Teema: Kas on lootust?

Ei ole ette tulnud, küll aga olen ise olnud armunud teise suhtes olles. Kõik need suhted said ka peatselt peale seda kiire lõpu. Võin tõdeda, et selleks niiöelda armumise hetkeks oli minu jaoks juba käimasolev suhe ennast ammendanud. Armumine lihtsalt tegi lõpu formuleerimise lihtsamaks. Lõpetasin küll kõik need suhted kui armusin teise, aga nendega, kelledesse sai armutud, uut suhet ei loonud. Kui oled koos sellega, keda tõeliselt armastad, siis sul lihtsalt ei ole silmi kellegi teise jaoks. Ainus, mis tekkida võib on kirg, aga mite armumine.

#3171634:

Kas on siin naisi või mehi, kelle kaasa, elukaaslane on armunud kellessegi teisesse.

Naised ja mehed ju käituvad sellises situatsioonis erinevalt, selles mõttes sul pole küsimus läbi mõeldud.(mitte Kas on lootust, vaid Kas mul on lootust, kui mees tahab teist)

Mehed, kui juba teisesse armunud, siis pole seal midagi rohkem parandada. Kui see lähebki üle, siis oma naist enam ei taha.

Naised, need on nagunii ülepäeviti kellessegi armunud, neil pole vahet. Lõpetavad mõistusega selle kõrvalarmumise ära ja elavad vana mehega edasi. Kuni järgmise korrani.

Tean peret, kus mees armus teise. Mees oli kahevahel, naine lõpetas suhte ise ja kolis ühisest kodus nende lastega välja (väiksesse korterisse, mis tal õnneks olemas oli). Mehele oma viha ja kurbust välja ei näidanud- suhtles laste teemadel kenasti edasi. Naine ise käis siis palju väljas, elas oma elu täiel rinnal (mehega koos olles, oli pigem selline korralik pereema ja väljas käimine oli tagaplaanil).

Mees oli uue silmaröömuga 1,5 aastas suhtes (kokku ei kolinud) aga uus naine ei olnud kaugeltki nii “hea”. Mees sai oma veast aru nüüd on oma endise naisesega jälle koos, õnnelikult ning mees näitab igapäev oma armastust naisele ja siiralt tänulik teise võimaluse üle. Suhe on parem kui ennem.

Ehk siis naine käitus targalt…väga targalt, muidugi enamus vist ei suudaks meest vabaks anda.

#3171843:

Väga rumal tegu naise poolt, et ta sellise lõdviku tagasi võttis.

Ju tal siis polnud paremat kah kuskilt võtta, jutt ju oli, et vaatas ringi ja teadis küll, mis elu on.

Aga “lõdvikust” muidugi on rumal see, et ta aru ei saa, et tal hea naine on. ja selleks peab mingit lindu poolteist aastat taguma, et kohale jõuaks.
Lõdvik, muidugi.

#3171828:

Tean peret, kus mees armus teise. Mees oli kahevahel, naine lõpetas suhte ise ja kolis ühisest kodus nende lastega välja (väiksesse korterisse, mis tal õnneks olemas oli). Mehele oma viha ja kurbust välja ei näidanud- suhtles laste teemadel kenasti edasi. Naine ise käis siis palju väljas, elas oma elu täiel rinnal (mehega koos olles, oli pigem selline korralik pereema ja väljas käimine oli tagaplaanil).

Mees oli uue silmaröömuga 1,5 aastas suhtes (kokku ei kolinud) aga uus naine ei olnud kaugeltki nii “hea”. Mees sai oma veast aru nüüd on oma endise naisesega jälle koos, õnnelikult ning mees näitab igapäev oma armastust naisele ja siiralt tänulik teise võimaluse üle. Suhe on parem kui ennem.

Ehk siis naine käitus targalt…väga targalt, muidugi enamus vist ei suudaks meest vabaks anda.

See, et sina nii tegid, ei tähenda, et see sinu tarkust näitab.

#3172018:

#3171843:

Väga rumal tegu naise poolt, et ta sellise lõdviku tagasi võttis

Äkki tõmbas naine ise ka 1.5a ringi. Siis said mehega mõlemad aru, et on ühtekad lõdvikud, väärivad teineteist ja võivad samahästi ju koos ka olla. Ma ei tembelda neid ei rumalaks ega targaks, aga igati tore, kui lapsed saavad mõlema vanemaga koos kasvada ja kõik asjaosalised rahul on.

Mis sõnavara, lõdvikud? Kas kui naine vallalisena ringi tõmbas, tegi midagi valesti? Ka see mehe vahepealne naine, miks te arvate, et ta mingi halb oli? Sellised moraali jüngrid koos siin. Rohkem mõistmist, vähem sildistamist.

Kuna minagi olen kellegi kaasa?siis võin lihtsalt oma loo kirjutada,mulle meeldiks seda anonüümselt kellegagi jagada,sest olen seda alati vaid enda teada hoidnud.

Kohtasin kord (ütleme,et cirka 10 aastat tagasi) inimest,kellesse ma armusin “nö” esimesest silapilgust,hetkega,kui meie pilgud kohtusid.Situatsioon oli tol ajal selline,kus ei oleks olnud eetiline asjaga kaugemale minna,kuid sai vaikselt sõbratasandil suheldud nii aastake,kuid mitte rohkrm kohtudes.
Tol ajal olin ma juba tegelikult suhtes oma praeguse kaaslasega ning oli temagi.Mõistsin muidugi ka koheselt,et armumisobjekt mu suhtes külm ei ole ning pidasime isegi plaani kohtumiseks.
Tema oli sellel hetkel vahepeal oma kaasast lahku läinud,igaljuhul tänaseks on nad taas/endiselt koos.See selleks.
Läks mööda üksjagu aastaid, mõlemil osapooltel sündisid lapsed perekonda jne.
Lisan,et ma tegelikult mõtlesin ka neil vahepealsetel aastatel temale,ärge küsige miks ma siis praeguse kaasaga elu jätkasin? Vastan kohe,et ehk ma kartsin temale(armumisobjektile) tunnistada mis tunded minus tekkisid,haiget kaaslasele teha jpm(Loe-olin argpüks).
Seega möödusid mõned aastad ja juhuslikult me kohtusime taas. See tunne ja olemine tema ümber oli täpselt nii nagu esimesel korral,on tänaseni,kus ma muidugi ei saa võrrelda seda päris nii,sest me oleme ikka omajagu koos aega veetnud.
Tollest taaskohtumisest arenes see lugu ja suhtlus taas edasi.Kuudest said vaikselt aastad mil me kohtunud oleme,oleme jõudnud palju kordi sinna kuhu ei oleks iialgi võinud jõuda jpm.Vähemasti toimub see suhteliselt harva,vahemaa on õnneks suur,muidu oleks vist hullumeelsus.
Ma ei ole iialgi mõelnud,et ta võiks olla ideaalne,vigadeta,et temaga oleks elu lillelisem ja rohi rohelisem.
Ehk praeguse suhte kõrval mis mind tegelikult ei rahulda olekski,kuid seda ei saa ma iial teada,sest pered loodud-valikud tehtud.Eks ma olen nende aastatega selgeks saanud selle,et ma just seda inimest armastangi.
Kõiki detaile ei jõuakski välja tuua,miks olen selles nii veendunud.Usun,et mind ta ei armasta nii ja ma ei hakka seda teemat tõstatama ka,kardan temast ilma jääda ning naudin nii,kuidas on võimalkk.

Tulles nüüd tagasi teemaalgataja küsimuse juurde mis saab edasi,siis..
Sellises olukorras nagu olen mina polegi midagi erilist päästa-vähemalt mitte emotsionaalsel tasandil.
Samas,kui armastus oma kaasa vastu on olemas,siis oleks loomulik,et päästmine ning armumisobjektist eemaldumine peaks olema prioriteediks.
Mina sellele tol ajal ei mõelnud ja eks ma avastasin juba enne selle armumisobjektiga “sehkendama” hakkamist,et meil kaasaga ikka ei ole kõik parimas korras,kuid rõhutan-pere loodud ning lapsed ei peaks kannatama,seega kasvatan nad kaelakandvamaks koos isaga ja lähen tõenäoliselt oma teed,et olla lihtsalt üksi.
Kui te olete sarnasesse olukorda sattumas,siis palun mõelge enne pikalt,kas tõesti tasub hakata kõrvalsuhet pidama.
Ütlen ausalt,et end ei oleks ma iialgi arvanud sellisest olukorrast leidvat,uskusin,et suudan ka ilma suuremate tunneteta siiski truuks jääda,paraku murdusin.

Olen juba valmistunud suureks pahameelelaviiniks,missugune petis naine ma olen. Paraku ei jõua kõiki põhjuseid oma käitumise õigustamiseks välja tuua.
Põhjuseid on loomulikult mitmeid.Need ei ole materiaalsed,vaid puhas soov et pere oleks lihtsalt koos. Me kaasaga ei kakle,ei tülitse.
Lihtsalt hoolin ma temast tänaseks,kui heast sõbrast ning tema paistab sama mõtlevat/tundvat ka minu suhtes.Kõrvalsuhetest ei tea,aga armastava mehe enda kõrval tunneks ma ära küll????

Naine,33

#3172119:

Kuna minagi olen kellegi kaasa?siis võin lihtsalt oma loo kirjutada,mulle meeldiks seda anonüümselt kellegagi jagada,sest olen seda alati vaid enda teada hoidnud.

Kohtasin kord (ütleme,et cirka 10 aastat tagasi) inimest,kellesse ma armusin “nö” esimesest silapilgust,hetkega,kui meie pilgud kohtusid.Situatsioon oli tol ajal selline,kus ei oleks olnud eetiline asjaga kaugemale minna,kuid sai vaikselt sõbratasandil suheldud nii aastake,kuid mitte rohkrm kohtudes.

Tol ajal olin ma juba tegelikult suhtes oma praeguse kaaslasega ning oli temagi.Mõistsin muidugi ka koheselt,et armumisobjekt mu suhtes külm ei ole ning pidasime isegi plaani kohtumiseks.

Tema oli sellel hetkel vahepeal oma kaasast lahku läinud,igaljuhul tänaseks on nad taas/endiselt koos.See selleks.

Läks mööda üksjagu aastaid, mõlemil osapooltel sündisid lapsed perekonda jne.

Lisan,et ma tegelikult mõtlesin ka neil vahepealsetel aastatel temale,ärge küsige miks ma siis praeguse kaasaga elu jätkasin? Vastan kohe,et ehk ma kartsin temale(armumisobjektile) tunnistada mis tunded minus tekkisid,haiget kaaslasele teha jpm(Loe-olin argpüks).

Seega möödusid mõned aastad ja juhuslikult me kohtusime taas. See tunne ja olemine tema ümber oli täpselt nii nagu esimesel korral,on tänaseni,kus ma muidugi ei saa võrrelda seda päris nii,sest me oleme ikka omajagu koos aega veetnud.

Tollest taaskohtumisest arenes see lugu ja suhtlus taas edasi.Kuudest said vaikselt aastad mil me kohtunud oleme,oleme jõudnud palju kordi sinna kuhu ei oleks iialgi võinud jõuda jpm.Vähemasti toimub see suhteliselt harva,vahemaa on õnneks suur,muidu oleks vist hullumeelsus.

Ma ei ole iialgi mõelnud,et ta võiks olla ideaalne,vigadeta,et temaga oleks elu lillelisem ja rohi rohelisem.

Ehk praeguse suhte kõrval mis mind tegelikult ei rahulda olekski,kuid seda ei saa ma iial teada,sest pered loodud-valikud tehtud.Eks ma olen nende aastatega selgeks saanud selle,et ma just seda inimest armastangi.

Kõiki detaile ei jõuakski välja tuua,miks olen selles nii veendunud.Usun,et mind ta ei armasta nii ja ma ei hakka seda teemat tõstatama ka,kardan temast ilma jääda ning naudin nii,kuidas on võimalkk.

Tulles nüüd tagasi teemaalgataja küsimuse juurde mis saab edasi,siis..

Sellises olukorras nagu olen mina polegi midagi erilist päästa-vähemalt mitte emotsionaalsel tasandil.

Samas,kui armastus oma kaasa vastu on olemas,siis oleks loomulik,et päästmine ning armumisobjektist eemaldumine peaks olema prioriteediks.

Mina sellele tol ajal ei mõelnud ja eks ma avastasin juba enne selle armumisobjektiga “sehkendama” hakkamist,et meil kaasaga ikka ei ole kõik parimas korras,kuid rõhutan-pere loodud ning lapsed ei peaks kannatama,seega kasvatan nad kaelakandvamaks koos isaga ja lähen tõenäoliselt oma teed,et olla lihtsalt üksi.

Kui te olete sarnasesse olukorda sattumas,siis palun mõelge enne pikalt,kas tõesti tasub hakata kõrvalsuhet pidama.

Ütlen ausalt,et end ei oleks ma iialgi arvanud sellisest olukorrast leidvat,uskusin,et suudan ka ilma suuremate tunneteta siiski truuks jääda,paraku murdusin.

Olen juba valmistunud suureks pahameelelaviiniks,missugune petis naine ma olen. Paraku ei jõua kõiki põhjuseid oma käitumise õigustamiseks välja tuua.

Põhjuseid on loomulikult mitmeid.Need ei ole materiaalsed,vaid puhas soov et pere oleks lihtsalt koos. Me kaasaga ei kakle,ei tülitse.

Lihtsalt hoolin ma temast tänaseks,kui heast sõbrast ning tema paistab sama mõtlevat/tundvat ka minu suhtes.Kõrvalsuhetest ei tea,aga armastava mehe enda kõrval tunneks ma ära küll????

Naine,33

Kui olid argpüks ja vahepeal lapsedki saanud, siis sa tegelikult ei armasta teda. Ja ilmselt temagi. Vastasel juhul ta seda ei andestaks ja sinuga mingeid kohtumisi ette ei võtaks. Sellises olukorras on kõige õigem loobuda vastikuks kujunenud eluarmastusest, nutta niikaua patja kuni satub teele keegi kellega elu lõpuni elada. Ja oma viimasel tunnil tõdeda, et elu oli vastastiku elamist väärt ja täpselt see, millisena oma elu taheti elada. Ilmselgelt pole selleks sinu “teine pool”, kes saab teisega lapse(d).
Vahel peabki eksiteel kõndima enne kui see õige satub. Mõni võib tunduda see õige, kelle pärast loobud oma unistustest ja ootad juba uuestisündi ja tema taasleidmist. Aga kas surivoodil mõtled, et see oligi selline elu nagu tahtsid – ei. Suur viga, mis tasub ruttu unustada ja teha ruumi selle päris õige jaoks

#3171828:

Tean peret, kus mees armus teise. Mees oli kahevahel, naine lõpetas suhte ise ja kolis ühisest kodus nende lastega välja (väiksesse korterisse, mis tal õnneks olemas oli). Mehele oma viha ja kurbust välja ei näidanud- suhtles laste teemadel kenasti edasi. Naine ise käis siis palju väljas, elas oma elu täiel rinnal (mehega koos olles, oli pigem selline korralik pereema ja väljas käimine oli tagaplaanil).

Mees oli uue silmaröömuga 1,5 aastas suhtes (kokku ei kolinud) aga uus naine ei olnud kaugeltki nii “hea”. Mees sai oma veast aru nüüd on oma endise naisesega jälle koos, õnnelikult ning mees näitab igapäev oma armastust naisele ja siiralt tänulik teise võimaluse üle. Suhe on parem kui ennem.

Ehk siis naine käitus targalt…väga targalt, muidugi enamus vist ei suudaks meest vabaks anda.

Tõesti! Väga, väga “tark” naine!

Aga noh, peaasi ju, et mees majas on. Ükskõik, mis vahendi või nipiga see tulemus saavutatakse.

Hämmastav, et tänapäevalgi veel, kus naised käivad ise tööl, teenivad ise ja saavad kõigega ise hakkama, osad naised mingeid “tarkusi ja kavalusi” rakendavad, et enda munajoodikust supilontrust kinni hoida või tagasi võita.

Ma ka ei saa aru, kus siin see tarkus on:) Tark naine, kes tegelikult ka elutark ja oma elu peremees, vana peetud jooksikut küll ei alandu tagasi võtma.

Jessas, maailm mehi täis ju:)))[/quote]

Aga naine siiralt armastas just seda meest. Naise tarkus seisneski selles, et teadis, et ta tahab just oma meest/ laste isa. Pika kooselu jooksul, ei olnud mehel ühtegi pattu hingel vaid ainult see 1 kord, kui armus teise. Ning mees tunnistas kohe alguses oma naisele, et selline asi on juhtund ja naine tegi otsuse ning kolis välja. Kui oleks ka halama ja meest kinni hoidma hakanud- oleks mees vb tema juurde jäänud (aga südames oleks ikka teine naine edasi olnud). Mees sai nüüd nüüd teise naisega suhte ära “katsetada” ja sai ise aru- et see ei toimi ja otsustas endise naise tagasi võita.

Koos on nad nüüd jälle 8 aastat. Mees hoiab ja armastab oma naist ja lapsi- olen kindel, et jääbki. Ning kui ei jää- siis on see mees tõesti lõdvik.

Mehega olin koos 12-aastat. Selle aja jooksul armus ta mitu korda. Väidetavalt ei petnud ja isegi usun teda. Küll oli aga näha tema sättimist ja säramist ja õitsemist. Kui olime koos olnud 10a, siis oli tal jälle mingi armumine kolleegi. Minu sõbranna nägi neid kos kohvikus ja kuidas minu mees toda naist lohutas ja kuulas ja kätt hoidis. Sedasi tuli see välja. Väidetavalt oli ka naine suhtes ja olid arutanud, et kas anda tunnetele voli või mitte. Mõlemad väitsid, et pere on tähtis ja siis otsustasid ikka eemal hoida. Mees veel rääkis sellest nagu ta oleks kõige õilsam inimene üldse, et talle pere nii tähtis jne. See oli minu jaoks aga mingi murdepunkt. 10a jooksul ei olnud minul silmi kellegi teise jaoks. Kõik austajad tõrjusin kiirelt ja olin konkreetne. Pärast mehe viimast armumist, aga sattus mu teele mees, kes oli järjekindel ja ma armusin. Oleksin suutnud temast eemale hoida, aga oma mehest oli okas hinges ja andsin järele. Vahekorrani me ei jõudnud, aga suhtlesime palju ja veetsin temaga vaba aega koos. Lõpuks otsustasin oma abielu lõpetada ja olen uue mehega koos. Eksmees kirjutas nädal pärast eraldi kolimist oma silmarõõmule, et kui väga ta teda armastgab ja igatseb ja tahab tema juurde. Too naine ei võtnud.

Ma usun, et tundeid saab kontrollida ja armumine on loomulik, aga oma suhte vundament peab tugev olema.

#3173474:

Kui me hiljem ka selle naisega tutvusime, siis ma andsin talle mõne pilgu ja naeratusega mõista, et ma tean ja et ma austan teda, et ta pole seksuaalses mõttes samme teinud. Et ta meeldib mulle.
Tema kiirgas mulle vastu tänu, et ma ei lärmanud, lugupidamist minu vastu ja ka austust minu mehe vastu.

Meeletu kehakeele värk ju. Aga kuidas mees selles osales? Ma mitte paha pärast, lihtsalt naljakas ette kujutada. Mitte keegi ei kõnele, kõik hiilgavad ja kiirgavad.
Ja ootavad 6 aastat selle hääbumist, 6 a oma elust tedrekuke mängu.
Võib saata ka ühe selgestimõistetava pilgu. Lõõmava näiteks.

#3174489:

#3174441:

#3173474:

Kui me hiljem ka selle naisega tutvusime, siis ma andsin talle mõne pilgu ja naeratusega mõista, et ma tean ja et ma austan teda, et ta pole seksuaalses mõttes samme teinud. Et ta meeldib mulle.

Tema kiirgas mulle vastu tänu, et ma ei lärmanud, lugupidamist minu vastu ja ka austust minu mehe vastu.

Meeletu kehakeele värk ju. Aga kuidas mees selles osales? Ma mitte paha pärast, lihtsalt naljakas ette kujutada. Mitte keegi ei kõnele, kõik hiilgavad ja kiirgavad.

Ja ootavad 6 aastat selle hääbumist, 6 a oma elust tedrekuke mängu.

Võib saata ka ühe selgestimõistetava pilgu. Lõõmava näiteks.

Mis mõttes – kuidas mees selles osales? Milles? Kui me selle naisega kohtusime, oli mees kuskil eemal ja mängis rannavõrkpalli.

Ja kui sulle osa sõnu minu jutus tundus naeruväärsetena, siis jah, ma tean – sina oled see naine, kes ei oska lugeda teiste inimeste kehakeelt ega tea, mismoodi keegi võiks kiirata kellegi suunas näiteks meeldivust.

Noh, osa inimesi ongi kohmakad.

Sa ei oska kellelgi lihtslt sõnadeta näidata, et ta meeldib sulle ja sa austad teda? Kahju sinust.

Ma ei soovinud sind solvata, seega võin vabandada. Ma ei oska ehk lugeda kehakeelt sinu mõistes. Lugu paistis lihtsalt liiga utoopiline.
Ma mõistan täiesti, kui inimene armub, ka abielus, peres elades. Kaldun aga nende poole, kes peavad armumist inimese kontrolli all olevaks tundeks. Kui teismelised kõrvale jätta. siin vastavad erineva elunägemusega ja kogemusega inimesed. Kui abielus inimene armub teise, siis peaks see olema tema probleem, millesse ta oma abikaasat ega lapsi ei sega., mis tähendab seda, et ta ei lase neil aimugi saada oma sellest tundest. Ei kodus, ei sellel töökohal(armastus tööpostil).
Kasutama seda tunnet oma ja oma lähedaste elu parandamisel, no seda energiat ütleme. Võimalusel mitte aimu andma ka armumisobjektile. Kui asi niikaugel, et kõik osapooled teavad ja see kestab aastaid, siis see on isekas armuja poolt. See paneb teised tema ümber piinlema, strateegiamänge mängima ja muid oskusi arendama. Sina hakkasid kehakeelt vaatlema. Mõni teine oleks hakanud muud tegema. Kolmas kolmandat asja. Oleneb edasi sellest, kuidas käitub kodus see armunud mees.
Minusugune on arvamusel, et mees ei peaks üldse neid kahte naist kokku viima. Pilkude mängule eelistan asjadest rääkimist. pallimängu asemel, et välistada oletused, kas oli ja mis.

#3175129:

#3175125:

Minusugune on arvamusel, et mees ei peaks üldse neid kahte naist kokku viima. Pilkude mängule eelistan asjadest rääkimist. pallimängu asemel, et välistada oletused, kas oli ja mis.

Imelik. Minu mees teadis, et ma tean. Ja ta teadis, et ma tean, et nende vahel pole midagi seksuaalset. Miks ei pidanuks ta ausa mehena siis oma kolleege meile külla kutsuma, kui surve suvitama tulla oli kolleeegide poolt suur. Polnud ju midagi häbeneda – vastupidi. Mu mees oli nii kindel nii enda kui ka minu peale, et võis vabalt endale seda lubada – ta teadis, et sealt ei sünni midagi sellist, mida mina ei võiks näha. Ja ta teadis, et ma olen piisavalt tark, et seda olukorda ära kasutada nii, et kõik jutud ongi mõne pilgu ja käeviipega räägitud. Ning et minu süda saab veel rahulikumaks, sest nende vahel EI OLE midagi.

No ja lisaks, iga inimene teab, et hoia oma vastane endale lähedal. Minu jaoks oli see minu reviiri selle naise toomine žest mu mehelt, sisuga: “mul ei ole midagi varjata. Kui mul oleks midagi varjata, siis ma (nagu sina soovitasid) teid ju omavahel ei tutvustaks. Ma hoiaks teid lahus. Meil pole olnud midagi kombetut või peretlõhkuvat”.

Nojah. Ega see kerge pole, ka täieliku usalduse ja sinu vaoshoituse korral, elada x periood mehega nii, et tead, et ta ihaldab sed ateist ja armastab kah veel. Loodame, et sinu mees õppis sellest ja enam sulle seda iial ei tee. Ok, seksi polnud, aga kaks inimest on koos ka tunnete pärast, mis omavahel on. Sina sellel perioodil olid sellest ilma igatahes. Kui kaua see täpselt kestis, tead ehk ise. Tavaliselt sellised õilmitsemised abielus mehe elus teise naisega kestavad kaua, kuna nad toidavad oma suhet jätkuvalt, omamata aimu kuidas see reaalis toimuks ja kas üldse. Pere arvelt. Unistamine.

#3175129:

#3175125:

Minusugune on arvamusel, et mees ei peaks üldse neid kahte naist kokku viima. Pilkude mängule eelistan asjadest rääkimist. pallimängu asemel, et välistada oletused, kas oli ja mis.

Imelik. Minu mees teadis, et ma tean. Ja ta teadis, et ma tean, et nende vahel pole midagi seksuaalset. Miks ei pidanuks ta ausa mehena siis oma kolleege meile külla kutsuma, kui surve suvitama tulla oli kolleeegide poolt suur. Polnud ju midagi häbeneda – vastupidi. Mu mees oli nii kindel nii enda kui ka minu peale, et võis vabalt endale seda lubada – ta teadis, et sealt ei sünni midagi sellist, mida mina ei võiks näha. Ja ta teadis, et ma olen piisavalt tark, et seda olukorda ära kasutada nii, et kõik jutud ongi mõne pilgu ja käeviipega räägitud. Ning et minu süda saab veel rahulikumaks, sest nende vahel EI OLE midagi.

No ja lisaks, iga inimene teab, et hoia oma vastane endale lähedal. Minu jaoks oli see minu reviiri selle naise toomine žest mu mehelt, sisuga: “mul ei ole midagi varjata. Kui mul oleks midagi varjata, siis ma (nagu sina soovitasid) teid ju omavahel ei tutvustaks. Ma hoiaks teid lahus. Meil pole olnud midagi kombetut või peretlõhkuvat”.

Ja mingeid oletusi minu esimeses postituses ega reaalses sündmuses ei olnud. Ma ei tea, miks sa oletustest räägid. Mul olid puhtad faktid – mees oli armunud esiteks ja nad ei olnud seksuaalsuhtes teiseks. Oletused mõtlesid sa ise välja.

Ilus jutt.
Ainult et see pole armumine, kus pole seksi. Ükski mees ei suuda armastatud naisest käsi eemal hoida.