Teema: Kas olete kooliajal õpetajatele vastu hakanud?

Kahjuks ei hakanud. Aeg oli selline.

Kui õpetaja läks klassiõega käsipidi kallale ja hakkas teda raputama, siis läksin ligi ja ütlesin kõva häälega, et õpetajad ei tohi muutuda vägivaldseks. Õpetaja taandus, aga hinded läksid mul kehvemaks.

Korduvalt. Sh kogu klassi nimel õppealajuhataja juures käinud jms.

Ma olin suht kohutav koolilaps, andekas, aga purulaisk ja emotsionaalne. Õiglustunne oli hirmus tugev, aga tagantjärele ikka väga must-valge.

Täna lapsevanemana suhtuksin hoopis konstruktiivsemalt kui minu vanemad tol ajal, õpetaks lapsele ka kompromisside kunsti. See ei ole etteheide, lihtsalt ajad on teised.

Olen elukutselt filoloog ja töötan toimetajana. Mu lapse kirjandis parandas eesti keele õpetaja ära lause: “Kauplus oli lahti ööpäev läbi”, öeldes, et nii on vale, vaid tuleb öelda hoopis: “Kauplus oli lahti ööpäevaringselt”.

Siis ma küll ei pidanud enam vastu, vaid saatsin talle viisaka meili, kuhu olin koondanud EKI vastavad keelereeglid.

Pärast seda sai mu enne puhtviieline laps eesti keeles tunnistusele üllataval kombel äkki kolme. Kui soovisin näha seda tööd, mille eest laps olevat halva hinde saanud, keerutas õpetaja, et tema ei mäleta, tal polevat seda tööd. Laps aga kinnitas veendunult, et temal on sel veerandil olnud eesti keeles kõik viied (v.a ülalkirjeldatud juhtum, kus õpetaja parandas ta kirjandi valeks ja selle tõttu ka hindeks neli pani). Motiiv oli sel õpetajal olemas vanemale lapse kaudu kätte maksta, nii et antud juhul kaldun uskuma pigem lapse juttu, kahju küll.

#4090674:

Olen elukutselt filoloog ja töötan toimetajana. Mu lapse kirjandis parandas eesti keele õpetaja ära lause: “Kauplus oli lahti ööpäev läbi”, öeldes, et nii on vale, vaid tuleb öelda hoopis: “Kauplus oli lahti ööpäevaringselt”.

Siis ma küll ei pidanud enam vastu, vaid saatsin talle viisaka meili, kuhu olin koondanud EKI vastavad keelereeglid.

Pärast seda sai mu enne puhtviieline laps eesti keeles tunnistusele üllataval kombel äkki kolme. Kui soovisin näha seda tööd, mille eest laps olevat halva hinde saanud, keerutas õpetaja, et tema ei mäleta, tal polevat seda tööd. Laps aga kinnitas veendunult, et temal on sel veerandil olnud eesti keeles kõik viied (v.a ülalkirjeldatud juhtum, kus õpetaja parandas ta kirjandi valeks ja selle tõttu ka hindeks neli pani). Motiiv oli sel õpetajal olemas vanemale lapse kaudu kätte maksta, nii et antud juhul kaldun uskuma pigem lapse juttu, kahju küll.

Aga mis siis edasi sai, kas te õppenõukogusse ei pöördunud?

Loen ja mõistan, miks meil õpetajatest puudus on. Ka mina ei tahaks tööl olles  olla pidevalt pinges ja pidada mõttetuid vaidlusi. Noored õpetajad, kes lähevad õhinaga kooli tööle, põlevad seetõttu läbi ja tööle jäävadki vaid kogemustega õpetajad, kes ei lase endaga vaielda ja kes suudavad ennast kehtestada. Paraku ka  kõrgem palk ei motiveeri, kui tööõhkkond on halb.

#4090930:

Loen ja mõistan, miks meil õpetajatest puudus on. Ka mina ei tahaks tööl olles olla pidevalt pinges ja pidada mõttetuid vaidlusi. Noored õpetajad, kes lähevad õhinaga kooli tööle, põlevad seetõttu läbi ja tööle jäävadki vaid kogemustega õpetajad, kes ei lase endaga vaielda ja kes suudavad ennast kehtestada. Paraku ka kõrgem palk ei motiveeri, kui tööõhkkond on halb.

Vaata, sinul on valikuvabadus, kas olla koolis või mitte. Kui sina ei taha koolis tööl olla, siis võidki minema jalutada ja kõik. Ent lapsel niisugune valikuvabadus puudub – tema peab käima koolis nui neljaks, sest seadus nõuab. Ja kui ta seal juhtumisi satub õpetajapoolse kiusu ohvriks, mis toob kaasa pideva pinge all elamise ja stressi, siis tema ei saa koolist minema kõndida, vaid peab üritama kuidagi suhteid õpetajaga siluda (või siis lasub too kohustus ta vanematel). Ent kui õpetaja koduga koostööd ei taha  teha, siis ei aita miski muu kui koolivahetus. (Lootuses muidugi, et uus kool ei asu paarkümmend km kaugemal ja pole olematu tasemega ning et seal ei satu mõne võimunäitajast pedagoogi otsa.)

Mina olin ka selline õpilane, kellel matemaatika muutus viiest “vaevalt kolmeks” õpetaja sõnul ja see sama seis oli ka tunnistusel. “Endal matemaatika vaevalt kolm” ütles õpetaja mulle, kui mingi kontrolltöö ajal jäin vahele teistele õigete lahenduste arvutamisega, ligi pool klassi tavaliselt neid kirjakesi mulle kontrolltöö ajal saatis.

Vaevalt kolmeliseks muutusin ka mingi kummalise vahejuhtumi tõttu, nimelt tegin matemaatikatunnis ühe järgmise tunni koduseid ülesandeid, õpetaja avastas, et mul on laual vale aine õpik lahti ja võttis selle ära. Meil oli pinginaabriga ära jagatud, kes mingi aine õpiku kooli kaasa võtab ja see äravõetud õpik oli kahjuks pinginaabri oma. Minu väga rahulik pinginaaber läks millegipärast selle peale väga närvi, saatis matemaatikaõpiku (ei mäleta enam kumma oma see oli, vist minu oma) õpetaja poole ja tormas klassist välja. Õpetaja ehmats ka ära ja saatis mind pinginaabrit rahustama. Vot seda ma enam ei mäleta, mida ma õpetajale ütlesin, aga ilmselt piisavalt, et ma tema silmis vaevalt kolmeliseks muutusin. Nii palju tal siiski südametunnistust oli, et lõpueksami hinne tuli adekvaatne, riigieksameid siis veel polnud.

#4091089:

#4090930:

Loen ja mõistan, miks meil õpetajatest puudus on. Ka mina ei tahaks tööl olles olla pidevalt pinges ja pidada mõttetuid vaidlusi. Noored õpetajad, kes lähevad õhinaga kooli tööle, põlevad seetõttu läbi ja tööle jäävadki vaid kogemustega õpetajad, kes ei lase endaga vaielda ja kes suudavad ennast kehtestada. Paraku ka kõrgem palk ei motiveeri, kui tööõhkkond on halb.

Vaata, sinul on valikuvabadus, kas olla koolis või mitte. Kui sina ei taha koolis tööl olla, siis võidki minema jalutada ja kõik. Ent lapsel niisugune valikuvabadus puudub – tema peab käima koolis nui neljaks, sest seadus nõuab. Ja kui ta seal juhtumisi satub õpetajapoolse kiusu ohvriks, mis toob kaasa pideva pinge all elamise ja stressi, siis tema ei saa koolist minema kõndida, vaid peab üritama kuidagi suhteid õpetajaga siluda (või siis lasub too kohustus ta vanematel). Ent kui õpetaja koduga koostööd ei taha teha, siis ei aita miski muu kui koolivahetus. (Lootuses muidugi, et uus kool ei asu paarkümmend km kaugemal ja pole olematu tasemega ning et seal ei satu mõne võimunäitajast pedagoogi otsa.)

Ehk siis valikuvabaduse puudumine seaduse tõttu koolis käimise osas on probleemne, kuid lapse saamine ehk tema elama kohustamine ilma lapse võimaluseta valida ei ole probleemne?

#4091150:

#4091089:

#4090930:

Loen ja mõistan, miks meil õpetajatest puudus on. Ka mina ei tahaks tööl olles olla pidevalt pinges ja pidada mõttetuid vaidlusi. Noored õpetajad, kes lähevad õhinaga kooli tööle, põlevad seetõttu läbi ja tööle jäävadki vaid kogemustega õpetajad, kes ei lase endaga vaielda ja kes suudavad ennast kehtestada. Paraku ka kõrgem palk ei motiveeri, kui tööõhkkond on halb.

Vaata, sinul on valikuvabadus, kas olla koolis või mitte. Kui sina ei taha koolis tööl olla, siis võidki minema jalutada ja kõik. Ent lapsel niisugune valikuvabadus puudub – tema peab käima koolis nui neljaks, sest seadus nõuab. Ja kui ta seal juhtumisi satub õpetajapoolse kiusu ohvriks, mis toob kaasa pideva pinge all elamise ja stressi, siis tema ei saa koolist minema kõndida, vaid peab üritama kuidagi suhteid õpetajaga siluda (või siis lasub too kohustus ta vanematel). Ent kui õpetaja koduga koostööd ei taha teha, siis ei aita miski muu kui koolivahetus. (Lootuses muidugi, et uus kool ei asu paarkümmend km kaugemal ja pole olematu tasemega ning et seal ei satu mõne võimunäitajast pedagoogi otsa.)

Ehk siis valikuvabaduse puudumine seaduse tõttu koolis käimise osas on probleemne, kuid lapse saamine ehk tema elama kohustamine ilma lapse võimaluseta valida ei ole probleemne?

Sul loogika lonkab täiega, loodetavasti sa ei ole õpetaja. Ausalt, ära tüütab see ving teemal, et õpetaja on justkui püha lehm, keda kõik peavad põlvili paluma iga hinna eest koolis olla. Olgu siis tegu sel alal ükskõik kui andetu inimesega.

Jah, lapse saamine oli minu ja mu abikaasa valik. Seaduse osas laps kooli panna ei ole meil valikut. Küll aga on sinul, kulla pedagoog, erinevalt lapsest, valikuvabadus, kas olla koolis või otsida  endale mõni teine töökoht.

#4091270:

#4091234:

#4091150:

#4091089:

#4090930:

Loen ja mõistan, miks meil õpetajatest puudus on. Ka mina ei tahaks tööl olles olla pidevalt pinges ja pidada mõttetuid vaidlusi. Noored õpetajad, kes lähevad õhinaga kooli tööle, põlevad seetõttu läbi ja tööle jäävadki vaid kogemustega õpetajad, kes ei lase endaga vaielda ja kes suudavad ennast kehtestada. Paraku ka kõrgem palk ei motiveeri, kui tööõhkkond on halb.

Vaata, sinul on valikuvabadus, kas olla koolis või mitte. Kui sina ei taha koolis tööl olla, siis võidki minema jalutada ja kõik. Ent lapsel niisugune valikuvabadus puudub – tema peab käima koolis nui neljaks, sest seadus nõuab. Ja kui ta seal juhtumisi satub õpetajapoolse kiusu ohvriks, mis toob kaasa pideva pinge all elamise ja stressi, siis tema ei saa koolist minema kõndida, vaid peab üritama kuidagi suhteid õpetajaga siluda (või siis lasub too kohustus ta vanematel). Ent kui õpetaja koduga koostööd ei taha teha, siis ei aita miski muu kui koolivahetus. (Lootuses muidugi, et uus kool ei asu paarkümmend km kaugemal ja pole olematu tasemega ning et seal ei satu mõne võimunäitajast pedagoogi otsa.)

Ehk siis valikuvabaduse puudumine seaduse tõttu koolis käimise osas on probleemne, kuid lapse saamine ehk tema elama kohustamine ilma lapse võimaluseta valida ei ole probleemne?

Sul loogika lonkab täiega, loodetavasti sa ei ole õpetaja. Ausalt, ära tüütab see ving teemal, et õpetaja on justkui püha lehm, keda kõik peavad põlvili paluma iga hinna eest koolis olla. Olgu siis tegu sel alal ükskõik kui andetu inimesega.

Jah, lapse saamine oli minu ja mu abikaasa valik. Seaduse osas laps kooli panna ei ole meil valikut. Küll aga on sinul, kulla pedagoog, erinevalt lapsest, valikuvabadus, kas olla koolis või otsida endale mõni teine töökoht.

Antud hetkel räägite enda ja abikaasa valikutest, mitte lapse valikutest. Teil on võimalus ka last kodus õpetada või panna ta muusse või riiklikkusse kooli.

*erakooli

#4091308:

#4091270:

Ehk siis valikuvabaduse puudumine seaduse tõttu koolis käimise osas on probleemne, kuid lapse saamine ehk tema elama kohustamine ilma lapse võimaluseta valida ei ole probleemne? Sul loogika lonkab täiega, loodetavasti sa ei ole õpetaja. Ausalt, ära tüütab see ving teemal, et õpetaja on justkui püha lehm, keda kõik peavad põlvili paluma iga hinna eest koolis olla. Olgu siis tegu sel alal ükskõik kui andetu inimesega. Jah, lapse saamine oli minu ja mu abikaasa valik. Seaduse osas laps kooli panna ei ole meil valikut. Küll aga on sinul, kulla pedagoog, erinevalt lapsest, valikuvabadus, kas olla koolis või otsida endale mõni teine töökoht. Antud hetkel räägite enda ja abikaasa valikutest, mitte lapse valikutest. Teil on võimalus ka last kodus õpetada või panna ta muusse või riiklikkusse kooli.

Vaata, seadusega on Eesti lastele määratud koolikohustus. Teiseks, tavakoole koos personaliga peetakse ju üleval meie, maksumaksjate, raha eest. Seega arvan, et meil vanematena on siiski õigus oodata oma lapsele vähemalt turvalist õpikeskkonda. Olgu, me mõistame laste omavahelist kiusu, teatud piirini. Sest lapsed on lapsed, nad on veel väljakujunemata ja vajavad õpetust ning eeskuju ühiskonnas teiste kõrval toimimiseks. Ent pedagoog on täiskasvanu ja pealegi saanud kõrgkoolis spetsiaalse hariduse just nimelt lastega töötamises. Nad ei tohiks muutuda ise probleemiks. Kui neile see amet ei sobi/ei meeldi, siis on neil vaba valik astuda koolimaja uksest välja.

Juhin lihtsalt tähelepanu sellele, et 1) Kui vanemad peavad koolis käimist seadusega määratuse tõttu valikuvabaduse puudumiseks, siis peaksid nad pidama lapse saamist iseenesest samuti valikuvabaduse puudumiseks – lapsel puudus ju selles otsuses sõnaõigus 2) Last on Eesti Vabariigis võimalik õpetada ka kodus 3) Õpetajatele ei sobigi/meeldigi amet ning nad lahkuvad koolimajast, seega varsti saavad lapsevanemad oma vaimustavaid lapsukesi ise kodus õpetada.

Üldiselt ma olin selline, kes püüdis hästi õppida ning õpetajatega tüli ei norinud. Kui õpetaja oligi inimesena ebameeldiv, siis püüdsin rohkem keskenduda aine sisule ja lohutada ennast, et mis siis, et õpetaja x mulle eriti ei meeldi, ainet ma võin ju ikka õppida.

Üks kentsaks juhtum siiski meenub. Nimelt, õpetaja peatas mul peale oma tundi ning teatas, et tahab mind saata olümpiaadile kooli esindama. Mul oli aines “viis”, kuid kõige säravamaks täheks ma ennast ei pidanud ning mõte, et ma pean teiste koolide õpilastega võistlema hakkama, ei tekitanud üldse vaimustust. Ütlesin, et ma ikkagi ei tahaks. Õpetaja muigas ja ütles vastu midagi sellist, et  kes sinu käest üldse küsib. Tagantjärgi mõtlen, et võibolla oli tegu (ebaõnnestunud) katsega nalja visata. Aga siis, lapsena, ma võtsin lapselikult tõsiselt ja see tundus mulle täieliku, ma ei tea, vaimse mahasurumisena. Hakkasin õpetajale vastu ehk siis korrutasin iga õpetaja lause peale ärritunud ja nutuse häälega, et ei lähe, ei lähe… Õpetaja ütles rahulikult, aga karmilt, et seljuhul peab ta rääkima klassijuhatajaga. Järgmisel päeval vangutas klassijuhataja pead, et ai-ai, miks sa siis niimoodi ja ehk mõtled siiski ümber. Mina vastu, et siiski ei. Mille peale vangutas klassijuhataja jälle pead ja ütles, et aga käitumise hinnet sel juhul pean alandama. Mille peale minul tekkis hoopiski täielik kergendus, et huh, alandagu siis seda hinnet, elan üle, aga peaasi, et see asi mingi lõpu sai. Sellel veerandil oligi käitumine tavalise “eeskujuliku” asemel “rahuldav”. Selles aines oli hinne siiski jätkuvalt “viis” (õnneks õpetaja nii väiklane polnud, et oleks ebaobjektiivselt hindama hakanud). Ja seda teemat ei puudutanud me enam kunagi.

Loomulikult tagantjärele ma mõtlen, et oleks võinud võta õpetaja ütlemist kuidagi kergemalt. Samas, õpetaja käitumisest ei saa ikkagi ka päriselt aru. Mis mõtet on mitte enesekindlat õpilast survestada minema võistelma nii, nagu seda teha püüti? Niimoodi kuhugi saadetud õpilane ei saavuta seal ju niikuini midagi ehk… see ei toimi ju?

#4091375:

Juhin lihtsalt tähelepanu sellele, et 1) Kui vanemad peavad koolis käimist seadusega määratuse tõttu valikuvabaduse puudumiseks, siis peaksid nad pidama lapse saamist iseenesest samuti valikuvabaduse puudumiseks – lapsel puudus ju selles otsuses sõnaõigus 2) Last on Eesti Vabariigis võimalik õpetada ka kodus 3) Õpetajatele ei sobigi/meeldigi amet ning nad lahkuvad koolimajast, seega varsti saavad lapsevanemad oma vaimustavaid lapsukesi ise kodus õpetada.

Ja sinul, lugupeetud Pedagoog, ei ole sel juhul varsti enam klassis lapsi, keda üldse õpetada. Ning kui kord pensionile tahad jääda, siis ei ole riigil enam ka kedagi, kes hoiaks seda riiki toimimas: pole arste, pole ehitajaid, kes sulle hooldekodu rajaks, pole hooldekodus juhatajat, kokka ega muud personali, ainuke lahendus on, et vanurid hakkavad ise kõiki neid ülesandeid täitma. Lapsevanemad võivad oma lapsi kodus õpetada küll ega vajagi põhimõtteliselt õpetajat, kuid sina vajad ja jääd tulevikuski vajama inimesi, kes hoiaksid riiki toimimas. Seega, ära hüppa siin midagi, et lapsevanematel polevat lapsi üldse vaja – neid teiste lapsevanemate vaimustavaid lapsi on vaja tulevikus sulle endale.

Olin kooliaajal tagasihoidlik ja kartlik õpetajate osas ning ammugi ei julgenud midagi vastu öelda. Ma ei julgenud isegi õpetajate tuppa minna päeviku või võtme järele (kui mõni õpetaja saatis). Ükskord aga hakkasin õpetajale vastu ja mäletan seda siiani. Olin siis küll juba 10. klassis.  Mul oli viis aastast olnud üks vene keele õpetaja aga 10. klassis saime ise valida, millise vene keele õpetaja grupis olla soovime. Mina ja mitmed teised valisime ühe teise õpetaja ja siis see eelmine õpetaja käis kõikidega rääkimas ja veenmas, et nad tema gruppi tagasi läheksid. Kõik läksid peale minu. Mina jäin endale kindlaks kuna uus õpetaja oli superõpetaja (eriti eelmisega võrreldes). Ja siis eelmine õpetaja tuli jälle rääkima aga kui sai aru, et ma ikka ei lähe tema gruppi tagasi, siis ütles mulle vihaselt: “Ma teen su elu siin koolis põrguks”.