Ma helistasin reedel perearstikeskusesse, endal süda puperdamas, et ehk saaks perearst mulle kirjutada välja ravimid, mida kunagi aastate eest võtsin. Aga infost öeldi, et sorri, aga perearst üldsegi puhkab, keegi teine neid mulle ka kirjutada ei saa ning ehk saaksin veel kannatada nädal aega. Ega ma vastu ka ei vaielnud, aga pärast kõne lõppu nutsin peatäie, sest tunne oli selline, et ega kedagi ei huvita.
Tänaseks tunnen, et mu närvid on täiesti viimase piiri peal, olen depressiivne, suitsiidsete mõtetega (need mul tulevad ja lähevad), midagi teha ei taha ning üleüldse on igasugune eluisu kadunud. Sellises vaimses olekus olen olnud viimased 2 aastat, tõusude ja mõõnadega, aga praeguseks on olukord eskaleerunud hullema poole. Põhjused on sügavamad ning algavad lapsepõlvest ja lõpevad lähedase pereliikme surma ning tänaseks välja tulnud mehe saladustega. Elukaaslasega läksime ka riidu ning tema poolt erilist mõistmist pole oodata, on viimasel ajal üldse rääkinud, et suund on meil laialimineku poole. Sealjuures on meil kodus kasvamas aastane laps.
Ma mõtlen nüüd, et täna veel oleks mul võimalik kasvõi õhtul minna psühhiaatria erakorralisse ning rääkida oma mure ära, kuid ma ei tea, mida sealt oodata.
Ega ometi ei juhtu see, et mind sunniviisiliselt sisse kirjutatakse niipea, kui mainin suitsiidseid mõtteid? Minu lootus on saada oma kunagised AD ravimid peale ning ehk ka midagi emotsioonide rahustamiseks.
Aga hinges on hirm, et kui ma seal just ei hüsteeritse ega lahinal nuta, siis ma olen ette võtnud asjatu arstide ajaraiskamise ning asi mul siis nädal veel oma perearsti oodata..
Palun nõu!