Ole nüüd ikka, keskmise korteri elektrikulu kuus on ikka kordades väiksem, kui elektrit kütteks ega vee soojendamiseks ei kulutata (ja korteris reeglina ju ei kulutata).
Oleneb korterist ju, vanades ahiküttega puumajades (mida pole üldse nii vähe) kasutatakse vee soojendamiseks just enamasti elektrit ja paljudel on lisaks ahiküttele soojuspumbad või lihtsalt elektriradikad, vannitoas elektriga põrandaküte jms.
Minu tütar elab ahiküttega kööktoas (21 m2), aga ahju kütta pole eriti aega, sest käib ülikoolis ja tööl, seega kütab suure osa ajast elektriradikaga. Ja tal kulubki talvel keskmiselt 600-700 kWh, olenevalt sellest, kui tihti ahju kütta saab ja kui külm on. Selles mõttes on see piirnorm veidi jabur, et kui ta elaks näit. poole suuremas korteris kellegagi kahekesi ja kulud oleksid 2x suuremad, siis ta saaks kompensatsiooni ainult poole eest. Tuttavad elavad suures majas kahe põlvkonnaga, kokku 7 inimest, nende elektrikulu on isegi ahikütte juures ka loomulikult suurem kui piirnorm lubab. Meie elame ise gaasiküttega majas ja gaasikuludega lähme vist lõhki veidi, aga elektrit kasutame ka üsna palju, seega saame kokku rohkem kompensatsiooni kui ainult elektriga või ainult gaasiga küttes.
Kui seda kõike arvesse võtta, siis hakkab vähemalt mul tekkima tunne, et kõige õiglasem oleks kompensatsiooniks planeeritud raha lihtsalt kõigi inimeste vahel võrdselt ära jagada – sest kõik ju elavad kusagil ja kõigil on millegagi kütta vaja, samuti sooja vett. Need, kes näit. puudega kütavad ja hetkel varud olemas on, saaksid siis järgmise aasta küttepuude ostmiseks algkapitali (sest kindlasti tõuseb ka puude hind). Ja minu meelest tuleks seejuures kõik inimesed lugeda võrdselt inimesteks koefitsiendiga 1, sõltumata nende vanusest ja elukohast (kui absurdne on <14 a laste arvestamine koefitsiendiga 0.3, on ilusasti kirjeldatud siin).