Teema: Kas olete

Terror, nii vaimne kui füüsiline, võib olla sellise soovi v unistuse põhjuseks küll.

Lahutus ei pruugi aidata.

Sellistes ahelates inimestel tiirleb tavaliselt peas kaks mõtet: kas tappa ennast ära või … kas just tappa see terrori põhjustaja või siis vähemalt unistada tema surmast.

Ja kui juba tiirleb peaks suitsiid, siis ausalt öeldes, pole lahku minnes mitte midagi enam kaotada.

#4139071:

#4138597:

#4138427:

Jah. Lahutasin aga terror ei lõppenud. See oli õudne. Päevast päeva. Olin tugev ja ise ei murdunud. Siis veel ahistava jälitamise paragrahvi ei kehtinud. Aga kui järjekordselt saadeti mulle vihjega sõnum (mitte otseselt, et ähvardamises süüdistada ei saaks), et ta tahaks mind maha lasta, sest rikkusin ta elu ära teda maha jättes, lootsin mingi hetk, et las tuleb kohale relvaga. Äkki õnnestub mul relv enda kätte saada ja hädakaitse varjus ta maha lasta. Ma ei usu, et ma tegelikukt oleks seda suutnud ja see oleks õnnestunud. Aga see kõik tundus nii lõputu, et …..

Mis siis lõpuks sai? Vaibus see terror ise või?

Klassika – leidis uue ja nagu imeväel olin ma üsna ruttu pildilt kadunud. Kolisin temast veel kaugemale ja ei tea ta saatusest midagi.

Üks kägu kirjutas, et kaasata tuleb politsei, naiste varjupaik…. see kõik oligi. Aga see enamjaolt juhtudel lõpuni ei aita. Töönumber oli avalik, politseile valetatakse näkku. Naiste ohvriabi andis psühholoogilist tuge täpselt 2x, siis sai nende poolt rahad otsa. Ja siis tundubki ainus võimalus otsida viise maha laskmiseks, sest kätt endale külge ma ei pane. Tahan elada.

Aga nüüd kannatab keegi teine. Tema uus naine

#4139274:

Et oleks pidanud tõpra ikka maha laskma?

Tapnud kindlasti mitte, ilmselt kolinud vanemate juurde, kes kaitsevad. Väga tihti alahinnatakse sünnipere kaitset, olgu selleks vennad või isa. See ongi selline asi, et ega teha ei olegi midagi. Hoiatamine kõlab armukadedusena ja ega keegi ei usu ka, kui armunumine silmanägemise võtab. Eks igaühel on deitimisperiood ja kas näeb ohumärke või mitte, tihti nähakse, aga eiratakse ja tihti ei nähta ka. Kahjuks elu on loteriikene.

#4139347:

Sünnipere isad on paljudel ammu leebet tõmmanud ja uue pere loonud. Eelmistest lastest savi. Saagu ise hakkama.

Siis on shitt lugu, nagu öeldakse. Ongi loterii. Tavaliselt veel kipub nii olema, et kellel pole tugevat sünniperet, hakkab ise oma pere looma kibekiirelt ja ongi kas väga õnnelik oma uue perega ja või sees või väga shitasti. Tahad palju torti süüa, lähed paksuks. Tahad väga kaaslast leida, riskid palude asjadega.

#4139543:

Ära räägi lollusi, vendi mul ei ole, isa on invaliid – ja me ei ela keskajal, et naise ohutus peaks sõltuma sellest, kas tal on võitlusvõimelisi sugulasi või ei ole.

Mitte selles mõttes, aga mehed ei julge neid peedistada, kellel on lähedasi. Kui ta näeb pere tugevust. Mingid sõbrad jah, need tulevad ja lähevad ja neil on oma elud ja pole aega kedagi aidata. Väga paljud mehed kardavad tegelikult naise sünniperet, mitte just füüsiliselt, et peksa saavad, vaid üldse.

Kui vendi ei ole ja isa on invaliid, siis ongi pekkis, ütlesin ju. Isegi ühes riigis ju soovitati naistel minna küsima, kus nende pojad ja mehed on, tänavale… sellepärast, et naisi ei tasu alahinnata. Eriti vihast ema.