Teema: xxx

Mõte, mõtte, mõttetu. Muuhulgas ka millelegi.

Internetis õigekirja õpetamine on enda mõttetu kulutamine enamasti tõetäiega, nii et jah. Vot näh, loobuda ka ei suuda.

Auto ost. Kogusin pikka aega raha, et osta omale auto, millest pikalt unistanud olin. Laenu võtta ei tahtnud, seega kogusin ikka pikka aega. Pere ja sõbrad ikka ûtlesid, et osta midagi lihtsamat ja odavamat, milleks sulle selline uhke ja kallis auto. Samas môtlesin, et kui ostangi odava ja tavalise, sôidan sellega ringi aga sûda tahab ikka seda unistuste oma. Lôpuks siis saigi ostetud. Mu elu suurim viga. Iga pisem detail autol maksab hingehinda ja saab vaid esinduses parandada, sest mujal ei võeta vastu. Koguaeg midagi laguneb ja rõõmu pole autost kordagi tunda saanud. Paari kuuga olin pool auto hinda juba remondi peale pannud. Maha müüa ka ei saa, sest enne see või too vaja korda teha, sest kes katkist autot ostaks? Samas pole mõtet müüa ka kuna nii palju raha sinna alla pandud juba. Täielik katastroof. Kahetsen igapäev, et oma sõpru ja peret ei kuulanud. Kahju on. Olen loll.

#3168940:

Mõte, mõtte, mõttetu. Muuhulgas ka millelegi.

Internetis õigekirja õpetamine on enda mõttetu kulutamine enamasti tõetäiega, nii et jah. Vot näh, loobuda ka ei suuda.

Keelekorüfee Tiiu Erelt on korduvalt maininud, et keel peab ajas arenema ning täienema.
Hääldusel põhinevad vormid, näiteks pensjon ja pansjon on juba aktsepteeritavad. Sajandivanuseid tekste lugedes ei kujutaks ette, et tegu on nii süntaksi kui ortograafia poolest sama keelega. Pigem liigitaks mõne naaberkeele (vepsa, liivi) alla.

Probleem sama – kulutan end liiga palju detailidele ning laiem vaade kipub kohati selle varju jääma. Pareto reeglist võiks kinni pidada ja elu oleks palju ilusam.

Ainuke, mis mulle meenub, on minu eelmine suhe. Tihti mõtlen, et küll mul on kahju sellest 5 aastast, mis selle suhte peale kulutasin. Siis ei saanud aru, et see mees mind ei armastanud ja ainult kasutas ära. Olin nii rumal ja pime ja kedagi sõpradest ei kuulanud ka.

#3169375:

#3168940:

Hääldusel põhinevad vormid, näiteks pensjon ja pansjon on juba aktsepteeritavad.

Miskipärast hetkel seda ÕS-ist ei leia, ehkki 8a. tagasi oli küll lubatud.

#3168931:

Tundub, et jah. Olen püüdnud aastaid oma täiskasvanud (34a) tütrega suhteid korda saada ning põrganud järjest ja järjest põlastava külma müüri vastu.

—–
Sel aastal võtsin siis vastu otsuse, et unustan ta. Ju ongi selline inimene temast kasvanud, kelle jaoks ema pole keegi, rääkimata “ema” olemisest.

Saan sinust täiesti aru, ka minul on samasugune suhe (või õigemini ei olegi suhet) oma 30-ndates pojaga. Lihtsalt ei jaksa enam mõistatada, milles me oleme süüdi (ta ei suhtle ka venna, õdede ja isaga). Otsustasin umbes 1,5 aastat tagasi, et jätan ta rahule, st ei helista ega kirjuta enam … poeg omaalgatuslikult pole meiega enam aastaid suhelnud. Helistasin vaid korra, et teatada vanaema surmast. Sellele kõnele poeg ei vastanud ja e-kirjale, milles teatasin matuste aja ja koha, tuli vastuseks vaid “Ei osale”. Sellest alates … no ongi kõik.

#3168906:

Kas oled kulutanud ennast millegile mõtetule, nii et veel tagasi mõeldes on piinavalt valus. Näiteks töö, suhe, laste pärast koos vms.

Jah, seitse aastat vindunud suhe mehega, kes pettis mind korduvalt. Seda aega ma kahetsen väga.

Veetsin kogu nooruse hullult madala enesekindlusega. Arvasin, et olen jube kole ja paks, kuskile ei kõlba, piltidele jääda ei tohi. Noh, tagasi vaadates näen, et tegelikult olin nii ilusa nukunäoga ja ülimalt peenike ka veel nagu noored neiud ikka. Eks teised ütlesid mulle ka seda, aga arvasin, et valetavad viisakuse pärast. Kui keegi noor naine seda praegu loeb, kes endast samamoodi mõtleb, siis võtke end kokku. Ja kui teie kaalunumber näitab alakaalu või normaalkaalu, siis uskuge seda ja ära põdege mingi üliväikese rasvapolstri pärast, sest teil on ausalt ka ideaalne keha!! Nautige seda, mis loodus on teile andnud, ja ärge mõelge oma peas välja olematuid iluvigu. Elu on liiga lühike selleks.

Mõttetu on vast liiga palju minu puhul öelda, aga valesid otsuseid olen küll palju teinud.
Kõik sai alguse sellest, et olin emale ülisõnakuulelik laps. Läksin õppima eeesti keelt ja kirjandust, ise veel unistades, et lähen ajakirjanikuks või keeletoimetajaks. Ülikoolis jõudis reaalsus kohale: ajakirjanik on rohkete tutvustega 24/7 rakkes tööloom (mina olen kodulembene nohik, mis sest, et kirjutan hästi) ja keeletoimetajate kohad on praktiliselt kõik kaotatud või kui ongi olemas, siis võetakse sinna tutvuste kaudu kirjaoskamatuid inimesi (vt nt Delfi õigekeelt).
Tegin küll trotsist 10 aastat kontoris raamatupidamistöid, kuid kuna mul vastavat haridust polnud, siis assistendipositsioonist kõrgemale ma ei tõusnud. 35aastaselt tunnistati mind tibitööde suhtes lootusetult vanaks ja siis maandusin ikkagi koolis. Ja siis algas tervise allakäik: unetus ja ärevushäire, pärmseente vohamine, igakuine herpes huulel ja lõputud külmetushaigused ja hääle kaotus. Tänan südamest penitsiliini leiutajat, sest tänu antibiootikumidele tiksun veel kuidagi edasi ja ootan pikisilmi aasta möödumist – siis saab eluasemelaen makstud ja hambalaen tasutud ja võin töökohtade osas juba vähem stressi tekitavaid töid teha ning endale ka väiksemat sissetulekut lubada.
Ema arvab siiani, et on mulle väärika ameti võimaldanud ja keeldub nägemast, kuidas õpetajatööst tekkinud stress mu tervist iga päevaga hävitab.

Mõttetuseks seda eriala just nimetada ei saa – palka olen ju saanud ja laenud ära maksnud. Seda küll sandikopikate eest ja oma tervise hinnaga.

Eks olen teisigi rumalaid otsuseid elus teinud, kuid ikka olen nende otsuste eest midagi ka vastu saanud (nt läksin 21aastaselt mehele, sest armas emake hakkas viimased 3 aastat mulle iga päev mantrat lugema “22 viimane taks ja kohe on su rong läind”. Sõnakuulelik laps kuulas jälle ema sõna).

Veel kahetsen pisikeses kolkalinnas sündimist (emakene muudkui aga kordab siiani mantrat: “Aga see on ikkagi linn! Polikliinik, poed ja kool külje all”. Ma pigem oleks isoleeritud külas üles kasvanud kui selles depressiivses ussipesas.
Või oleks eelistanud linnas eliitkooli lõpetamist – oleks praegu lahe töö ja eriala ja suurima tõenäosusega ka mees ja perekond. Ajupotentsiaali oleks mul ju jätkunud, aga kahjuks sündisin vales kohas. Nüüd, laenude ja lapse kõrvalt, ihuüksinda, ei tule suunamuutus veel kõne allagi.

Nii et jah, halbu otsuseid olen teinud hulgi, aga mõttetud pole need olnud, sest miskit ikka olen neist saanud: tedmise, et olen sõnakuulelik laps oma emale ja sandikopikad oma viletsate otsuste kinniplekkimiseks.

#3169690:

Veel kahetsen pisikeses kolkalinnas sündimist.

See pole ju sinu asi kahetseda, oma sündimises pole inimene ju ise süüdi. 🙂

Kui abiellud esimese ripakil tohikaga sellepärast, et ema käskis, lähebki suhe enamasti kärmelt metsa.

Keeletoimetajad on jätkuvalt täiesti olemas, lihtsalt nende töötasu on niisugune, et iga mõistlik inimene jooxeb ise metsa.

#3169710:

#3169698:

Et läksid 21-aastaselt mehele, nüüd oled lapsega (aga ikkagi ihuüksi?) ja ometi kirjutad nii:

Tundub, et see suhe läks tal metsa.

Jah, läks metsa. Sest “22, viimane taks oli kohe saabumas”.
Emad, palun ärge oma lapsi vägisi suhtesse kihutage. Las elavad pigem üksinda, kui et kannatavad elu lõpuni #ära tehtud” abielu/suhte tagajärgede käes.

Lasin ennast mom guilt’ist depressiooni viia (hormoonid ka muidugi mõjutasid, mitte ainult liiga targad lähikondsed).

#3169600:

#3169564:

#3168931:

Tundub, et jah. Olen püüdnud aastaid oma täiskasvanud (34a) tütrega suhteid korda saada ning põrganud järjest ja järjest põlastava külma müüri vastu.

—–

Sel aastal võtsin siis vastu otsuse, et unustan ta. Ju ongi selline inimene temast kasvanud, kelle jaoks ema pole keegi, rääkimata “ema” olemisest.

Saan sinust täiesti aru, ka minul on samasugune suhe (või õigemini ei olegi suhet) oma 30-ndates pojaga. Lihtsalt ei jaksa enam mõistatada, milles me oleme süüdi (ta ei suhtle ka venna, õdede ja isaga). Otsustasin umbes 1,5 aastat tagasi, et jätan ta rahule, st ei helista ega kirjuta enam … poeg omaalgatuslikult pole meiega enam aastaid suhelnud. Helistasin vaid korra, et teatada vanaema surmast. Sellele kõnele poeg ei vastanud ja e-kirjale, milles teatasin matuste aja ja koha, tuli vastuseks vaid “Ei osale”. Sellest alates … no ongi kõik.

Mina ei suhtle oma isaga. Mulle tundub, et ta ei ole ka üldse aru saanud, milles asi. Ilmselt võiks ta ka öelda, et ei jaksa enam mõistatada. Mina aga ei näe enam mõtet kulutada oma aega ja energiat inimesele, kes ei taha või ei ole võimeline aru saama. Olen talle püüdnud seletada, aga tulutult – no lihtsalt ei jõua kohale, nagu räägiks võõrkeeles. Ja need lõputud eneseõigustused ja asjade pisendamised. Minu poolest olgu siis omaette, aga jah – vean kihla, et ta ka imestab …

Sa oled tubli, kui oled püüdnud isale oma seisukohti selgitada. Mina (ja ka mees, õed ja vend) olen küsimustele saanud vastuseks vaid “midagi pole, ära kujuta ette” või siis lihtsalt küsimuse eiramist. Jah, ma tõesti ei saa sellest käitumisest aru. Olen küsinud teistelt lastelt, et kas oleme nende meelest vanematena midagi valesti teinud või lastesse erinevalt suhtunud, aga ka nende jaoks on venna käitumine kummaline. Eriti kannatab poja kaksikõde, kellega nad veel kümmekond aastat tagasi lahutamatud olid, kuid kellega poeg nüüdseks samuti kõik suhted katkestanud on.