Teema: xxx

#3170118:

#3169541:

Valus ei ole, aga hea õppetunni sain küll teadmisest, et ära püüa aidata puupäid, kellel mõistus vajaka, sest nad võivad seljataga noa selga lüüa.

Vot, minul on sama kogemus. Ära puudu sitta, läheb haisema.

Seda inimrämpsu, kes on loll kui lauajalg ja kelle ainus rõõm ja lootus elus on kõigi võimalike inimeste peale kaevata, ei tohi lihtsalt puudutadagi. Las mädanevad omas mahlas.

Aitamisega peab alati piiri pidama. Eriti kui komistad puupeade otsa. Selliste jaoks oleks tihti kasulikum, kui nende endi vitsad neid peksaksid. Siis ehk midagi õpivad elust, kui õpivad. Ma oleks pidanud loobuma juba esimeste häirekellade helisemisel, kus “õpitud abitud” alustasid oma suhtlust valedega, siis järgnesid telefoni röökimised ning kõnede katkestamised ja lõppesid mitte ainult mulle noa selga löömisega, vaid mõjusid ka mu tervisele. Peale sellist kogemust harjutan nüüd külmemat suhtumist ning ignoreerimist.

Nt selliseid rämpslapsi, kes 9. klassiks omandavad hädavaevu kirjutamise, lugemise ja 100 piires arvutamise, on juba 10% lastest tavakoolis. Pole mõtet neid ega nende vanemaid millekski sundida ega kohustada, sest süüdi jääd sa peale seda ise.
Kõhutavadki laudadel nagu ehtsad orikad ja kirjutadki neile julmalt kolmesid välja.

#3170313:

#3170252:

#3170174:

#3170149:

#3170118:

#3169541:

Valus ei ole, aga hea õppetunni sain küll teadmisest, et ära püüa aidata puupäid, kellel mõistus vajaka, sest nad võivad seljataga noa selga lüüa.

Vot, minul on sama kogemus. Ära puudu sitta, läheb haisema.

Seda inimrämpsu, kes on loll kui lauajalg ja kelle ainus rõõm ja lootus elus on kõigi võimalike inimeste peale kaevata, ei tohi lihtsalt puudutadagi. Las mädanevad omas mahlas.

Aitamisega peab alati piiri pidama. Eriti kui komistad puupeade otsa. Selliste jaoks oleks tihti kasulikum, kui nende endi vitsad neid peksaksid. Siis ehk midagi õpivad elust, kui õpivad. Ma oleks pidanud loobuma juba esimeste häirekellade helisemisel, kus “õpitud abitud” alustasid oma suhtlust valedega, siis järgnesid telefoni röökimised ning kõnede katkestamised ja lõppesid mitte ainult mulle noa selga löömisega, vaid mõjusid ka mu tervisele. Peale sellist kogemust harjutan nüüd külmemat suhtumist ning ignoreerimist.

Nt selliseid rämpslapsi, kes 9. klassiks omandavad hädavaevu kirjutamise, lugemise ja 100 piires arvutamise, on juba 10% lastest tavakoolis. Pole mõtet neid ega nende vanemaid millekski sundida ega kohustada, sest süüdi jääd sa peale seda ise.

Kõhutavadki laudadel nagu ehtsad orikad ja kirjutadki neile julmalt kolmesid välja.

Tegemist oli mitte lastega, vaid täiskasvanutega, kellel omal juba suured lapsed.

Mis vahet seal? Rämpstäiskasvanutel ongi rämpslapsed.

Oled Sa ikka nii raudpoltkindel, et Sina ise mingi kriteeriumi alusel rämpsux ei liigitu, oh lahke & helde Kägu?

#3170324:

#3170313:

#3170252:

#3170174:

#3170149:

#3170118:

#3169541:

Valus ei ole, aga hea õppetunni sain küll teadmisest, et ära püüa aidata puupäid, kellel mõistus vajaka, sest nad võivad seljataga noa selga lüüa.

Vot, minul on sama kogemus. Ära puudu sitta, läheb haisema.

Seda inimrämpsu, kes on loll kui lauajalg ja kelle ainus rõõm ja lootus elus on kõigi võimalike inimeste peale kaevata, ei tohi lihtsalt puudutadagi. Las mädanevad omas mahlas.

Aitamisega peab alati piiri pidama. Eriti kui komistad puupeade otsa. Selliste jaoks oleks tihti kasulikum, kui nende endi vitsad neid peksaksid. Siis ehk midagi õpivad elust, kui õpivad. Ma oleks pidanud loobuma juba esimeste häirekellade helisemisel, kus “õpitud abitud” alustasid oma suhtlust valedega, siis järgnesid telefoni röökimised ning kõnede katkestamised ja lõppesid mitte ainult mulle noa selga löömisega, vaid mõjusid ka mu tervisele. Peale sellist kogemust harjutan nüüd külmemat suhtumist ning ignoreerimist.

Nt selliseid rämpslapsi, kes 9. klassiks omandavad hädavaevu kirjutamise, lugemise ja 100 piires arvutamise, on juba 10% lastest tavakoolis. Pole mõtet neid ega nende vanemaid millekski sundida ega kohustada, sest süüdi jääd sa peale seda ise.

Kõhutavadki laudadel nagu ehtsad orikad ja kirjutadki neile julmalt kolmesid välja.

Tegemist oli mitte lastega, vaid täiskasvanutega, kellel omal juba suured lapsed.

Mis vahet seal? Rämpstäiskasvanutel ongi rämpslapsed.

Oled Sa ikka nii raudpoltkindel, et Sina ise mingi kriteeriumi alusel rämpsux ei liigitu, oh lahke & helde Kägu?

Ei, minul oli lugemine ja 10 piires arvutamine juba enne kooli selge. Aga praegu on neid rämpslapsi sellistest rämpsperedest, kes veel 10aastaseltki lugeda ei oska ega numbreid ei tunne, kuskil 10% laste koguarvut.
Ja ei, need ei ole erivajadusega lapsed. Need lapsed on lihtsalt koos oma vanematega laisad kui orikad. Ja kindlalt veendunud, et kellegi kaela ennast ikka riputavad.
Ainult kaebamise on hästi ära õppinud.
Ja seda saasta tekib siin vanemapalga viljastavates tingimustes veelgi. Juba need 10aastased oskavad vastata küsimusele, et kust tulevikus raha saad, kui midagi ei oska, et aga siis tuleb endale laps muretseda ja jälleon raha olemas!

#3171229:

Kas sa oled rämpslaste õpetaja, siis kuidas sind ennast nimetada? Rämpsõpetajad virelevad rämpslastega ja eliitõpetajad õpetavad eliitlapsi. Nii vist.

Ei, nii see ei ole. EV-s on küll eliitkoolid eliitõpilastele (tegelikult 90. aastate ja nõukaaja mõistes normaalsetele lastele), kuid eliitõpetajaid meil ei ole. Saame kõik sandikopikates palka, peame võimaldama õpilastel 10x hindeid parandada, neile medaleid ja muidu diplomeid kaheldavate teadmiste eest välja kirjutama, pidevate kohtu- ja vallandamisähvardustega tegelema nagu iga teise kooli õpetajadki. Olen eliitkoolide eluga hästi kursis: mu laps on ühe neist lõpetanud ja õpib praegu eliiterialal ülikoolis. Tema kaudu tean täpselt, et talumatult raske ja alandav on see töö kõigi õpetajate jaoks.
Vahe on vaid see, et eliitkoolidest väljunud hakkavad hiljem miskit mõistlikku tegema ja tänavad sind aastaid hiljem tehtud töö eest, aga rämpslapsed jäävad rämpstäiskasvanutena vaid ühiskonna ressursse välja nõudma ja jalgadega vastu maad trampima.

#3169676:

Kahetsen vanurist sugulase hooldamiseks enda juurde võtmist. Nii kui miski ei meeldinud – supp liiga soolane, soustis liiga vähe sibulat, kisselli ei saa piisavalt tihti või mul tööst väsinuna polnud jaksu lasta tal oma hinge kallal saagida (a la mis elu sa elad ilma meheta jmt) – nii kohe helistas oma lastele, kellelt siis järgnesid kohe algul etteheitvad, hiljem süüdistavad ja veel hiljem sõimavad telefonikõned. Kui ma 12a. hiljem olin sellest kõigest läbi põlenud ja panin need lapsed fakti ette, et mina annan alla, võtke tehke ise paremini või makske hooldekodu eest, siis sain kuulda, milline sadist, koletis ja julm ma olen. Ema nad hooldekodusse lõpuks ikka panid, kuid mind mustavad edasi mõnuga. Ei mingit tänu, raisatud aastad, tervis, närvid ja maine. Ärge tehke järgi, tigedate vanurite koht on hooldekodus, algusest peale.

Siin on nüüd midagi kõvasti rääkimata. Sa ei hooldanud seda vanurit mitte omakasupüüdmatult, eks ole? Ja siit siis edasi midagi hargnebki.

#3170106:

Sa oled tubli, kui oled püüdnud isale oma seisukohti selgitada. Mina (ja ka mees, õed ja vend) olen küsimustele saanud vastuseks vaid “midagi pole, ära kujuta ette” või siis lihtsalt küsimuse eiramist. Jah, ma tõesti ei saa sellest käitumisest aru. Olen küsinud teistelt lastelt, et kas oleme nende meelest vanematena midagi valesti teinud või lastesse erinevalt suhtunud, aga ka nende jaoks on venna käitumine kummaline. Eriti kannatab poja kaksikõde, kellega nad veel kümmekond aastat tagasi lahutamatud olid, kuid kellega poeg nüüdseks samuti kõik suhted katkestanud on.

Kas poeg saab ülejäänud inimestega, tööga ja eluga hästi hakkama?

#3173958:

Ilmselt saab. Töötab ühes riigiasutuses keskastme juhina, asutuse kodulehe ja paari ajakirjanduses ilmunud artikli põhjal tundub tal vähemalt tööalaselt kõik hästi olevat.

Majandamises ja rahaasjades oli ta mõistlik juba kodus eldades, kui kõrgkooli kõrvalt osalise ajaga tööl käis. Alkoholi- ja muid sõltuvusi ei olnud … loodan, et ka nüüd mitte.

Ja siis, kui ta kodus elas, tundus täiesti tavaline laps olevat? Ei olnud mingeid eripärasid, no ma ei tea, väga endassesulgunud näiteks, palju konflikte vmt?

Üks varaint, et teil lihtsalt “keemia” ei sobi, tunneb ennast kuidagi ebamugavalt teiega. Aga see oleks pidnaud juba kodus elades mingil määral välja paistma, no et ei suhestu nii hästi perega, kui ülejäänud lapsed. Ja noh, oma vanematega pisut suhelda (kasvõi aegajalt telefonis rääkida) oleks viisakas isegi siis, kui “keemia” ei sobi. Või noh, kui need vanemad mingid erilised jõletised olid, väga võimukad või vägivaldsed, siis ma näen loogikat üldse mitte suhtlemises. Aga mulle tundub, et teie nende hullude vanemate hulka ei kuulu. Eks te ise teate muidugi paremini, kas olite liiga võimukad või ei.

Või siis liiga kindlate põhimõtetega mingite asjade suhtes. No nt kui on väga halvustav suhtumine nõrkadesse või teistmoodi inimestesse ja tema tunneb ennast just sellise inimesena, keda on vanemaid kogu elu halvustamas kuulnud, siis on ka võimalik, et ei soovigi enam suhelda. Sedalaadi konflikt ei pruukinud lapsena välja tullagi, aga nüüd täiskasvanuna tunneb, et ei taha enam suhelda, sest teab, et teie temasugust ei aktsepteeri? On ehk mingi selline variant, eks ise teate paremini.