RE: Kas on üldse mehi, kes ei peta?
Kõik mehed pole kindlasti petised. Mina liigun nii töö tõttu kui hobide kaudu enamasti meesterahvaste seltskondades – et et meil abikaasaga on nii selles kui teises palju puutepunkte, siis enamasti koos. Mu mehe sõbrad on ühtlasi ka minu sõbrad. Kõik mehed sealt on kooselus või abielus, kuid et teiste naised ei ole väikeste laste pärast või muudel põhjustel n.ö selles seltskonnas sees, siis igasugused käimised ja olemised ja kontserdisõidud toimuvad ilma nendeta. Ja ma olen üle kümne aasta saanud neid mehi näha ja jälgida ja… no sellest seltskonnast on tõesti kaks sellist meest, kes juhust kasutamata ei jäta, kui see avaneb. Teises linnas esinedes ja sinna ööbima jäädes leiavad ikka üsna tihti omale voodisoojendaja. Kaks meest jällegi.. no mitte üks kord pole nad vähemalt minu nähes võõra naisega kuhugi kardina taha või hotellituppa kadunud. Ma pole neid isegi flirtimas näinud. Küll aga olen näinud noori naisi, kes ise neile ligi ajama ja tüütama tulevad. Tulemusteta! Ühel neist viimati mainitud mehest on kodus kolm last, teisel ei ühtegi, ühel on kiriklikult laulatatud abielu, teisel pikaaegne kooselu. Neil kahel petjal-mehel: ühel on selle veidi rohkem kui kümne aasta jooksul käsil kolmas kooselu, teisel aga, võta näpust, viisteist aastat abielu ja kaks last. Nii et minu meelest ei kooselu vorm või pikkus ei määra vähimalgi määral, kas ja kui tihti mees petab. Need, kes petavad, neil on see kuidagi veres, nad ongi kogu aeg ju sellised olnud – ma mõtlen need pikad aastad, kui mina neid tunnen-tean.
Oma mehe kohta oskan vaid öelda, et minule teadaolevalt ta mind petnud ei ole. Aga ma pole ka nuhkinud ega uurinud, et äkkis iiski. No ma ei mõtlegi eriti selle peale. Esiteks juba sellepärast, et me lihtsalt oleme peaaegu kogu aeg koos, et seda võimalust oleks tal raske leida, ja teiseks, meie ühise ja suure sõpruskonna kaudu oleks ehk mingid kuulujutud siis ikka vast liikvele läinud. Sest mehed klat¨ivad küll, ja mitte vähe.