Nii, tembeldage mind nüüd kõik kanaemaks. Mul on esimene laps ja tahaksin teada teiste kogemusi, kas hormoonid möllavad ja see on normaalne või olengi liiga ninnunännutaja.
Beebi on hetkel 2-kuune. Ees on jõulud, aastavahetused. Seega ka esimesed jõulupeod koos beebiga. Tean juba paari pidu, kus tuleb kokku 20-30 sugulast, kes kõik juba praegu valmistuvad beebi väntsutamiseks. Ei, ma ei kujuta endale ette, et mu beebi on maailmanaba. Maailmanaba on ta vaid minu jaoks. Lihtsalt paljud sugulased juba ütlevas et oi siis saab väntsutada. Ma küll viisakalt proovin selgitada, et mingit väntsutamist ei tule aga ilmselt pean ikkagi lõpuks oma kurjema emalõvi poole mängu panema.
Nimelt ma ei taha anda oma beebit kellelegi sülle. Ei taha, et ta käiks käest kätte nagu vaagnatäis sooja toitu. Ma tean, et sugulased solvuvad. Ma ei saa nii ka, et näed sina võid võtta ja sina ei või. Beebil ju uus keskkond ja uued inimesed, ja tunneksin end palju paremini kui ta avastaks seda kõike minu sülest.
Kas ma olen isekas, püüdes oma beebit vaid endale hoida? Või kaitsen ma oma tita privaatsust ja turvatunnet?
Ma olen hetkel sisemises vastuolus iseendaga. Sisetunne ütleb, et peaksin hoidma teda enda juures ja teised saavad ju teda vaadata, paitada. Samas ei tahaks terve suguvõsa ees totakas kanaema näida.
Ilusat jõuluootust ja positiivsust südametesse!