Minu perearst väidab,et nende (ja ka spets. taldade) kandmisest abi pole.Tegu siis 8a. tüdrukuga,käib nn. sissepoole.Kõik jalatsid ikka väga viltu. Perearst soovitas ujumas käija ja ka õues paljajalu suvel olla.Kõik need head soovitused aga minul oli siiski mure,et kas sellest piisab.
mulle ütles ortopeed, et neist spetsjalatsitest ja ka taldadest ei ole nii palju kasu kui arvatakse ja oodatakse. jalats/tald lükkab jalga lihtsalt füüsiliselt õigesse asendisse. asendiviga tuleneb aga jalalihaste nõrkusest. jalats/tald lihaseid ei tugevda, seega ei saa nende kandmisest ka mingit püsivat muutust oodata. olulisem on ikkagi varvastega võimlemine, jalgrattaga sõitmine, paljajalu looduslikul pinnasel (eriti hea, kui liival) käimine. sellised spordialad, mis jalalihaseid tugevdavad, ka muidugi.
käisin ortopeedil talvel, kui laps oli 6 ja tagasi paluti tulla sügisel, et alles pärast suve saab ortopeed õige pildi, mis seis on.
see sissepoole käimine muide pärilik 🙁
Olen ise lapsena kandnud ortopeedilisi taldu. Aitas küll.
Samuti kasutab mul vanem poeg neid. Esiteks hoiab see ära põlvevalud. Teiseks on näha, et jalanõud ei kulu enam niiviisi ühepoolselt nagu varem.
Minule näitas ortopeed rö-pildilt ära, kuidas on toimunud muutused jalalaba luudes.
Seega ütlen, et on küll abi.
P.S. jalataldade juurde suunas poisi spordiarst.
Minu enda puhul ei piisanud. Palju enam oli kasu hiljem määratud igaõhtustest harjutustest (a-la varvastega põrandalt riidetüki ülesvõtmine, päkkadelkõnd varbad võimalikult väljasuunatud jmt) ja pidevast jälgimisest-meeldetuletamisest vanemate poolt.
Jalatsitest on jooksev kasu – jalad õhtul ei valuta ja hüppeliigest nii sageli välja ei väänata. Harjutused on need, mis teevad jalad korda. Kahjuks meie majas pole tänaseks veel ilusat tulemust saavutatud (tüdruk 11), kuid tal on ka natuke suuremad probleemid üldiselt ülipainduvusega (ehk laps suudab pöialt vastu käsivart painutada nii otse pulsi mõõtmise koha juurde kui ka \”üle käe\” teistpidi painutades).
Loodetavasti toob puberteedi läbimine kaasa mingigi sidekoe jäigastumise ning elu muutub edaspidi kergemaks.
massaa¸ + spets.võimlemine + järjepidevus.
tallad on pigem kasuks kui kahjuks, aga lihtsalt taldade kandmine olukorda eriti ei paranda.
tean tüdrukut, kes on tegelenud 10 aastat rühmvõimlemisega, aga tavaelus kõnnib ikka jalad sissepoole.
soovitan ära õppida esimeses lauses nimetatud oskused ja siis saad ka oma last aidata.
eelmisele kommentaarile võin lisada, et laps, kes kõndis varbad sissepoole sellisel määral, et iga kõrvaltvaataja sellest kohe arugi ei saanud, kõndis samamoodi ka pärast 5 aastat balletitunde. praeguseks käidud 7 aastat ja on juba päris hea. aga kes oskab öelda, on see balletitundidest või oleks niisama nö välja kasvanud? õde, kes käis balletis 2 aastat, käib endiselt vägagi sissepoole. kui kontrollib oma kõnnakut, siis käib ilusti. aga laps ei kontrolli ju…
sellepärast just rõhutan spetsiaalset võimlemist (varvastega haaramine jm), sest tavapärane balleti- ja võimlemistund seda ei asenda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]sellepärast just rõhutan spetsiaalset võimlemist (varvastega haaramine jm), sest tavapärane balleti- ja võimlemistund seda ei asenda.
[/tsitaat]
tõsi või? meil soovitas perearst lapse balletti või iluvõimlemisse panna. balletiharjutused peaksid ju küll kõikvõimalikke jalalihaseid tugevdama? mõtle, kui palju nad nt pöiaga erinevaid venitusi teevad.
Meil sama probleem.
Enne kooli käis Tallinna Kesklinna Lastepolikliiniku ortopeedi juures, kes ütles, et jah käib jalad sissepoole ja tallavõlv on madal, aga teil on normaalne laps.
Normaalne küll, aga mina vaatan masendusega, et jalanõud on täiesti sissepoole lääpas, kuidas siis asi korras on? Tühja jalanõudest, aga jalg pole ju normaalses asendis. Mul on sõbranna, kes nüüd ligi neljakümnesena on seljavaludega hädas ja neuroloog väitis, et põhjuseks on jalavõlv ja lapsepõlves tegemata töö.
Soovitage ortopeedi või keda iganes, kes nõu annaks!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
tõsi või? meil soovitas perearst lapse balletti või iluvõimlemisse panna. balletiharjutused peaksid ju küll kõikvõimalikke jalalihaseid tugevdama? mõtle, kui palju nad nt pöiaga erinevaid venitusi teevad.[/tsitaat]
huvikoolides tehakse pöia tööd ikka suhteliselt vähe. individuaalselt tegeletakse ehk iluvõimlejatega, aga see on juba varakult elukutse valik, mitte hobiring.
ega balletitunnid samuti halba ei tee (nagu ortopeedilised jalanõud), aga probleemi lahendamiseks on vaja füsioterapeudi abi.
ühtegi soovitada ei oska. loodan, et mõni spetsialist on ikka eestis veel alles.
meid aitas kunagi ammu Fertilitase Nõmme haigla lastemassöör, kahjuks ei mäleta selle proua nime enam:(
Ma ortopeedi ei oska soovitada, kuid meie majas on käigus sellised harjutused:
* kikivarvul kõndimine ja kandadel (varbad õhus), jala siseküljel ja välisküljel
* enda aeglaselt kikivarvukile rullimine (et tunned iga järgmise sentimeetri tõusmist ja langemist) ja alla rullimist – hea ka tasakaaluharjutusena.
* vanaema maja taga killustikusel tänaval paljajalu liikumine
* pliiatsite varvastega \”koristamine\” – laotan paarkümmend elutoa põrandale ja asetan karbi sinnasamasse; laps siis korjab varbaga pliiatsid (taas hea tasakaaluharjutus)
* joonistamine – paber põrandale, pliiats varvaste vahele ja soonista-kirjuta. 😀 See on meie üldine lemmik – mõlema jalaga, nii ema kui laps ja hiljem \”kunstinäitused\”.
Jah, ka minu laste ortopeed ja füsioterapeud ja perearst on väitnud, et nendest taldadest pole abi. Aitab võimlemine (need samad spets harjutused, mis eelnevatel sõnavõtjatel kirjas)
see ortopeediliste jalatsite äri on üks suurepärane bisnes lihtsalt. Midagi need ei ravi. Kui need üldse midagi teevad, siis lihtsalt toetavad jalga pisut. Meile öeldi, et mingil juhul ei tohi neid päev otsa kanda, vaid ainult õhtupoole, kui jalg hakkab väsima ja vajab tuge.
Kõige parem ravi on igapäevane ebatasasel maastikul käimine (nt kruusatee) siis on kõik pöialihased töös ja otsivad tasakaalu.
Ei ravi need jalatsid küll, teevad jala hoopis laisemaks, sest hoiavad vägisi sundasendis.
Oma lastel kasutan talvel koolis- lasteaias, sest mul mõlemad lapsed lihaste alatoonusega ja nö paranemist polegi väga loota- siis spets jalatsitega hoiame ära põlveliigese jm liigeste liigset koormust ja hõõrdumist.
Suvel, kui ei ole kohustust 8 tundi päevas kõval põrandal olla, siis jooksevad paljajalu või kannavad tavalisi sandaale.
Massaaz, võimlemine igapäevane teema- 5 a jooksul pole paranemist märganud. Leevendab pingeid.ih
Millal siis sissepoole käimine algas? Kas päris väiksena oli kõik korras ja siis ühel hetkel hakkas niimoodi kõndima?
Minu lapsel oli juba sündides jalad väga tugevalt sissepoole. Kui kõndima hakkas määrati kohe antivarus (kui ma seda nüüd õigesti kirjutan) jalanõud, mis on juba sellise ehitusega, et koolutavad jalalaba väljaspoole. Ausalt öeldes me saapaid ja tosse ei muretsenud, rahakott ei hakanud peale. Aga sandaale kandis laps korralikult, hommikust õhtuni. Esimese aastaga oli paranemine tuntav, nii et järgmsied sandaalid ostsime juba lihtsalt ortopeedilised. Nüüd on jalad ilusti sirged. Nii et meil oli väga kasu, ei usu, et ilma oleks jalad ise ennast õigeks pööranud.
Kas see sissekäimine tähendab, et jalavõlv on nõrk ja jalg vajub sissepoole või tähendab see seda, et labajalg suunab astudes varbad telgjoonest sissepoole?
Esimesel juhul on muidugi kasu taldadest ja nimetatud harjutustest. Teisel juhul on probleem hoopis kõrgemal kui jala võlv ja hüppeliges. Mingil põhjuseks on jala sisekülje lihased lühemad, kui peaksid, jala väliskülje lihased aga nõrgad ja välja veninud (see on piltlik liialdus), aga probleem on lihastes ja vb ka vaagna piirkonna närvides. Kuskil on mingi närv pisut pitsunud olnud. Sellisel juhul ei aita tallad midagi, ainult füsioterapeudilt saadud harjutused.
Anatoomilistest jalatsitest on rohkem kasu kui neist ortopeedilistest. Vaata, et oleks võlvikõrgendus, suur osa ortopeedilistest on ilma võlvikõrgenduseta. Ja muidugi on nende kandmisest kasu, jalad ei väsi ja on õiges asendis.
Väga kasulik on jalgrattasõit, rulluisutamine suvel ja lihtsalt uisutamine talvel, kõik spordialad, mis suunavad jalgu väljapoole. Kasulik on ka ballett, sest seal on kõik harjutused suunatud jalgade väljapoole suunamisele. Samuti nämmutatakse ja kontrollitakse seal pidevalt, et laps kõnniks kogu aeg varbad väljapoole. Mina tegin lapsena 1 kord nädalas balletti ja käin nüüd kogu elu varbad pisut väljapoole, harjumusest, sest seal nõuti kogu aeg.
Minu poisil oli sündides hapnikupuudus, hiljem väljendus see tugevas toonuses. Mõjus enim just ühele jalalabale, mida hoidis tugevalt sissepoole. Kandis aiarhümast alates ort.sandaale. Lasteaia eelviimases rühmas palus ortopeed laps rahvatantsu panna. Mõtlesin ise, et kuidas ma seda teen? Lapsel puudub igasugune rütmitunne (nagu meie peres kõigil). Lasteaia viimases rühmas ortopeed juba käskis laps rahvatantsu panna. Kuulasin sõna ja panin. Nüüd on poiss 3a. rahvatantsu teinud ja võõras inimene ei saaks enam aru, et tal jalaga mingi probleem oleks. Ort.sandaale koos spetsiaalselt temale tehtud taldadega kannab siiani. Eks see kõik koos mõjub.
Uumate uuringute tulemused mujal maailmas kinnitavad, et pole vaja spets jalanõusid, vaid vaja on lihaste tugevdamist (harjutusi on siin küllalt loetletud). Ortopeediline jalats mõjub aga just vastupidi!
Oleneb LOOMULIKULT ka seisundist, kui ikka tõesine diagnoos, siis teine lugu.
Vastuseks. Kasu pole ka olnud – meie peres ei abikaasal, kes 38, ega lapsel, kes 6.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
