Olen nooruses olnud. On olnud nii pikemaajalisi kui ka üheöösuhteid, samuti seksi- ja kultuurisõprust vaba mehega, millest kumbki midagi edasi ei püüdnud arendada. Armastust nendega ei olnud, oli tõmme ja meeldimine, ilma selleta päris ka ei saa.
Loomulikult soovisin mingil hetkel leida kaaslast kogu eluks, aga kuniks polnud oma praegust meest kohanud, tuli ihulisi vajadusi kuidagi siiski rahuldada.
Meid ei ähvardanud ka suguhaigused kuigivõrd, tripper ja trihhomonoos olid mõlemad kergesti ravitavad (mitte et ma oleks kumbagi põdenud), seega me olimegi natuke lõdvema suhtumisega. Seks, drags ja rokenroll ei läinud ka nõukanoortest päriselt mööda. Tõsi, dragsi asemel tuli napsiga läbi ajada.
Ja miks südametunnistus MIND pidi vaevama? Mina ju ei petnud vabana kedagi. Mees läks koju ja valetas naisele. Minuga seksimine oli tema vaba valik. Kui ta oli otsustanud mind voodisse meelitada, siis pidi ta ise oma tegude eest vastutama, kui neil tõesti ei olnud kokkulepet avatud suhte kohta.
Oma meest ei raatsi enamik naisi süüdistada, siis paneks vastutuskoorma võõra naise õlule, et küllap võrgutas ja tegi sada muud nõidust. Mina pole kedagi peale oma praeguse mehe võrgutanud, küll aga nii mitmelegi ära öelnud.
Hiljem pole juhusuhteid olnud, kas ka mees on 100% truu olnud, ei tea ja ei pea ka eriti tähtsaks tingimata teada. Õhtuti ‘pikalt tõöl’ või kahtlastes komanderingutes pole igatahes olnud. Juhuseks on juhuseks. Hea kui seda ei juhtu, aga kui juhtub, siis pole ka maailmalõpp. Ainult et sellega võiks diskreetne olla ja tänapäeval kindlasti kondoomi kasutada.
Mõlemad mehega teadsime, et teisel tormiline elu seljataga, mõnes mõttes on nii isegi parem pärast, pole keskeas tunnet, et elu läheb mööda ja midagi on tegemata.
Inimesi on erinevaid ja ühed pole halvemad kui teised.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 08.10 23:13; 09.10 08:28; 09.10 17:06;