tavaline poiste hobi ja teismeline oskab enda eest juba seista ka. Vanaema muudkui kiunus kõrval, et ei saa, ei tohi, miks vaja, lõpuks surus poisi nurka oma jutuga ja lapsel kadus tahe midagi teha.
Lapsele tuleb kuhugi minnes rääkida, mis seal ees ootab ja kuidas peab käituma. Mitte, et lased kodust välja ja pärast keelad multikad ära kolmeks päevaks. Kui hästi käitub, alati kiita kui tubli oli. Kokkulepped on asja võti. Selgitad lapsele, lepid kokku, peegeldad ehk lased lapsel ise endale tema oma sõnadega seletada, mida temast ootad. Pärast kiidad või mainid, et nii ei sobinud, tee järgmine kord paremini. Mitu korda reeglist üle astudes juba on karistus: sel päeval multikaid ei näe.
Sorry aga ei ole nõus sinuga. Minu arust 4 aastane on juba piisavalt suur laps, et temalt nt avalikus kohas mõistlikku käitumist oodata. Ja, loomulikult peaks selles vanuses laps ka oma õega arvestama, terve pere ei peaks minu meelest pesamuna pärast mööda nööri käima. Ja kui reeglid on liiga karmid sinu meelest siis palun anna nõu kuidas karistada 4 aastast last? Selleks ma siia teema tegingi, et nõu saada aga sina vaid targutad. Ei karistagi sest enne 30ndat eluaastat ei õpita põhjust-tagajärge? ????
Lase siis samas vaimus edasi, kolme päeva kaupa. 😀 😀 kui sa aru ei taha saada, siis sa ei saa ja kõik. Sinu mainitud võtted ju ei toimi. Kui toimiks su 3-päeva-süsteem, poleks sul kodus lapsega probleeme. Millegipärast aga on.
4-aastane pole suur laps vaid vajab piire, mille seab lapsevanem arvestades ealise käitumisega. Oma kanguse tagaajamine ja mitte sõnakuulmine on iseloomulik ealine nähtus.
Karistus kui selline olgu kohene ja lühike. Kolm päeva on ilmselge ülepingutus sinu poolt.
Liiga suureks pead.
Ma ka mõnikord pean, see pidev ette valmistamine igaks asjaks jne tüütab. Aga kui märkan, et jonni rohkem, muudan jälle ennast ja käitumine paraneb kohe.
Mul on praeguseks vägagi käituda oskavad ja sõnakuulelikud lapsed, aga tõesti ei tule meelde, et ma neid kunagi karistanud oleks, v.a oma sigaduse tagajärgede likvideerimine ise jms.
Püha issand, kolm päeva? Kas sa tõesti kujutad ette, et lapsel on paari päeva pärast veel meeles, mille eest sa teda karistad? Või et nt nädala pärast, kui on mingi sarnane olukord, tuleb talle meelde, et oh, ma nüüd pean sõna kuulama, muidu jälle kolm päeva multikaid ei saa? Tõesti, sul on mitu last ja sa kujutad ette, et 4-a lapse mõttemaailm töötab niiviisi? Kas see on libateema?
Kurb, aga tõsi, su laps käitub halvasti, sest tema emme on RUMAL. Multikatega distsiplineerimine, no anna kannatust… Kusjuures, on täiesti võimalik, et ta üldse ei käitugi tegelikult halvasti, vaid sina oma ebarealistlike nõudmiste ja närvilise distsipliiniga ajad ta lihtsalt stressi.
Mida sa talle muidu veel välja mõelnud oled? Kas beebina sai ka karistada, kui toitu maha pudistas või mänguasjad laiali loopis? Ikka kord peab olema ju!
Katsu nüüd oma mõistus väheke kokku võtta, loe mõni arengupsühholoogia raamat läbi, mine koolitusele, hari end väheke väikelaste teemal, saad ise ka aru, mis emotsionaalset hävingut sa oma lapsele iga päev korraldad.
Olen nõus, et kirjaldatud karistused on selles vanuses raskesti hoomatavad. Peaksid olema kohe ja kergesti kohalduvad, mitte päevade kaupa nämmutamine.
Paljude eestlaste viga on mu arust see, et laps positiivset käitumist ei märgata. Anna tagasisidet kohe, kui ta teeb midagi hästi. Ütle, et sind teeb rõõmsaks, kui ta…..
Kas ta saab ka individuaalset tähelepanu? Mõni laps käitub halvasti, sest vajab rohkem märkamist ja tegelemist, ning ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu.
Kiidan teemaalgatajat, et küsib ja soovib oma kahtlustes selgust saada. Ja häbi, kes te ütlete halvasti.
Emana tead ise kõige paremini, kas lapse käitumine on murettekitav või on see ealine iseärasus. Kui esimese lapsega taolisi probleeme ei olnud, siis võib ju oletada, et mõlemaid lapsi on kasvatatud samade põhimõtete alusel? Lapse kolmeks päevaks telekast ilma jätmine ei ole maailma lõpp, sest lapsel peaks nagunii selles vanuses olema piiratud ekraaniaeg, seega kaotus ei tohiks olla nii suur. Kui aga lapsel lubatakse olla piiramatult teleri ees, siis võib see lapsele olla päris suur asi. Hea soovitus on see, et laps selleks päevaks rohkem telerit vaadata ei saa. Aga endiselt see ei likvideeri halba käitumist, kui lapsele ei räägita ja selgitata.
Selleks, et last täielikult mõista, ning leida üles põhilised mõrad, mis võivad seda käitumist põhjustada, tuleks teada lapse tausta.
Kuidas laps lasteaias käitub? (Eeldusel, et käib lasteaias) Kui lasteaias on kõik korras, siis tuleb kodus lahti harutada, mis on valesti tehtud ja mitte korrata valesid käitumismustreid. Aga see eeldab pere koostööd.
Tasub mõelda ka sellele, mismoodi kodus lahendatakse konflikte. Kas oskate rahulikult ja täiskasvanulikult tülitseda või esineb karjumist, uste paugutamist, halvasti ütlemist või löömist. Kui sellised asjad on kodustes tingimustes regulaarsed nähtused, siis ka see võib olla üks tegureid, mis last tõukab nii käituma. Ei väida, et sellised asjad teie kodus toimuvad, aga katkiseid peresid on väga palju ning lapsed näevad koduseinte vahel tihtipeale väga inetud tülisid.
Oluline on ka lapsele õpetada emotsioonidega toimetulekut. See ei sünni kaasa, seda õpitakse ennekõike eeskujust. Kuidas laps oma frustratsiooni välja elab on individuaalne, aga märatsemine ja löömine oleks juba äärmuslik.
Ema ei ole täpsustanud, kas laps on kedagi löönud. See on alati hirmutav, sest ei taha ju, et laps teiste vastu kätt tõstaks.
Ja laste puhul on oluline rutiin. Et oleks kindel rütm, millal midagi tehakse. See annab kindlustunde ja stabiilsuse.
Vanemate oluline roll on järjepidevus. 4-aastane ei ole piisavalt vana, et võtta vastu teatud otsuseid, nt kaua telekat vaatab või millal voodisse läheb jmt. Seega vanemad peavad kodukorrast kinni pidama. Kui vanemad seda ei tee, siis miks laps peakski?
Nett on täis erinevaid artikleid, palju on vastavat kirjandust, saateid jne. Tasub uurida ja järjekindlalt järele proovida.
Ja kui see tulemusi ei anna ning laps endiselt käitub ema silmis problemaatiliselt, siis tuleks professionaali poole pöörduda. See ei ole häbiasi ega midagi, mille pärast ette peaks muretsema, aga saaks ehk tarka arvamust kuulata.
Mina imestan seda et laps muutub nii totaalselt. Endalgi seda kogetud. Et leplikust ja vaiksest sai paindumisraskustega ja suht suur kisaja. Nagu vastupidine. Mis seal ajus ikka toimub? Kas mingid viirused teevad seda. Toit?
Minul on tütrega sarnane muutus toimunud, ainult et hilisemas vanuses. Pisemana oli väga tasane, õrn ja ei jonninud peaaegu üldse. Ja siis järsku kuueselt läks jauramine lahti. Ma ütlen selle kohta, et ega tali taeva jää. Millalgi nad vist teevad selle jonniperioodi ikka läbi, mõni varem, mõni hiljem.
Ühest nõu on raske anda, sest ühe lapse peal toimib üks, teise peal teine. Vahel aitab lihtsalt pikemalt rääkimine, vahel teise tuppa tõstmine. Ma selles osas olen nõus, et nii pisikesel ei saa karistus väga pikalt kesta, kuigi eks see oleneb ka pahateost.
Katsu kuidagi nii, et karistus oleks seotud teoga, mitte mingi umbluu keeluga, mis teda ei kõneta.
Nt kui kiusab vanemat last, siis eemalda ta olukorrast, lase pahategu heastada, õpeta vabandust paluma, vmt.
Loobib meelega midagi laiali, pane koristama, jne, jne…
Katsu leida kuidagi seos pahateoga. Multikate keeld on asjakohane ilmselt samal päeval, pikem periood on selles vanuses vist raskesti hoomatav.
Lapsed ongi erinevad ja kasvatustöö pidev, vahel ka väsitav.
Mul endal on kolm üsnagi häälekat ja temperamentset last, kelle osas käibki kehtestamine absoluutselt iga päev. Sellist aega, et oh nüüd nad võtsid lõplikult õppust, ei olegi.
Tema allumatu käitumine on viinud selleni, et kui peame kuhugi minema siis olen juba ette stressis sest tean, mis sealt tuleb.
Soovitan raamatut “Minu mõistus on otsas”. Mind aitas see väga. Seal on muuhulgas koomiksistiilis head ja halvad näited tavaelust. Laps ka vaatas ja uuris neid pilte huviga ja kuna ta ise tundis huvi, mida ma loen, siis arutasime ka koos neid olukordi läbi.
Mis olukorrad teil siis kuskil käies tekivad? Esimene asi on see, et enne minekut räägitakse reeglid läbi. Aga mitte kurjalt vaid nii, et nüüd läheme sinna, seal teeme seda, käituma peab nii. Miks mitte pilte näidata (kui minek näiteks muuseumisse), et laps sellele lainele saada. Muidugi tuleb piisavalt aega varuda, et ei peaks last tagant kiirustama ja seetõttu temaga kurjustama. Ja kui on vabaajategevus (mitte nt arstile minek), siis proovi lapse huvidest lähtuda. Kui on liikuvam laps, siis pigem minna loomaaeda mitte Tervishoiumuuseumsisse või uhkesse restorani. Ja kui tüdineb või väsib, siis koju minna, isegi kui terve loomaaed pole veel läbi käidud või sünnipäev veel kestab. Näksid ja jook alati kaasa, õues liikudes võtta rahulikult, aega ka peatusteks ja uurimiseks, aruteludeks. Lapsega arvestada lihtsalt. Kuskil oli hea näide, et kui aeglaselt liikuva vanuriga kuskile läheksid, siis ka ju ei kiirustaks takka, et mida sa muned ja tee kiiremini ja mis sa uimerdad.
Poes käies on ka palju nippe, nt teha ostunimekiri (või osa sellest) piltidega, seda võib joonistada ka laps ja laps peab siis poes aitama asju otsida. Näiteks, kus on see sai, mis meil tavaliselt kodus on. Või miks mitte seekord proovida uut saia, mille laps välja valis. Anna talle võimalusi pisikesi otsuseid teha.
Jah, kõik käigud ei ole koos lapsega nii lihtsad ja kiired kui üksi. Aga nii ta õpibki sotsiaalseid oskusi ja maailmas hakkama saama. Saab ka julgemaks ja enesekindlamaks, tunneb end tähtsana.
Tegemistesse kaasamine on võlusõna. 4 a on parajalt väike, aga piisavalt suur, et siiski rahumeelset käitumist eeldada. Aga ise tuleb sellele kaasa aidata.
Mina 3 lapse emana ütlen, et see on täiesti normaalne 4-aastase käitumine. Normaalne ei ole minu arvates samuti sellised pikaajalised karistused.
Meie 4-aastane on täiesti pöörane. Erinevus vaid selles, et ta on selline olnud kogu aeg. Ma lihtsalt ootan väga, millal ta mõistlikumaks muutub. Kusjuures äärmiselt tark ja asjalik laps. Mina näen seda asja hoopis teises valguses. Näen, et sellisest jonnijuurikast ja oma ego maksma panejast saab tulevikus asja. Tema jonn tekib sellest, kui ta ei saa seda, mis ta tahab. Näiteks ei saa vanema venna legodekasti, sest ta on nende jaoks liiga väike ja neid legotükke ei jaksaks keegi kokku korjata. Aga ma ei saa süüdistada teda selles, et ta tahab neid. Küll aga ei oska ta aru saada, et ei on ei ja täiesti kõrist kiljumine selle peale ei tee asja paremaks. Samuti võin ma 10 korda rääkida, et seina peale ei joonistata ja jälle ma avastan tema kunstiteose. Sellest on põhjalikult räägitud, seletatud, isegi füüsiliselt karistatud ehk tutistatud. Tulemust pole. Viimati seisis ta meie magamistoas valge öökapi juures ja nagu muuseas sodis pastakaga kappi. Ma ise rääkisin samal ajal mehega hommikul voodis ja kohe ei märganud tema tegu. Midagi polegi teha. Tuleb elada joonistatud seintega ja lihtsalt utiiliks muudetud mööbel paari aasta pärast välja vahetada, kodus remont teha. Isegi üks siseuks on vaja välja vahetada, sest laps on lihtsalt sinna pappukse sisse suure augu löönud, kui vanem õde teda oma tuppa ei lubanud. Ka seda kõike pean ma normaalseks. Ka seda, et selle lapsega kohe kindlasti kuskile võõrasse kohta naljalt ei lähe. Mulle lihtsalt pole vaja seda närvipinget. See laps vajab vabadust ja õnneks maal olles ta ka seda saab. Seal on ta nagu kuku-nunnu. Teeb, mis tahab ja muidugi areneb selle käigus väga. Üks sugulane just küsis, et kas see laps on kogu aeg nii rõõmsameelne ja hea, toimetab ringi, mängib omaette. See sugulane ei kujuta ettegi, mis tegelikkus on.
Lapsed on erinevad ja pole mõtet küsida nõu emade käest, kes ei saa sellest mitte kunagi aru, et on olemas äärmiselt põikpäiseid lapsi. Ja nii ongi, et ühe pere lapsed võivad täiesti erinevad olla. Saage ometigi aru, et nad sünnivad oma iseloomuga. See iseloom võib välja lüüa ükskõik, mis vanuses. Kasvatamisel ja keskonnal on oma mõju, aga iseloomu vastu ei saa. Sa saad ainult n.ö tuld kustutada. Seda tulekahju sa ära hoida ei suuda nagunii. Lihtsalt kõik peavad selle aja üle elama. Mõnest kuku-nunnust saab ehk tulevikus parm poe taga ja jonnijuurikast panga direktor. Seda ei tea me kunagi ette.
Selline käitumine ei ole normaalne ja peaksid otsima abi. Närvilises õhkkonnas on kõigil närvid pingul ja midagi head sellest ei tule.
Mina 3 lapse emana ütlen, et see on täiesti normaalne 4-aastase käitumine. Normaalne ei ole minu arvates samuti sellised pikaajalised karistused.
Meie 4-aastane on täiesti pöörane. Erinevus vaid selles, et ta on selline olnud kogu aeg. Ma lihtsalt ootan väga, millal ta mõistlikumaks muutub. Kusjuures äärmiselt tark ja asjalik laps. Mina näen seda asja hoopis teises valguses. Näen, et sellisest jonnijuurikast ja oma ego maksma panejast saab tulevikus asja. Tema jonn tekib sellest, kui ta ei saa seda, mis ta tahab. Näiteks ei saa vanema venna legodekasti, sest ta on nende jaoks liiga väike ja neid legotükke ei jaksaks keegi kokku korjata. Aga ma ei saa süüdistada teda selles, et ta tahab neid. Küll aga ei oska ta aru saada, et ei on ei ja täiesti kõrist kiljumine selle peale ei tee asja paremaks. Samuti võin ma 10 korda rääkida, et seina peale ei joonistata ja jälle ma avastan tema kunstiteose. Sellest on põhjalikult räägitud, seletatud, isegi füüsiliselt karistatud ehk tutistatud. Tulemust pole. Viimati seisis ta meie magamistoas valge öökapi juures ja nagu muuseas sodis pastakaga kappi. Ma ise rääkisin samal ajal mehega hommikul voodis ja kohe ei märganud tema tegu. Midagi polegi teha. Tuleb elada joonistatud seintega ja lihtsalt utiiliks muudetud mööbel paari aasta pärast välja vahetada, kodus remont teha. Isegi üks siseuks on vaja välja vahetada, sest laps on lihtsalt sinna pappukse sisse suure augu löönud, kui vanem õde teda oma tuppa ei lubanud. Ka seda kõike pean ma normaalseks. Ka seda, et selle lapsega kohe kindlasti kuskile võõrasse kohta naljalt ei lähe. Mulle lihtsalt pole vaja seda närvipinget. See laps vajab vabadust ja õnneks maal olles ta ka seda saab. Seal on ta nagu kuku-nunnu. Teeb, mis tahab ja muidugi areneb selle käigus väga. Üks sugulane just küsis, et kas see laps on kogu aeg nii rõõmsameelne ja hea, toimetab ringi, mängib omaette. See sugulane ei kujuta ettegi, mis tegelikkus on.
Lapsed on erinevad ja pole mõtet küsida nõu emade käest, kes ei saa sellest mitte kunagi aru, et on olemas äärmiselt põikpäiseid lapsi. Ja nii ongi, et ühe pere lapsed võivad täiesti erinevad olla. Saage ometigi aru, et nad sünnivad oma iseloomuga. See iseloom võib välja lüüa ükskõik, mis vanuses. Kasvatamisel ja keskonnal on oma mõju, aga iseloomu vastu ei saa. Sa saad ainult n.ö tuld kustutada. Seda tulekahju sa ära hoida ei suuda nagunii. Lihtsalt kõik peavad selle aja üle elama. Mõnest kuku-nunnust saab ehk tulevikus parm poe taga ja jonnijuurikast panga direktor. Seda ei tea me kunagi ette.
Sellist asja nüüd küll niisama üle elama ei pea ja selline käitumine nelja-aastaselt ei ole normaalne.
Näiteks ei saa vanema venna legodekasti, sest ta on nende jaoks liiga väike ja neid legotükke ei jaksaks keegi kokku korjata.
Kas tõesti ei oleks mõistlikum ta nendega (või ükskõik millega) mängima õpetada?
Sel lapsel on lihtsalt igav, ta ei saa oma energiat suunata millessegi konstruktiivsesse, sest noh, ei tohi, algus on (vanemale) raske jne.
Kari introvertsete laste vanemaid kaagutavad siin, et ei ile normaalne. Näha, et pile kogemust ekstraverdiga.
Kui reegleid liiga palju, liiga ranged karistused, oodatakse nöörimööda käimist, siis ongi laps trotsi täis, tulevane vihane teismeline.
Teemaalgataja pole toonud ühtki näidet oma lapse käitumisest konkreetses olukorras, seega me ei tea, kas liialdab laps või vanem. Aga karistuse kestus näitab, et sellega vanem liialdab.
Kui vanem leiab, et lapsel on “midagi viga”, võib alati pöörduda perenõustaja poole, krs siis vaatab, kas asi ikka on lapses või on asi vanemas. Enamus laste probleemid on tegelikult vanemate probleemid, kes ei saa aru, et kõiki lapsi ei saa ühtmoodi kasvatada.
Arvan (ei tea,sest näiteidki pole), et lapsel pole midagi viga, vaid lihtsalt iseseisvub ja rahuliku väikelapse järel on see emale hirmutav. 3 päeva multikateta karistuseks on natuke tobe, selles vanuses pikad karistused ei tööta ja multikaid pole igapäevaselt üldse vaja. Proovi elada nii, et lapse ekrasniaeg on nt kord nädalas 1 multikas ja saad mõne nädalaga oluliselt mõistlikuma lapse. Igavus on hea ja lapse mänguline kaasamine igapäevakohustustesse ka.
Mina 3 lapse emana ütlen, et see on täiesti normaalne 4-aastase käitumine. Normaalne ei ole minu arvates samuti sellised pikaajalised karistused.
Meie 4-aastane on täiesti pöörane. Erinevus vaid selles, et ta on selline olnud kogu aeg. Ma lihtsalt ootan väga, millal ta mõistlikumaks muutub. Kusjuures äärmiselt tark ja asjalik laps. Mina näen seda asja hoopis teises valguses. Näen, et sellisest jonnijuurikast ja oma ego maksma panejast saab tulevikus asja. Tema jonn tekib sellest, kui ta ei saa seda, mis ta tahab. Näiteks ei saa vanema venna legodekasti, sest ta on nende jaoks liiga väike ja neid legotükke ei jaksaks keegi kokku korjata. Aga ma ei saa süüdistada teda selles, et ta tahab neid. Küll aga ei oska ta aru saada, et ei on ei ja täiesti kõrist kiljumine selle peale ei tee asja paremaks. Samuti võin ma 10 korda rääkida, et seina peale ei joonistata ja jälle ma avastan tema kunstiteose. Sellest on põhjalikult räägitud, seletatud, isegi füüsiliselt karistatud ehk tutistatud. Tulemust pole. Viimati seisis ta meie magamistoas valge öökapi juures ja nagu muuseas sodis pastakaga kappi. Ma ise rääkisin samal ajal mehega hommikul voodis ja kohe ei märganud tema tegu. Midagi polegi teha. Tuleb elada joonistatud seintega ja lihtsalt utiiliks muudetud mööbel paari aasta pärast välja vahetada, kodus remont teha. Isegi üks siseuks on vaja välja vahetada, sest laps on lihtsalt sinna pappukse sisse suure augu löönud, kui vanem õde teda oma tuppa ei lubanud. Ka seda kõike pean ma normaalseks. Ka seda, et selle lapsega kohe kindlasti kuskile võõrasse kohta naljalt ei lähe. Mulle lihtsalt pole vaja seda närvipinget. See laps vajab vabadust ja õnneks maal olles ta ka seda saab. Seal on ta nagu kuku-nunnu. Teeb, mis tahab ja muidugi areneb selle käigus väga. Üks sugulane just küsis, et kas see laps on kogu aeg nii rõõmsameelne ja hea, toimetab ringi, mängib omaette. See sugulane ei kujuta ettegi, mis tegelikkus on.
Lapsed on erinevad ja pole mõtet küsida nõu emade käest, kes ei saa sellest mitte kunagi aru, et on olemas äärmiselt põikpäiseid lapsi. Ja nii ongi, et ühe pere lapsed võivad täiesti erinevad olla. Saage ometigi aru, et nad sünnivad oma iseloomuga. See iseloom võib välja lüüa ükskõik, mis vanuses. Kasvatamisel ja keskonnal on oma mõju, aga iseloomu vastu ei saa. Sa saad ainult n.ö tuld kustutada. Seda tulekahju sa ära hoida ei suuda nagunii. Lihtsalt kõik peavad selle aja üle elama. Mõnest kuku-nunnust saab ehk tulevikus parm poe taga ja jonnijuurikast panga direktor. Seda ei tea me kunagi ette.
Sellist asja nüüd küll niisama üle elama ei pea ja selline käitumine nelja-aastaselt ei ole normaalne.
On küll normaalne 4-a käitumine. Sa ei kujuta ettegi, mis sigadusi ma ise lapsena kokku keerasin. Igaüks meist on selles vanuses sigadusi teinud. Oluline on see, et laps saab aru, kui vanem teda korrale kutsub ja enam seda sigadust ei korda. See ei tähenda, et 4-a enam üldse midagi ei korralda ja väikest täiskasvanut mängib.
Mina 3 lapse emana ütlen, et see on täiesti normaalne 4-aastase käitumine. Normaalne ei ole minu arvates samuti sellised pikaajalised karistused.
Meie 4-aastane on täiesti pöörane. Erinevus vaid selles, et ta on selline olnud kogu aeg. Ma lihtsalt ootan väga, millal ta mõistlikumaks muutub. Kusjuures äärmiselt tark ja asjalik laps. Mina näen seda asja hoopis teises valguses. Näen, et sellisest jonnijuurikast ja oma ego maksma panejast saab tulevikus asja. Tema jonn tekib sellest, kui ta ei saa seda, mis ta tahab. Näiteks ei saa vanema venna legodekasti, sest ta on nende jaoks liiga väike ja neid legotükke ei jaksaks keegi kokku korjata. Aga ma ei saa süüdistada teda selles, et ta tahab neid. Küll aga ei oska ta aru saada, et ei on ei ja täiesti kõrist kiljumine selle peale ei tee asja paremaks. Samuti võin ma 10 korda rääkida, et seina peale ei joonistata ja jälle ma avastan tema kunstiteose. Sellest on põhjalikult räägitud, seletatud, isegi füüsiliselt karistatud ehk tutistatud. Tulemust pole. Viimati seisis ta meie magamistoas valge öökapi juures ja nagu muuseas sodis pastakaga kappi. Ma ise rääkisin samal ajal mehega hommikul voodis ja kohe ei märganud tema tegu. Midagi polegi teha. Tuleb elada joonistatud seintega ja lihtsalt utiiliks muudetud mööbel paari aasta pärast välja vahetada, kodus remont teha. Isegi üks siseuks on vaja välja vahetada, sest laps on lihtsalt sinna pappukse sisse suure augu löönud, kui vanem õde teda oma tuppa ei lubanud. Ka seda kõike pean ma normaalseks. Ka seda, et selle lapsega kohe kindlasti kuskile võõrasse kohta naljalt ei lähe. Mulle lihtsalt pole vaja seda närvipinget. See laps vajab vabadust ja õnneks maal olles ta ka seda saab. Seal on ta nagu kuku-nunnu. Teeb, mis tahab ja muidugi areneb selle käigus väga. Üks sugulane just küsis, et kas see laps on kogu aeg nii rõõmsameelne ja hea, toimetab ringi, mängib omaette. See sugulane ei kujuta ettegi, mis tegelikkus on.
Lapsed on erinevad ja pole mõtet küsida nõu emade käest, kes ei saa sellest mitte kunagi aru, et on olemas äärmiselt põikpäiseid lapsi. Ja nii ongi, et ühe pere lapsed võivad täiesti erinevad olla. Saage ometigi aru, et nad sünnivad oma iseloomuga. See iseloom võib välja lüüa ükskõik, mis vanuses. Kasvatamisel ja keskonnal on oma mõju, aga iseloomu vastu ei saa. Sa saad ainult n.ö tuld kustutada. Seda tulekahju sa ära hoida ei suuda nagunii. Lihtsalt kõik peavad selle aja üle elama. Mõnest kuku-nunnust saab ehk tulevikus parm poe taga ja jonnijuurikast panga direktor. Seda ei tea me kunagi ette.
Sellist asja nüüd küll niisama üle elama ei pea ja selline käitumine nelja-aastaselt ei ole normaalne.
On küll normaalne 4-a käitumine. Sa ei kujuta ettegi, mis sigadusi ma ise lapsena kokku keerasin. Igaüks meist on selles vanuses sigadusi teinud. Oluline on see, et laps saab aru, kui vanem teda korrale kutsub ja enam seda sigadust ei korda. See ei tähenda, et 4-a enam üldse midagi ei korralda ja väikest täiskasvanut mängib.
Vanasti sai ekstravertne 4-aastane sihiliku sigaduse eest urvaplaastrit. Kiire ja efektiivne. Põhjuse ja tagajärje seos täiesti olemas.
