Esiteks – kui lapsevanemad ei vaja põhimõtteliselt õpetajaid, siis milleks neid üldse kooli saata õpetajate juurde närvivapustust saama? Teiseks – väide, et “lapsevanematel on lapsi vaja” tõestab täpselt minu väidet, et lapsi saadakse mõeldes vaid iseendale, mitte lapse heaolule – lapsel puudub võimalus siin sõna sekka öelda.
Misasja sa, armas Pedagoog, siin nüüd lakkamatult jaurad? Lugeda sa ka ei oska, minu lause oli hoopis selline: Seega, ära hüppa siin midagi, et lapsevanematel polevat lapsi üldse vaja – neid teiste lapsevanemate vaimustavaid lapsi on vaja tulevikus sulle endale.
Äkki keskenduksid oma ninaotsast kaugemale ja vaataksid korra, mis on siinse teema tegelik mõte? Mõte on see, et ka lapsel on õigus turvalisele ja rahulikule koolikeskkonnale. Inimesed jagavad siin muljeid sel teemal, sina aga keerad kogu jutuajamise hoopis sellele teele, kas lapsi üldsegi on vaja.
Teatasin üleolevalt, et mina kavatsen saada sellise hariduse, mis mulle tööalaselt toob nii palju raha sisse, et suudan need nõmedad sokid kuskilt osta. Maksingi klassiõele, et ta mulle sokid ära kooks. Õpetaja põhiaegument oli see, et naine peab oskama käsitööd ja mees peab peret ülal pidama.
Õpetaja poolt muidugi ülinõme suhtumine. Aga käsitöötund ei ole õppekavas tegelikult ju sellest, et teha kõigist lastest tulevased käsitöölised – nagu pole matemaatikatunni eesmärgiks kasvatada armeed matemaatikuid ja nii edasi. Käeliste oskuste, koordinatsiooni, esteetilise meele arendamine teatud vanuses on vajalik ka intellektuaalse arengu edendamiseks. Tänapäeval õnneks on tüdrukutel, kellele tekstiilitöö üldse ei sobi, võimalik käia tehnoloogiatundides. Kuidagi võiks saada ka normaalsuseks, et pigem kokanduse ja tekstiili vastu huvi tundvatel poistel oleks lihtsam valida just seda haru. Meeskokad ja -moekunstnikud pole ju ometi midagi erilist.
Vabandust, teemast läks see jutt küll natuke kaugele.
Meil oli eesti keele õpetaja selline, noh, tuhmivõitu. Distsipliiniga oli tal probleeme, poisid otseselt mõnitasid teda, ka keskkooliklassides – siis tegelikult toimus ju ikkagi õpetaja kiusamine õpilaste poolt. Mul on meeles üks kord, mida võiks ju õpetajale vastuhakkamiseks nimetada. Pidime parasjagu lugema “Sõda ja rahu”, mina olin küll väga suur lugeja, aga see mulle üldse ei istunud, lasksin diagonaalis silmad üle. Ja teatasin õpetajale, et mis mõtet oli kellelgi näha vaeva ja kirjutada nii paks raamat, kui mina selle mingi tunni ajaga “läbi loen”. Väga ülbe ja enesekeskne avaldus, kui nüüd tagantjärele hinnata. Ma ei mäleta, mida õpetaja selle peale ütles. Hinded mul igal juhul halvemaks ei läinud.
Õpetaja poolt muidugi ülinõme suhtumine. Aga käsitöötund ei ole õppekavas tegelikult ju sellest, et teha kõigist lastest tulevased käsitöölised – nagu pole matemaatikatunni eesmärgiks kasvatada armeed matemaatikuid ja nii edasi. Käeliste oskuste, koordinatsiooni, esteetilise meele arendamine teatud vanuses on vajalik ka intellektuaalse arengu edendamiseks. Tänapäeval õnneks on tüdrukutel, kellele tekstiilitöö üldse ei sobi, võimalik käia tehnoloogiatundides. Kuidagi võiks saada ka normaalsuseks, et pigem kokanduse ja tekstiili vastu huvi tundvatel poistel oleks lihtsam valida just seda haru. Meeskokad ja -moekunstnikud pole ju ometi midagi erilist. Vabandust, teemast läks see jutt küll natuke kaugele.
Just – käeline tegevus ehitab nagu sillad aju ja käte vahele. Samas on lapsed muidugi erinevat tüüpi. Ehk need, kellele nokitsemine kui rahulik tegevus väga hästi istub ja need, kellele nokitsemine kui liiga “adrenaliinivaene” tegevus tundub tüütu ning ei viitsiks seda teha ning kelle meisterdama suunamine on hoopis raskem.
Üldiselt ei hakanud, ka just tagasihoidlik ja aja märk siis oli see. Aga tean ühte korda siiski, kui oli kehalise tund ja maakoolis käies viidi meid suuskadega metsa, kus oli üks minu arust järsk ja kõrge mägi. Üks koht oli selline põldude peal, laugjas tõus ja laskumine, seal oli minusugusel tasasel ja mittesportlikul lapsel isegi meeldiv käia. Aga selle kõrge juures mitte ja veel puude vahel, männid ja kuused igal poole. Kästi alla lasta ja ei teinud seda. Sundis ja sundis ja mina lihtsalt seisin ja vaikisin, nutt kurgus, mingi 5 -6 klass. Ja lõpuks ma võtsin suusad ära ja tulin jalgsi alla. Tagajärgi ei mäleta, aga midagi hull ikka ei olnud. Ma teadsin, et ma kohe kukun, kui laskuma hakkan, ja panen ka vastu puud.
Teatasin üleolevalt, et mina kavatsen saada sellise hariduse, mis mulle tööalaselt toob nii palju raha sisse, et suudan need nõmedad sokid kuskilt osta. Maksingi klassiõele, et ta mulle sokid ära kooks. Õpetaja põhiaegument oli see, et naine peab oskama käsitööd ja mees peab peret ülal pidama.
Õpetaja poolt muidugi ülinõme suhtumine. Aga käsitöötund ei ole õppekavas tegelikult ju sellest, et teha kõigist lastest tulevased käsitöölised – nagu pole matemaatikatunni eesmärgiks kasvatada armeed matemaatikuid ja nii edasi. Käeliste oskuste, koordinatsiooni, esteetilise meele arendamine teatud vanuses on vajalik ka intellektuaalse arengu edendamiseks. Tänapäeval õnneks on tüdrukutel, kellele tekstiilitöö üldse ei sobi, võimalik käia tehnoloogiatundides. Kuidagi võiks saada ka normaalsuseks, et pigem kokanduse ja tekstiili vastu huvi tundvatel poistel oleks lihtsam valida just seda haru. Meeskokad ja -moekunstnikud pole ju ometi midagi erilist.
Vabandust, teemast läks see jutt küll natuke kaugele.
Käelist tegevust saab õpetada ka ägedalt. Omal ajal pidi mingeid suuri asju tegema, samas tehnikat õpetati minimaalselt. Vähemalt omal oli õpetaja selline. Kuigi ma armastasin siis käsitööd ja teen ka praegu kogu aeg midagi, siis ajas tigedaks küll, et gümnaasiumis pidi selliste asjadega tegelema samas, kui põhiainetes oli palju teha ja pidi eksamiteks valmistuma.
Seda sai selgelt nii õpetajale kui kooli juhtkonnale öeldud aga aeg oli selline, et lastel ei tohtinud mõtlemisvõimet olla. Pidi lihtsalt sõna kuulama.
Oma laste õpetajatel on hoopis teistsugune lähenemine ja lapsed tõesti naudivad tööõpetuse tunde. Pole poiste-tüdrukute eristamist, pole meeletult palju tunde nõudvaid projekte aga õpivad kindlasti rohkem, kui mina omal ajal.
Oma lapsi kindlasti julgustan enda eest seisma, kui see on põhjendatud ja õigustatud.
Oma lapsi kindlasti julgustan enda eest seisma, kui see on põhjendatud ja õigustatud.
Täpselt.
Ja õpetajat salaja filmima/lindistama ka.
Te sõimate siin lapsi, et kuidas need ometi julgevad õpetaja tegevust ja sõnu tunnis jäädvustada, miks ei jäeta seda saladuseks. Tegelikult aga tuleks hoopis küsida, miks on lastud olukorral üldse nii kaugele eskaleeruda, et õpilasel ei jää enam mitte midagi muud üle, kui õpetaja poolt öeldud roppusi salvestama hakata?
Sõna sõna vastu situatsioonis ei usu last ju keegi, vaid peale jääb alati pedagoog.
