Palun katsuge hästi läbi mõelda ja öelge, mida te teeksite.
Väga pikk abielu, päris mitu last. Paraku juhtus nii, et kui ma viimase lapsega magamatusest mehele vähe tähelepanu suutsin osutada, armus tema ära. Loomulikult mitte minusse.
See on kestnud juba üle aasta. Nende vahel ei juhtunud midagi, mees hakkas teda vältima, et säilitada meie pere. Lõpuks tüdruk kadus ta vaateväljalt.
Mehe ja minu suhe on nüüdseks suht kraavis. Varem olime lahutamatud, nüüd tahab üksi käia ja mõelda. Ma tean, et ta ongi siis füüsiliselt üksi, kuigi mõtetes mitte. Mulle teeb haiget, et mind enam kaasa ei võeta sellistele mõtetutele sõitudele, kus varem koos käisime (a’la rauapoodi või puid tooma). See haavab ja siis ei taha mina minna sinna, kuhu ta mind vahest kutsub. See on nagu armuand.
Me aina üritame rääkida, aga ei oska nagu enam. Olen pakkunud lahku minekut, siis ta vihastab. Täna olen tunde istunud ja nutnud ja jõudnud otsusele, et ta peab ära minema. Otsigu tüdruk üles, rääkigu oma sotid selgeks ja olgu õnnelikud. See oleks ju parem variant kui see, et me mõlemad õnnetud oleme?