Emmedele, kel n-ö E-R, 8-5ni töö. Kuidas igapäevarutiiniga toime tulete? Hommikul lapsed aeda, siis tööle, siis aeda järgi, siis õhtusöök, lastega tegelemine, magamapanek. Seda kõike nädala sees. Kas omale trenniks aega jääb, aega/jaksu mehega kahekesi olemiseks, aega iseendale (kas või raamatu lugemiseks, sõbrannaga kohvitamiseks vms)? Kui laps(ed) veel näiteks kehvasti magavad ka ja peab mitu korda öö jooksul üles ärkama, siis ilmselt on tööl järgmine päev üsna raske olla? Ja kui sedasi veel kogu aeg või pikema perioodi vältel – nädal või nii, siis tekib ju unevõlg. Millal tagasi magate? Mis elu see üldse on selline? Kas olete rahul? On see tore? Olete õnnelikud?
Mul on hirm tagasi tööle minna. Olen 4 a kodus olnud lastega. Väiksem ärkab seni öösiti sageli. Väga harva saan magada õhtust hommikusse. Öösel lastega tegelemine on üldiselt minu ülesanne. Mul on magamatus, mida kompenseerin päeval toiduga. Siit lisakilod, mida häbenen. (Kolleegid kindlasti vaatavad, et näe, on peale lapsi end paksuks minna lasknud.)
See mõjutab ka ju professionaalset enesekindlust, ma kahtlustan.
Mees tahab ka trennis käia nädala sees. Siis muidu ju saagi, kui peame äripäevad omavahel ära jagama trennideks. Mehega ja kõik pere siis koos olla ju saagi. Lapsehoidjaid pole eriti võtta. Nädalavahetuseti on veel ühel lapsel trenni ja sageli mingi üritus. Millal puhata, kodu koristada, riided korda seada perele järgmiseks nädalaks? Kui kõigele sellele mõtlen, tuleb must masendus peale ja küsin endalt, et kas see nii peabki olema? Kas inimsed on sellega rahul võin on selline asjade käik reeglina paratamatus?