Esileht Pereelu ja suhted Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 46 )

Teema: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Postitas:
Kägu

Palun katsuge hästi läbi mõelda ja öelge, mida te teeksite.

Väga pikk abielu, päris mitu last. Paraku juhtus nii, et kui ma viimase lapsega magamatusest mehele vähe tähelepanu suutsin osutada, armus tema ära. Loomulikult mitte minusse.

See on kestnud juba üle aasta. Nende vahel ei juhtunud midagi, mees hakkas teda vältima, et säilitada meie pere. Lõpuks tüdruk kadus ta vaateväljalt.

Mehe ja minu suhe on nüüdseks suht kraavis. Varem olime lahutamatud, nüüd tahab üksi käia ja mõelda. Ma tean, et ta ongi siis füüsiliselt üksi, kuigi mõtetes mitte. Mulle teeb haiget, et mind enam kaasa ei võeta sellistele mõtetutele sõitudele, kus varem koos käisime (a’la rauapoodi või puid tooma). See haavab ja siis ei taha mina minna sinna, kuhu ta mind vahest kutsub. See on nagu armuand.

Me aina üritame rääkida, aga ei oska nagu enam. Olen pakkunud lahku minekut, siis ta vihastab. Täna olen tunde istunud ja nutnud ja jõudnud otsusele, et ta peab ära minema. Otsigu tüdruk üles, rääkigu oma sotid selgeks ja olgu õnnelikud. See oleks ju parem variant kui see, et me mõlemad õnnetud oleme?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

enamasti on õudne lõpp parem, kui lõputu õudus

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Sa enda poolt hetkel ei tee midagi, et suhet lappida. perenõustamine. Mees ju tahab hoida peret, muidu oleks ammu leekides jooksu pannud.

Teiseks ei pruugi teine naine su meest ju omale tahta päriseks, mis siis saab?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Ma olen paljut teinud. Organiseerinud üritusi ja reise, nii lastega kui ka kahekesi. Üritanud rääkida, mida ta tahaks ja kuidas tema meelest saaks edasi. Kuhugi nõustaja juurde ta ei taha minna. Et aeg parandavat. Aga mina ei suuda nii enam, seda ta ei mõista.

Kui see teine ta ka ära ajaks, siis oleks väga õnnetu ja ma ei kujuta ettegi, mida ta teeks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

vaevalt ta seda teist taga igatseb. tal on lihtsalt kriis praegu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Paneksin meest ennast püüdma. Väga labane, aga igas mehes on jahiinstinkt. Vôrguta oma meest, naerata talle kelmikalt, ôrrita teda seksikalt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Ah mis seal ikka. Mees sai tipsi kätte ja sai aru, et oma oli parem ning nüüd väldib tipsit ja jne ….

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Paneksin meest ennast püüdma. Väga labane, aga igas mehes on jahiinstinkt. Vôrguta oma meest, naerata talle kelmikalt, ôrrita teda seksikalt.[/tsitaat]
kõik mehed ei ole nii alglooma tasemel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Mina ise ei tahaks enam meest, kes tahab kedagi teist, piinleb, on minuga mingist tobedast kohusetundest, milleks. Ega mul meest koju füüsilisel kujul mööblit nihutama pole vaja, mingit mehetopist nurka, mul on vaja, et meie vahel oleks tunne, armastus, hoolimine, vaba ja hea õhk, see on põhjus kooseluks. Kui see olukord oleks nagu teil, siis kindlasti lahku, koosolemine piinaks ja lõhuks hullemini, kui ühekordne valus lõige.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Teemaalgataja, minuga juhtus sarnane lugu aastaid tagasi, praeguseks täitub meil oma mehega siiski varsti 30. abieluaasta. Õnneks olid meie lapsed selleks ajaks suured. Õnneks on minul alati olnud oma tööalane karjäär, oma korralik sissetulek, oma hobid ja oma kauaaegsed sõbrannad. Kust Sa võtad, et mees oleks selle neiuga õnnelik? Üks tavaline keskealine mees ei taha enamasti midagi kuulda sellest, et taas algab väikeste laste kisa kodus ja temal on vaja tööd rabada, et uus pere jalad alla saaks, ehk justkui nullist alustada. See, et mehel on oma kriis, on tema probleem, ja lahendada saab ta seda vaid ise. Jäta nutt, hala ja ohverdusmõtted, esialgu ei ole vaja kohe lahutama söösta, kuid hakka oma elu üles ehitama nii, nagu Sa oleksid vaba naine. Suunates energia uue elu üles ehitamisse, ei ole Sul aega pidevalt kurvastada. Mingil hetkel märkab mees ka, et tal ei ole enam see tema järele õhkav ja kurb naine, vaid olete emotsionaalselt võrdsed partnerid. Siis on aeg mõelda, kuidas edasi.Arvan, et edasi teid on mitu, meie oleme oma abikaasaga praeguseks lihtsalt sõbrad, kuid olen ka märganud, et ta ei taha mind kaotada. Keskeas lahutama asudes tuleb endale selgeks teha, kas reaalselt soovitakse elada üksikuna ja selleks ka igatpidi valmis olla, sest olgem ausad, uue armastuse leidmine on paljudel põhjustel ebareaalne. Kildudest enam säravat tervikut ei saa, midagi ebameeldivat jääb ikkagi abikaasade vahele ja häid lahendusi ei olegi pakkuda, kannatavad mõlemad. Mina pakun ainult lahenduse, kuidas Sa ise saaksid sellest ajapikku üle kasvada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Kui pikk on väga pikk abielu?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma olen paljut teinud. Organiseerinud üritusi ja reise, nii lastega kui ka kahekesi. Üritanud rääkida, mida ta tahaks ja kuidas tema meelest saaks edasi. Kuhugi nõustaja juurde ta ei taha minna. Et aeg parandavat. Aga mina ei suuda nii enam, seda ta ei mõista.

Kui see teine ta ka ära ajaks, siis oleks väga õnnetu ja ma ei kujuta ettegi, mida ta teeks.
[/tsitaat]
Petmine (antud juhul siis pigem ainult armumine) ning sellega seonduv mõjub suhtele väga rängalt. Kas sa tõesti arvasid, et saate sellisest võimsast kriisist paari ürituse või reisiga möödaminnes üle? Selleks on ikka tunduvalt enam vaja.

Ma ei saa päris hästi aru, mida sa õigupoolest enam ei suuda. Ei suuda oma pere nimel pingutada? Mille nimel siis üldse on mõtet pingutada?

Saan aru, et sul on praegu väga raske, aga kas sa kujutad ette, et lahutus ja laste ning vara jagamine pluss kõik sellest tulenev on kerge(m)?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Tundub ,et tegemist on mõlema iseseisvumisega. Sina ei vastuta tema tegude eest, sa vastutad oma tegude eest. Anna talle tema otsused ja elu, ära üritagi neid korraldada. Kui sa mõtled välja, mida mees tegema peaks, kellega elama, keda otsima, mida rääkima ja veel õnnelik ka olema, mida sa tegelikult teed ???? See on ju kõige ehtsam vägivald, mida enamasti ema lapse suhtes teeb. Ehk siis üritab korraldada endale kalli inimese elu, et ta oleks õnnelik. Jäta mehele võimalus Mees olla ja otsustada. Kui ta on otsustanud sinuga olla, siis nüüd on sinu kord. Mida SINA TAHAD? Mitte see, mida sa tahad, et teised teeksid või tegemata jätaksid, vaid et mida sina ise tahad iseseisva inimesena. Selleks on sul vaja ka enda aega. Aega kus olla , rahuneda ja järgimõelda. Nii et kui mees lapsega hakkama saab, tekita endale ka nädalas kasvõi 1-2 tunniseid omaette olemisi. Igal inimesel on vajadus mõelda ja ka omaette olla. Ja kasuta seda aega selleks, et väljamõelda, mida sina ise tahad. Ja kui sa ise ei taha mehega koos elada, siis nii ütlegi talle. Aga ära too põhjenduseks, et mehel on seda vaja. Mees ei ole laps, ta peab ise leidma vastuse, mida ta tahab või mida mitte.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Abielu 20a, kooselu rohkem. Üle poole oma elust oleme koos olnud, nullist koos ilusa kodu rajanud.

Ilmselt on kõige raskem, et mul ei ole enam seda kõige paremat sõpra. Ma olen liiga hinge võtnud neid kordi, kui mind eemale tõrjutakse. Eks lapsega kodus olemine võimendab ka kõike.

Olen proovinud oma meest tagasi võita. Siis alguses, kui sain aru, et keegi trügib sisse. Mingeid naksikaid-kelmikaid võtteid kasutanud. Muidugi talle meeldib, aga lõpuks tundsin, et ma ei saa lõputult võimelda.

Mul on väga korralik ja tasuv töökoht, mind oodatakse tagasi, aga hetkel on hingeline seis nii masendav, et ma kardan ka tööle naasta.

Vestlesime terve tänase öö. Ta ütleb, et ei taha lahutust. Ta tahab, et mina teda aitan. Tal on stress ja depressioon töö ja selle tüdruku pärast. Arsti juurde minemast keeldub, sest ainus ravi olevat mina. Ma olen seda igati üritanud, aga mis ravija ma enam olen, kui ma ise päevast päeva haiget saan.
Nt kukub välja super hea söök (ma vihkan söögitegemist, sest ma oma arust ei oska). Mees kiidab ja sööb ja kiidab ja sööb ja on näha, et talle tõesti meeldib. Mitu nädalat on olnud päris kena aeg ja mulle tundub, et hakkab looma. Siis ta tõuseb lauast ja ütleb, et tahab jalutada… üksi. Võib-olla ma olen loll, aga no see teeb mulle haiget. Tema meelest oli kõik väga hästi, sest ta tuli tagasi ja pakkus kinno minekut. Mina olevat rikkunud õhtu, sest mina blokkisin kinno minekut, olin solvunud. Äkki ma tegingi valesti? Aga kuidas saab solvumist maha suruda? See oli piir, mu mõõt sai lihtsalt sel õhtul täis. Mõnes peres ongi selline asi kindlasti normaalne, aga meil ei olnud siis, kui meil kõik kenasti oli. Ilmselt ma pean sellega hakkama leppima, ennast alla suruma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Selles asjas on emotsionaalne pool ja praktiline pool. Emotsionaalselt oleneb, mis tüüpi inimene sa oled? Kas sa oled selline naine, kes soovib kirglikku armastust? Või oled sa valmis leppima ka leige abi eluga sõna otseses mõttes: koos on kergem.
Siit jõuame praktilise pooleni. Siin teemas seda polegi puudutatud. Kui kerge oleks teil lahku minna praktilises mõttes? Kas te tuleksite eraldi toime? Kas ühel teist oleks koht, kuhu minna?
Mida mina võibolla sinu asemel teeks (aga see olen mina): ma jätaks mehe rahule. Püüaks ette kujutada, et me oleme kaks korterikaaslast. Lahutaks ennast (mõneks ajaks) emotsionaalselt. Ei ootaks temalt midagi ega pakuks omalt poolt midagi. Üritaks just eraldi aega veeta: läheks sõbrannadega kuhugi, tegeleks mingi oma hobiga … Ei ütleks mehele otse, et ma ei võta sind kaasa, aga katsuks teha selliseid asju, et tema kaasatulek lihtsalt ei oleks loogiline. Või isegi mitte seda, aga teeks lihtsalt oma asju, elaks oma elu. Teda kaaasa ei kutsuks. Kui ta ise pakub, siis mõtleks: mis tunne on, kas ma tahan teda kaasa? Mees käib sul jalutamas, hakka sina ka käima! Või hakka käima spordiklubis, või suusatamas, või koeraga jalutamas.
Koeraga seoses ma jõudsin ühe mõtteni. Võibolla aitaks, kui sa otsiksid oma ellu midagi muud, mis aitaks su mõtteid kõrvale juhtida, niikaua kui mees oma kriisist üle saab? Üks variant, võta näiteks koer (kui sulle pmst koerad meeldivad). Hakka käima kutsikaga trennis, vbl ka agility või näitustega tegelema … Ah tühja sest koerast, otsi mingi hobi, mis viib su mõtted mujale mehelt ja tema keskeakriisilt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina ise ei tahaks enam meest, kes tahab kedagi teist, piinleb, on minuga mingist tobedast kohusetundest, milleks. Ega mul meest koju füüsilisel kujul mööblit nihutama pole vaja, mingit mehetopist nurka, mul on vaja, et meie vahel oleks tunne, armastus, hoolimine, vaba ja hea õhk, see on põhjus kooseluks. Kui see olukord oleks nagu teil, siis kindlasti lahku, koosolemine piinaks ja lõhuks hullemini, kui ühekordne valus lõige.[/tsitaat]
Jah, mina ka sellist elu ei kannataks, et mees on kohustusest koos, aga hinges igavesti teisega.
Selliseid asju käsu peale muuta ei saa ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Olen mitu päeva mõelnud, mida teha. Esimese hooga tuli küll, et otsiks üürika ja koliks ära. Nojah, emapalgast pole enam väga palju alles. Tööle saaksin küll kasvõi kohe minna, aga teine mure on see, et üksinda ma logistikaga kuidagi hakkama ei saaks. Tööpäev algab kell 8, enne seda vaja lapsed viia lastehoidu ja kooli. Paraku ka kooli, sest laps on diagnoosiga ja üksi ta koolini ei jõuaks.

Teine variant on kolida hoopis teise linna, väikelinna, kus on sugulased, kes aitaks lapsi hoida ja vedada kui vaja. Aga seal poleks tööd, vähemalt mõnda aega ja lapsed võõrduksid oma isast.

Seega jääb alles ikkagi oma kodu. Lastel nende asjad ja tuttavad kohad, oma hoov ja mänguväljak.
Mul poleks vastu elada koos, aga mitte olla koos. Äkki leiame teineteise uuesti, kui tegeleme vahepeal kumbki iseendaga, aga mees ei ole nõus elama kui korterikaaslased. Ma võin küll üksi seda mängu mängida, lasta tal olla ja teha ise omi asju, üritada ilma temata olla, aga siis jääb ikkagi üks probleem- voodi. Kuidas ma saan temaga ühes toas olla? Ja kui ei ole, siis on tüli majas ju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Su mees on nagu hellitatud laps.
Ise keeras käki kokku ja nüüd tahab, et sina seda lahendaksid.
Käigu kuu peale! Saagu ise oma emotisonaalne seis korda, see küll sinu töö ja kohustus ei ole.
Sa oled nagu emme talle.

Please wait...
Postitas:
taliutt

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] et mees on kohustusest koos, aga hinges igavesti teisega..[/tsitaat]
Tühjagi ta \”igavesti\” teisega on. Konkreetne mees on lihtsalt loll, et küpses eas ei mõista mingi mööduva keemiaga väärikalt toime tulla. Väärikalt siis selles mõttes, et esiteks annab endale aru, et armumine ei ole armastus ja enamasti on tegemist lihtsalt kuldse kuu selga mõtlemisega. Teiseks ei oska oma armumist vähemalt varjata, ehk siis on liiga empaatiavõimetu mõistmaks, et teeb kellelegi korvamatult palju haiget. Ja kolmandaks, ei mõista praeguses hetkes jätta ära neid demonstratiivseid üksinda kõndimisi ja, mis eriti hull, paluda abi omaenda armsalt abikaasalt saamaks üle \”selle tüdruku\” pärast tekkinud depressioonist. Mingu või tõesti arsti juurde ja lahendagu oma probleem teraapiaga, aga ärgu kasutagu ära seda ainsat inimest maailmas, kes tema nö ravimisest pöördvõrdeliselt palju haiget saab.
Teemaalgataja, ma tunnen sulle lihtsalt kaasa, et su mees on nii loll. Nõu anda ei oska kahjuks 🙁 Fakt on see, et mingi armumine ei ole eladeski seda kõike valu ja kaost väärt, mis nüüd ühes peres on. Võtku siis teisedki seda lugedes õppust.

Please wait...
Postitas:
taliutt

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] et mees on kohustusest koos, aga hinges igavesti teisega..[/tsitaat]
Tühjagi ta \”igavesti\” teisega on. Konkreetne mees on lihtsalt loll, et küpses eas ei mõista mingi mööduva keemiaga väärikalt toime tulla. Väärikalt siis selles mõttes, et esiteks annab endale aru, et armumine ei ole armastus ja enamasti on tegemist lihtsalt kuldse kuu selga mõtlemisega. Teiseks ei oska oma armumist vähemalt varjata, ehk siis on liiga empaatiavõimetu mõistmaks, et teeb kellelegi korvamatult palju haiget. Ja kolmandaks, ei mõista praeguses hetkes jätta ära neid demonstratiivseid üksinda kõndimisi ja, mis eriti hull, paluda abi omaenda armsalt abikaasalt saamaks üle \”selle tüdruku\” pärast tekkinud depressioonist. Mingu või tõesti arsti juurde ja lahendagu oma probleem teraapiaga, aga ärgu kasutagu ära seda ainsat inimest maailmas, kes tema nö ravimisest pöördvõrdeliselt palju haiget saab.
Teemaalgataja, ma tunnen sulle lihtsalt kaasa, et su mees on nii loll. Nõu anda ei oska kahjuks 🙁 Fakt on see, et mingi armumine ei ole eladeski seda kõike valu ja kaost väärt, mis nüüd ühes peres on. Võtku siis teisedki seda lugedes õppust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Taliutiga äärmiselt nõus. Läbivalt kumab läbi, et mees keeras jama kokku, nüüd naine aidaku ja olgu, aga härral endal on ainult üks mina-mina-mina kogu aeg: ei taha arsti juurde minna, tahan üksi jalutada, naine peab olemas olema..vastik egoist. Talle tuleks kuidagi õpetada empaatiat teiste suhtes.

Please wait...
Postitas:
taliutt

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] aga siis jääb ikkagi üks probleem- voodi. Kuidas ma saan temaga ühes toas olla? Ja kui ei ole, siis on tüli majas ju.[/tsitaat]
Mees on solvunud, kui sa temaga praegu intiimsusi ei jaga? Tule taevas appi. Praegusel hetkel ei ole küll tema asi solvuda. Tema keeras suure jama kokku ja peaks nüüd kikivarvul käima, et sina jääksid üldse pikas perspektiivis temaga kokku ja kaalud variante pere säilitada. Kui ta nüüd ei suuda aktsepteerida sinu meetode valuga toime tulla, on ta ikka eriline egomaniakk. Tema ja tema suur armuvalu! Millele sina pead veel kaasa tundma ja ravima. Oh hoidku.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Naised,ärge jätke lapsi saades oma mehi tähelepanuta!!!Olge oma meestele naised,mitte ainult laste emad. Hoolitsega enda eest ja ärge vabandage enda unarusse jätmist ,et mul on ju beebi! Mehed tahavad naist ja hoolitsetud ja ilusat naist.Selleks ajaks kui arvate, et nüüd võib,on mees juba uue leidnud.Ja siis häda käes.Tehke midagi enne kui on hilja ja tulete siis siia halama.Võtke end käsile ja tegutsega kohe, andke oma mehele naine tagasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Ma soovitaks sul üksi esialgu nõustaja juurde minna. Professionaal oskab suunata ja saad enda seest asjad välja rääkida – kuulates samal ajal, mida sa tegelikult mõtled ja kuidas ütled. Seni kuni oma peas mõtted ringiratast käivad, on raske olla objektiivne ja sellises segases seisus ei soovita ma mingeid konkreetseid samme astuma hakata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Tahtsin just öelda midagi sarnast nagu taliutt. Kordama ei hakka, lihtsalt nõustun temaga. Anna talle mõista, et tema oli see kes jama kokku keeras ja nüüd otsigu ka ise aktiivselt lahendust mitte ärgu ohaku niisama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Olen mees ning aegaajalt ise oma asju ajada endaga on hea, sest endaolemisega aeg ongi väga hea aeg, patareide laadimise aeg (need, kes käivad regulaarselt näit. trennis 2-3 korda nädalas jõuavad endaga piisavalt olla, kui sa aga käid trennis korra kuus, siis endaga olemist praktiliselt polegi). See ei tähenda veel seda, et ma jookseks kohe naise juurde ning hüppaks rõõmust, ma lihtasalt olen selline nagu olen (ka tööandja ootab/loodab et ma olen kodus piisavalt patareisid laadinud ning tuleksin rõõmsalt tööle, tööandja ootab rõõmsameelset kolleegi ning et jõuaksin ettevõtmisse energiat panustada). Käin koeraga jalutamas, ega ma ei pea sellepärast naist kaasa veel kutsuma, vahest käime koos laste ja koeraga jalutamas. Vahest käime naise ja laste ja koeraga jalutamas. Koera perre võtmine on tunduvalt lihtsam, kui lapse perre saamine, kuid emostionaalselt annavad nad nii võrd palju tagasi. Koera ei pea koolitama lasteaias ja koolis 18 eluaastani, see käib tunduvalt kiirmini. Koerale saab alati kõik mured ära rääkida, ta ei mossita kunagi, et tahan üksi jalutada või et ära tüüta mind, ta on kogu aeg oote valmis, et keegi temaga tegeleks, ta on inimese sõber. Aga kuna jalutamine on piisavalt kerge pingutus, siis see ei ole veel väga hea enese laadimise aeg. Tunduvalt parem on jooksmine. Joostes ca 40-60 min. väga heas tempos tuleb vaid korra kaks meelde, mis mõtted enne peas olid, kuna jooksen pigem kiiresti kui aeglaselt, sest kiire jooks annab emotsionaalselt tunduvalt rohkem, kui lihtsalt sörkimine/lonkimine, vaatan kella, ehk jõuan täna kiiremini joostud, kuigi olen tunduvalt vanem, kui ülikooli ajal. Peale pingutust on mõnus rammestus, tunduvalt parem rammestus, kui lihtsalt jõusaalis käies, seal sai ka käia ülikooli ajal, kuid ei see tegevus ei väsitanud piisavalt. Sellised spordialad nagu tennis ja lauatennis ning sulgpall ja jooksmine, jalgpall, korvpall väsitavad mind kenasti korralikult ära, sest nõuavad piisavalt pingutust(Ega lause jalgpall on parem kui seks, pole lihtsalt sõnakõlks vaid see võib ka nii olla, põhimõtteliselt pole vahet mis spordiala on parem kui seks, lihtsalt Smilersilt telliti lugu jalgpalli jaoks, see on juba äri). Kokkuvõttes võib öelda, et sport on parem kui seks, sest see nõuab rohkem pingutust ning kestab kauem aega, kui seks koos eelmänguga kestabki (Mees pole piisavalt väsinud, et oleks mõnus rammestus). Seda peab ka meeles pidama, et naised peavad rääkima ca 7500 sõna päeva jooksul, aga mehed ca 3500 sõna. Siia on juba probleem päevakavva sisse kirjutatud, sest mees tuleb koju ning tema 3500 sõna on juba räägitud, kuid naine pole saanud veel alustadagi ning kui naine ütleb, et miks sa ei taha kuulata, rääkida, suhelda, siis mehel on juba vestluse algul juba tunne, et täna on juba nii palju räägitud, et võiks natuke puhata sellest suhtlemisest ja lähen lihtsalt jalutama/jooksma. Naine on õnnetu, sest mees ei räägi temaga, mees on õnnetu, sest naine on õnnetu, lihtne kas pole! Jõudu meile kõigile!
Tegelikult armumine on tore tegevus. Sa võid armuda inimesse, looma, korterisse, majasse, puudesse, mõnda ilusasse asukohta, ilusasse lille, sõrmusesse jne.. Kuid kindel on see, et armumine läheb mööda, armusid majasse, kuid 10 a on see lihtsalt see sama maja. Ka atsiatesse armutakse, kuigi ei tohiks, sest see armumine võib kalliks maksma minna, sest sa ei suuda neid õigel ajal ära müüa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Venice

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See on kestnud juba üle aasta. Nende vahel ei juhtunud midagi, mees hakkas teda vältima, et säilitada meie pere. Lõpuks tüdruk kadus ta vaateväljalt.

[/tsitaat]
Täiskasvanud mees on aasta armunud ja selle aja jooksul ei juhtu nende vahel midagi? Kui midagi ei juhtunud, siis miks mees sellest üle ei saa. Nii ebaloogiline.
Ja see on tõepoolest mehe asi oma jama ära lahendada. On äärmiselt egoistlik teha oma naisele haiget oma armumist jätkuvalt välja näidates. Ahh, minu jaoks siin midagi ei klapi igatahes.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Naised,ärge jätke lapsi saades oma mehi tähelepanuta!!!Olge oma meestele naised,mitte ainult laste emad. Hoolitsega enda eest ja ärge vabandage enda unarusse jätmist ,et mul on ju beebi! Mehed tahavad naist ja hoolitsetud ja ilusat naist. Selleks ajaks kui arvate, et nüüd võib,on mees juba uue leidnud.Ja siis häda käes.Tehke midagi enne kui on hilja ja tulete siis siia halama.Võtke end käsile ja tegutsega kohe, andke oma mehele naine tagasi.[/tsitaat]
See ei olnud nii, et ta jäi tähelepanuta. Jah, ma olin periooditi väsinum ja ei saanud päris kõikide mehe soovidega kaasa minna, aga ma ei ole mingi kanaema. Ei käi kitlis ja rasvase peaga, mul pole beebikilosid kunagi peale sünnitust jäänud. See minust enam kui kümme aastat noorem neiu ei paista minust sugugi nii palju noorem ega ilusam välja.
Ühel lapsel ilmnes diagnoos, mille olemasolust polnud uue lapse planeerimisel meil õrna aimugi. Ravi saamine oli pikk protsess, seega päevast päeva võitlusi selle lapsega, samal ajal teine veel öösiti mitmeid kordi sõi. Ilmselt sai mehele kõike liiga palju, jäi liigselt selle neiuga latrama…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

Mäletan neid esimest nelja aastat, kui lapsed väiksed olid, kogu elu ja asja ajamine oli nagu udu sees, lihtsalt ei mäletanud asju ning asjad ei jäänud üldse meelde, ajasin asju segamine, sest kodus magamine oli teine kord \”magamine\” ma ei mäleta kuidas naisel oli, ega tal kerge olnud.
Tõused hommikul üles ning oled väsinum, kui magama minnes, pikad tööpäevad lisaks ning pidev laste eest hoolitsemine. Kuna olen kannatliku meelega ning lapsepõlves palju tööd teinud, juba 5 a sai juba igasuguseid töid teha koos vanaisaga. Seetõttu polnud see magamatus minu jaoks probleem, sest ma olengi olnud kannatliku meelega ning võtan asju nii nagu nad on ning tean, et ühel hetkel läheb kergemaks, tuleb lihtsalt tegutseda, mitte muretseda. Paljudel lõpeb lapsepõlv siis, kui naine hakkab oma tahtmisi või soove ütlema ning et nõud ei lähe ise puhtaks, riided ei lähe ise pesukasti ja wc-s ei ole isepuhastuvat süsteemi. Paljud emad rikuvad oma pojad ära, pojake nii ja pojake naa (näit. mees juba 25a). Emad peaksid poisse tunduvalt varem iseseivuda laskma, mitte oodata, et seda teeksid tulevased naised. Ega abaikaasad pole süüdi vaid vaadake oma ämmasid, kuidas nemad käituvad ja laske oma poiss tissi otsast lahti juba õige varakult. Ise räägin oma lastega juba maast madalast nagu täiskasvanuga, s.t. ma aktsepteerin neid kui inimesi, mitte nii, et 80a isa ütleb 60a pojale, tule eest ma teen selle asja ise ära, sa ei oska seda teha veel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See ei olnud nii, et ta jäi tähelepanuta. Jah, ma olin periooditi väsinum ja ei saanud päris kõikide mehe soovidega kaasa minna, aga ma ei ole mingi kanaema. Ei käi kitlis ja rasvase peaga, mul pole beebikilosid kunagi peale sünnitust jäänud. See minust enam kui kümme aastat noorem neiu ei paista minust sugugi nii palju noorem ega ilusam välja.
Ühel lapsel ilmnes diagnoos, mille olemasolust polnud uue lapse planeerimisel meil õrna aimugi. Ravi saamine oli pikk protsess, seega päevast päeva võitlusi selle lapsega, samal ajal teine veel öösiti mitmeid kordi sõi. Ilmselt sai mehele kõike liiga palju, jäi liigselt selle neiuga latrama…[/tsitaat]

Mees sai sellel ajal neiult kõike seda, mida sinult sellel hetkel ENAM ei saanud ega saanudki saada. Imetlust, kohustuste-murede vaba suhtlemist, ühesõnaga puhas ego (ehk õnnehormoonide)laks talle. Ära palu süüdista ennast unarussejätmises vms sellisest totras, nagu üks kägu siin mõnes sõnavõtud tagasi manitses. Sest sa ei olnud ega ole ka edaspidi neiudega enam samas võistluskategoorias, see on selge, sa ei saa kohustusteta hormoonidest pulbitsevat armumisfaasi enam tagasi minna.

Olen olnud samas situatsioonis paar aastat tagasi.
Andestasin mehele, selleks oli palju objektiivseid põhjuseid ja ma absoluutselt ei kahetse. Kuidas olen elanud need 2 aastat? Olen loomult rõõmsameelne inimene, oskan rõõmustada väikeste asjade pärast nagu päikeseline päev või lapse uus sõna. Aga minu tunded mehe vastu on muutunud kriitilise piirini olematuks. Vbl olen küll andestanud, kuid pole suutnud andestust hoida. Vbl oln mees ka paar lollust teinud pärast esimest tüli (kuigi kaugeltki mitte pole põhjust karta uut petmist). On kuidas on – olen ikkagi jõudnud arusaamisele, et lähme lahku. Olnu mürgitab liigselt mind, ma ei suuda kahtluste ja kõhklustega enam iseennast tasakaalus hoida. paganama raske on see asjade jagamine ja laste isata jätmine aga mis on kokkuvõttes oluline, kas mitte hingerahu ja iseenese tasakaal?

Mida ma sulle tõesti soovitan, on külastada psühholoogi. Kõrvalvaataja pilk (kes pealegi on ala aastatid õppinud ja sarnaste probleemidega kokku puutunud, see eristab teda parimast sõbrannast) on nagu värske õhk. Veel on hea, kui saad suhet vaadata mingi aeg eraldatuses, kuigi arusaadav, et seda on v.raske korraldada.

Ehk on abi sellest lugemisest:
http://www.insait.ee/?a=mypage&path_id=44164583bdceb754cbd81&story_id=44191fb58d0bf52687241

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 46 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas on mõtet mõlemal õnnetu olla?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.