Otsustasin et ei kutsugi ema oma pulma. Ema kasvatas meid vennaga üksinda, isa läks ära teise naise juurde, kui ma olin 4. Ema isast kunagi midagi head ei rääkinud, ta oli väga kibestunud. Aga täiskasvanuna vend otsis siiski isa üles ja saime temaga ka kokku. Tal on uues peres veel 2 tütart ja 1 poeg, oleme saanud tuttavaks ja ka päris lähedaseks. Umbes 10 aastat tagasi kolis ema Soome elama ühe soome mehega ja selle aja oli isa pere meile vennaga kodu eest (olime küll mõlemad juba omaette elu peal, vend on abielus).
Nüüd on lugu aga nii et see soome mees suri ära, kelle juures ema elas, ta on tagasi Eestis ja tohutult vihane, et me isa ja tema perega läbi käime. Viimane kord kui pulmadest juttu tuli, siis ütles vihaga, et tema pulma ei tule kui \”see\” (minu isa siis)ka tuleb. Mõtlesin nüüd, et pole siis vajagi teda kutsuda. Oleks tal aeg oma ammusest kibestumisest juba üle saada.
Teema: kas olen südametu?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Otsustasin et ei kutsugi ema oma pulma. Ema kasvatas meid vennaga üksinda, isa läks ära teise naise juurde, kui ma olin 4. Ema isast kunagi midagi head ei rääkinud, ta oli väga kibestunud. Aga täiskasvanuna vend otsis siiski isa üles ja saime temaga ka kokku. Tal on uues peres veel 2 tütart ja 1 poeg, oleme saanud tuttavaks ja ka päris lähedaseks. Umbes 10 aastat tagasi kolis ema Soome elama ühe soome mehega ja selle aja oli isa pere meile vennaga kodu eest (olime küll mõlemad juba omaette elu peal, vend on abielus).
Nüüd on lugu aga nii et see soome mees suri ära, kelle juures ema elas, ta on tagasi Eestis ja tohutult vihane, et me isa ja tema perega läbi käime. Viimane kord kui pulmadest juttu tuli, siis ütles vihaga, et tema pulma ei tule kui \”see\” (minu isa siis)ka tuleb. Mõtlesin nüüd, et pole siis vajagi teda kutsuda. Oleks tal aeg oma ammusest kibestumisest juba üle saada.[/tsitaat]
uss oled jah. ilmselt pole kännust kaugele kukkunud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Miks sa nii arvad?[/tsitaat]
no, ema ussitas, isa oli siga, sina ussitad. üks ussisugu, ma ütlen.
Mina olen täiesti nõus sellega, et on olemas emasid, kes ei vääri pulma kutsumist. Samas sinu kirjast küll ei selgu, et sinu ema sellesse kategooriasse kuuluks. Sa ei tea ju oma vanemate lahutuse tagamaid. Küllap ema kibestumisel on põhjus ja seepärast ta ka tunneb ennast reedetuna. Kutsuda võib ikka, eks ema ise otsustab, kas tuleb või mitte.
Kui lahutus oli ootamatu ja suhet varjati pikalt, siis võib emast arusaada. Mõtle nüüd ise, sa abiellud, see on kõige kallim inimene sinujaoks. Sul on temaga 2 väikest last ja siis selgub et ta peab kõrvaltlugu ja läheb etise naise juurde sinu ja väikeste laste juurest. Kui su emal oli seejuures veel ettekujutus, et nende elu oli ideaalne, siis ime et ta närvid üldse mingil kujul veel toimivad. Kõige raskem aja on ta üksi. Kasvatab 2 last. Ja siis lapsed suured leiab ta ise veidi ruumi elamiseks. Isa teda ei aidanud lapsi kasvatada siis kui lapsed väiksed olid. Võimalik et ka su isa on muutunud nende aastatega. Hakanud väärtustama lapsi ja elu üldse. Mõistma mis on oluline. Aga siis kui ta naise kahe lapsega üksi jättis, siis võis ta täiesti teine inimene olla. See, keda sina ei tunne ja keda ema näha ei taha. Nii et mõtle see lugu nüüd läbi oma kallist inimest silmaspidades, ehk aitab see sul ema mõista. Soovitan emaga rääkida. Las ta räägib KÕIK hingelt ära. Sa oled täiskasvanud inimene, küll sa toimetuled. Siis ehk mõistad ka oma ema. Loodetavasti ei pea sa üksi kasvatama kahte last täiskasvanuks, et mõista oma ema.
Kutsu ikka! See on juba siis ema enda valik, kas ta tuleb või mitte. Isegi kui ta ei tule, siis ei kripelda su südametunnistus pärast kutsumajätmise pärast.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Emaga ei saa eriti rahulikult rääkida. Ta läheb teatud teemade peale lukku ja hakkab käsutama nagu lapsepõlves.
Isa on täiesti teistsugune inimene. Ta võib pikalt ja üksikasjadega rääkida kuidas asjad olid ja sealjuures kritiseerib ka enda käitumist ja kahetseb mõnda asja ning otsib lepitust. [/tsitaat]
ja pillub pappi ohtralt? ikkagi juhtival kohal ja lepitust saab ju väga lihtsalt osta.
sinu pulm, tee mis tahad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Esmeralda kirjutas:[/small]
Asi on selles, et põhimõtteliselt ta seadis ultimaatumi. Tema ei tule, kui ma kutsun isa ja sealsed õed ja venna. Nii et üks või teine tuleb kutsumata jätta. Sest kui ma kutsun isa ja ema mõlemad, siis ta küsib kohe: ega sa \”seda\” ei kutsu? [/tsitaat]
sina ei pea küll mingeid valikuid tegema, mina kutsuks ikka kõik keda tahan ja kellele sobob see tuleb kellele ei sobi ei tule
Kutsu mõlemad ja emale ütle, et see on SINU pulm ja et ta tuleb sinna SINU pärast, mitte pole teda sinna su isaga suhtlemiseks kutsutud. Edasi valib ta juba ise.
Mina sinu asemel kutsuks ikkagi mõlemad. Kui ema ei tule, on see tema enda valik. St mitte \”issand, milline tütar, OMA EMA ei kutsunud pulma\”, vaid \”issand, milline ema, oma tütre pulmapäeva rikub oma tujutsemisega ära\” – kui sa aru saad, mida ma mõtlen.
Aga jah, meil oli sarnane situatsioon, aga valikut pmst polnudki. Mehe ema teatas, et kui kutsume pulma mehe isapoolse poolvenna (sündis isa teisest abielust aastaid peale lahutust), siis tema ei tule. Oligi kõik. Egas ema ju kutsumata jäta…
Antud olukorras kutsuksin mina siiski ema, kes on mind eluaeg kasvatanud, selle asemel, et solvata teda mehe pärast, kes ta koos väikeste lastega hülgas. Austusest oma ema vastu ning näitamaks, et isa tegu siiski ei ole nii kergelt andeks antav.
Mina kutsuks igal juhul ema, hoolimata ultimaatumitest või millest iganes ja ka kõik teised, keda tahan kutsuda hoolimata kellegi teise arvamusest peale oma kaasa.
Annaks kutse ja räägiks ilusti, et sa mõistad kui see tema jaoks raske on aga palud tal siiski osaleda sinu elu tähtsal sündmusel. Selgita, miks sa ei saa ega taha kutsumata jätta isa ja tema peret.
Emal on ehk isegi raske end seal pulmas valitseda kui ta sellist kibestumist jne tunneb sinu isa ja tema pere vastu.
Sul on ehk võimalus neid lepitada isegi – ära siis käitu ema suhtes veel kõigele lisaks solvavalt ka jättes ta üldse kutsumata. Seda viga ei saa sa enam kunagi hiljem parandada.
Algul hülgas teda mees, teine suri ja kui veel lapsed ka hülgama peaks…seda võib saada liiga palju…
Kuidas sa üldse saad kaaluda sellist varianti ema kutsumata jätta!!!???
Vahet pole, mis nende kahe vahel kunagi on juhtunud ja olnud, aga sina oled nende laps ja oma vanemad tuleb igal juhul pulma kutsuda. See, kas nad sinna tulevad või ei, on nende oma otsus. Ema mitte kutsuda oleks ülim alatus ja väga solvav. Kui sa hakkad pooli valima ja otsustad ühte vanemat mitte kutsuda sellepärast, et üks vanem ei saa oma eksiga läbi, pole see sinu poolt täiskasvanud naise käitumine. Loomulikult oleks ema kutsumata jätmine täiesti südametu käitumine, olgu ta inimesena, milline tahes, ta on sinu ema. Tee omad järeldused.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]k077 kirjutas:[/small]
Milles seisneb solvamine?[/tsitaat]
Solvav oleks mitte pulma kutsuda inimest, kes on sinu ema! mitu ema sinu meelest inimesel on? teiseks on ta sind üksikemana kasvatanud, mis ei olnud tema vaba valik! sa tahad väita, et kui sinu lapsed kunagi pulmad teeksid nii, et sina sellest midagi ei teaks, sa poleks solvunud või???
Ma arvan, et teemaalgataja mõistab oma ema alles siis, kui tema enda mees tema juurest minema kõnnib jättes ta kahte väikelast üksinda kasvatama. Siis tuleb selgusehetk. Kui juba hilja pole…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Köhh kirjutas:[/small]
Olen nõus. Kui ma teda ei kutsuks üldse, siis oleks see ehk solvav. Aga ma leian, et mul täiskasvanud inimesena ei ole kohustust igavesti alluda tema shantaazhile. [/tsitaat]
Su ema ei shantazheeri sind absoluutselt-mis oli tema ja tema eksi ehk sinu isa vahel, ei puutu sinusse. Täiskasvanud inimene ei vali ka pooli ega eelista ühte inimest teisele. Su isa pole seal olnud sinu jaoks terve su elu, nagu sinu ema on olnud, seega sa ei tunne äkki hästi oma isa tegelikku iseloomu? Igatahes ma arvan, et sa peaksid oma ema nagunii pulma kutsuma, pole vahet mida ta ütles sulle, vihaga öeldakse palju, kuid tegelikult ta ei mõtle seda tõsiselt. Mingisugust shantaazhi ei ole mitte kellegi poolt, su ema lihtsalt mäletab paremini, mis tol ajal oli ja järelikult on põhjus suurem kui sa tead.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Otsustasin et ei kutsugi ema oma pulma. Ema kasvatas meid vennaga üksinda, isa läks ära teise naise juurde, kui ma olin 4. Ema isast kunagi midagi head ei rääkinud, ta oli väga kibestunud. Aga täiskasvanuna vend otsis siiski isa üles ja saime temaga ka kokku. Tal on uues peres veel 2 tütart ja 1 poeg, oleme saanud tuttavaks ja ka päris lähedaseks. Umbes 10 aastat tagasi kolis ema Soome elama ühe soome mehega ja selle aja oli isa pere meile vennaga kodu eest (olime küll mõlemad juba omaette elu peal, vend on abielus).
Nüüd on lugu aga nii et see soome mees suri ära, kelle juures ema elas, ta on tagasi Eestis ja tohutult vihane, et me isa ja tema perega läbi käime. Viimane kord kui pulmadest juttu tuli, siis ütles vihaga, et tema pulma ei tule kui \”see\” (minu isa siis)ka tuleb. Mõtlesin nüüd, et pole siis vajagi teda kutsuda. Oleks tal aeg oma ammusest kibestumisest juba üle saada.[/tsitaat]
Sama siin! Ema kasseeris omal ajal isalt ainult elatist, rääkis isast ainult halba.
Otsisime isa üles ja mõistsime ema üle omakohut. Hetkel teame ainult seda, et istub kuskil vanadekodus.
Tubli teemaalgataja, isaga kaotatud aeg tuleb tagasi teha! Sa ei ole isekas, ema oli seda omal ajal.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Köhh kirjutas:[/small]
Olen nõus. Kui ma teda ei kutsuks üldse, siis oleks see ehk solvav. Aga ma leian, et mul täiskasvanud inimesena ei ole kohustust igavesti alluda tema shantaazhile. [/tsitaat]mis mõte on siit nõu küsida, kui sa oled oma otsuse juba ammu teinud- otsid heakskiitu? nagu näha, siis siit sa seda ei saa.
jube kerge on hukka mõista, aga katsu sa teist inimest mõista- pealegi tead sa loo isapoolset versiooni
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Olen neid tagamaid uurinud üsna täpselt. Tavaline lugu, isegi tüüpiline: mees, naine, armuke. Isa jättis pere kahe väikese lapsega, aga ta on kogu aeg maksnud emale üsna hästi raha (oli juhtival kohal), mingit puudust meil pole olnud. Nii et ma ei sa öelda, et isa oleks pere täiesti hüljanud.
Aga emale oli see muidugi tohutu löök.
Siiski ma leian, et mina ei ole kohustatud seda ema vaenu isa vastu edasi vedama läbi oma elu. Isa pole mulle midagi halba teinud. [/tsitaat]
Tead, ma olen selles mõttes sinuga nõus, et olgu see kibestumine kui suur tahes -jutt käib ikkagi kahe täiskasvanu lahkukasvamisest ja lapsed tuleb välistada. Neile peab õigus jääma oma vanematega suhelda ja nende peal ei tohi oma kibestuist välja elada.
Ma olen ka käinud sellises pulmas, kus ema keeldus tulemast, kuna mees tuli sinna ikkagi uue naisega ja emal oli seda talmatult vals taluda. Eks kõige suurem kannataja oligi tema paraku.
Aga Sa täiskasvanud inimesena pakun lihtsalt vaata asja teist poolt. Ema on su üleskasvatnud ja ilmselt ka sinu ja venna jaoks olemas olnud. Minu hinnagul tema kutsumata jätmine oleks inetu. Parim kompromiss sinu enda pulmas oleks, et saada kutse ka temale ja palud isal ka üksi tulla. See on n.ö teie perepidu ja vahest see kärgperede segunemine sellisel peol ei ole nii väga vajalik.
midagi pole teha, vanemaid me valida ei saa, aga halb valik on neid ka hüljata ja ühel hetkel olla lihtsalt ülbe
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
