Tere!
Oleme natuke üle aasta abielus (enne pulmi olime koos 1a) ning olen väga mures ja pettunud meie seksuaalsuhete pärast. Olen 31a naine, mees 40. Tean, et igas suhtes on 2 osapoolt, aga.. Ütlen käsi südamel, et mu mees ei viitsi enamjagu vahekordadest sõna otseses mõttes oma sõrmegi liigutada, et minul ka hea oleks (keelega pole ta mind kunagi lõpuni viinud). Olen mõned korrad seda temaga arutanud, talle raamatut lugeda andnud, rääkinud, mida peab tegema, et hea oleks. Teen omaltpoolt alati kõik, et temal oleks mõnus, olen aktiivne, algatan enamasti seksi ise. Muutusi tavapärases mustris jätkub kahjuks vaid mõneks järgnevaks korraks. Ausalt öeldes on päris solvav, kui Su mehele ei lähe näiliselt üldse korda, kas naisel oli hea või mitte. Tean, et see pole tõsi ja et ta hoolib, aga teod räägivad enese eest. Teine võimalus on, et ta on selles osas juhm (vabandust). Mind ei ole tõesti raske rahuldada, saan vahel mõne minutiga kätte kui õigest kohast katsuda.
Aiman juba osa vastukajast ette – mis Sa tuled siia halama, räägi oma mehega jne. Palun konstruktiivset tagasisidet, kas on kellelgi analoogseid kogemusi, kas mehed võivad selles osas muutuda? Armukese pidamine ei ole ju ometi lahendus, vaid pigem hukatus? Muus osas on meie suhe suurepärane, meil on ka 10 kuune laps (seetõttu on lahutus minu arvates kõige raskem ja äärmuslikum lahendus).
Tänan.