Ei ole olnud nii, et iga mehe väljumise peale olin kõpsti uksel- võta kaasa. Ta käib trennis ja tal on pikad tööpäevad, käib vanematel abiks, ma ei kontrolli teda kogu aeg. Aga vahest nädalavahetuselgi võiks ju olla nii, nagu varem oli.
Sellele, kes küsis, miks lapsed isale ei või jääda: pooled jääkski, aga pisemad tuleks ikkagi minuga. Mida see lahkuminek mulle üldse siis annaks, kui ma päris üksi jääks.
See neiu on mehe vaateväljast juba palju kuid väljas, vahetas töökohta. Nad ei ole ka FPs ka enam sõbrad. Kõige enam mees põeb seda, et ta tegi sellele tüdrukule haiget, et mitte teha mulle haiget, aga lõpuks said ikka kõik haiget.
Mees lõpetas möödunud öise jutuajamise sõnadega, et proovime, ärme anname alla. Mina ütlesin, et ma ei tea hetkel, ma ei jaksa enam olla see traktor, mis tirib.
Aga paistab, et mehele jõudis kohale. Ta tuli keset tööpäeva koju (mida pole ammu juhtunud). Tõi mulle ülihead vastlakuklid, sest ma eile ei saanud. Toppis mu autosse ja tegime väikese reisi. Siis tegi söögi ja õhtul läheme kuhugi välja.
Kuigi hetkel tundub täitsa hea seis olevat, vajame kindlasti nõustaja abi. Eks ma üritan otsida ja mingil rahulikul hetkel sellest rääkida. Jäi mulje, et ta ehmatas mu avaldusest päris kõvasti ja on valmis asja tõsiselt käsile võtma.
Mul on hea meel, et siia kirjutasin. Poleks arvanud, et oma pika ja kogemusterikka elu jooksul satun seisu, kus juhe lihtsalt kokku jookseb. Esimest korda tundsin, et see on viga, et mees on parim sõber. Polegi kellegagi rääkida, kui temaga vussi läheb. On küll ka väga häid sõbrannasid, aga no ei taha ikka väga isiklikke asju nendega arutada.
