Jaa …
Mul sai umbes 15 aastat tagasi alguse suhe ühe meesterahvaga. Põhimõtteliselt oli see minu poolt peamiselt selline kepisuhe, tema oli armunud. No ma vähemalt arvasin, et ta on minu jaoks lihtsalt hea sekspartner ja ei midagi enamat.
Tore mees oli tegelikult. Välimuselt mitte suurem asi, aga tark ja hooliv. Ääretult tark ja ääretult hooliv. Tol ajal tundus mulle muidugi, et liiga hooliv. Ja nii ma siis võtsingi teda enesestmõistetavana, suplesin tema tähelepanus ja lasin ennast imetleda.
Tema palus mitu korda mu kätt ja soovis peret luua, mina vingerdasin alati välja. Aga huvitav oli temaga koos olla, ta teadis palju ajaloost ja rääkis huvitavaid lugusid. Meil jutt ja huvid klappisid ja voodis oli ta ka tõeliselt suurepärane.
Lõpuks, peale mitut aastat sellist minu jaoks fun-suhet tüdinesin justkui ja liikusin edasi. Tema nö. “ohkas” leplikult ja püüdis ka edasi liikuda. Leidiski endale naise, kellest sai lõpuks ka ta abikaasa. Tal oli nimelt kogu aeg olnud tõsine plaan pere luua, sest vanus tiksus peale ja ta tahtis väga lapsi. Minust selleks asja ei saanud ja nii ta siis leidiski uue naise, kes oli nõus temaga abielluma ja talle lapsi sünnitama. Kõike seda, mida mina ei tahtnud temaga teha.
Me saime veel mõne aja pärast peale mõningast pausi kokku. Siis oli ta juba abielus ja naine vist isegi esimese lapse ootel … või juba titega kodus.
Ja siis ma äkki nägin teda teistmoodi. Tegin ka selle patu, et veetsin temaga nädalavahetuse koos ja mis seal salata – magasin selleks hetkeks juba teise naise mehega.
Hommikul tema kõrval ärgates tundsin, kuidas ma olin teda igatsenud ja temast puudust tundnud. Kirusin ennast, et olin olnud nii loll, et tal minna lasin ja ühtlasi ka loll, et nüüd teise naise meest pruukisin.
Kaks erinevat tunnet – suur soov temaga uuesti suhet alustada, sest tema oli selleks vaatamata oma abielule endiselt valmis ja rääkis mulle aina, kuidas ta on mind igatsenud ja kuidas mina olen tegelikult kogu aeg olnud tema jaoks …, ja teiselt poolt minu kindel veendumus, et ma ei suudaks seda teha – olla abielumehe armuke.
Ja nii ma siis võtsin sisse oma tavapärase sügavamate tunneteta seksisemu poosi, naersin ta sügavad tunded välja ja tegin üsna valusaid märkusi ta abielu kohta. Ühesõnaga tegin oma käitumisega kõik endast sõltuva, et ta enam ei tahaks kunagi minuga kohtuda.
Peale mõningat asja üle jätele mõtlemist ta enam ei tahtnudki. Ütles lihtsalt, et ta ei jaksa enam loota ja et nüüd lõpuks on ta aru saanud, et lootmine oleks ka üsna mõttetu.
Aga nüüd on juba vist 4-5 aastat sellest, kui me viimati nägime või rääkisime ja omavahel kokku leppisime, et enam vist ei tasu …
Aga ma mäletan teda ikkagi. Ja kahetsen, et õigel ajal ei taibanud.