Enamasti siiski üks pool teab või vähemalt aimab, et ta lapsi ei saa. Kui just 17-aastaselt ei abielluta, siis tõenäoliselt on mõni pikem suhe olnud, kus on ka juhtunud kaitsmata vahekordi ja mitte ainult üks. Sellisel juhul mõistagi normaalne ja viisakas inimene enne uut püsisuhet käib arsti juures ja uurib oma viljakust, sest tal on väikenegi kahtlus. Mitte ei arvesta sellega, et tont temaga, kui lapsi ei saa, siis partner on ikka juba pihus. Ja mis käes, see oma.
Need asjad räägitakse tarkade ja teisest hoolivate inimeste vahel kohe võimaliku püsisuhte alguses läbi, nagu lastesoov üldse. Kui teine pool siis otsustab jääda, siis peaks ka tema oma sõna edasi pidama, et lepib sellega või kasutatakse alternatiivseid meetodeid. Perekoolis muidugi partneriga oluliste eluliste vaadete ja soovide selgeks rääkimine on põlu all, eriti enne abielu või püsikooselu.
No mida juttu! Arvad tõesti, et kui ilma kaitseta seksida jääd kohe nipsti rasedaks või?
Kunagi väga ammu 80ndate keskel, kui ma olin noor ja ausalt öeldes üsnagi lõdva kummiga ning lisaks ei kasutanud mingit kaitset, ei jäänud ma rasedaks. Oma laste isaga aga rasestusin 3 kuu pärast.
Pikaajalises suhtes on enamasti pidev kaitse ehk näiteks pillid, tühjagi siis tead, kad rasestud või mitte ja mingit kahtlust ka ei teki. Või kui kasutatakse kondoomi ja lapsi veel ei soovita, siis võetakse hädaabi pill, mitte ei hakata katsetama, kas läks õnneks või mitte.
Mille eest siis oma uut parterit hoiatada? Räägid talle, et võtsin pille, aga rasedaks ei jäänud, ma arvan, et vist ei saagi lapsi.