Teema: Kas on vanuse osas alust hirmuks, et lapsi ei tule?

Tänapäeval pole 32 veel mingi vanus

Statistikaameti lehel on kenasti kirjas, et keskmiselt sünnib peres esimene laps kui naine on 28,2-aastane (2021 aastal)

Enam pole lapse saamiseks ka meest vaja ????

Mina hakkaks sellele rohkem mõtlema 35-aastaseks saades ja kui selleks ajaks samuti kaaslast pole, kasutaksin doonorit ja saaksin hoopis sedasi emaks ????

Kaaslast tuleb hoolega otsida. Kui käid vaid poes ja tööl ei olegi suurt võimalust kedagi leida. Katsu lõõgastuda, käi spas, kinos, raamatukogus või tegele mõne hobiga, kus saaksid rohkem sotsialiseeruda. Või proovi tutvumissaite (kuid kindlasti märgi ära, et otsid tõsist suhet)

Loodan, et leiad peagi enda kõrvale selle õige

#3821819:

Tere!

Olen 32 a naine ja lapsi pole, kuigi tahaks, aga pole leidnud kaaslast, kellega saada. On hakanud tekkima hirm, et kui kaua üldse on aega enam laste saamiseks. Olen lugenud, et umbes 32 aastasest hakkab viljakus langema. Siit ka kartus, et äkki enam ei saagi kunagi lapsi, et olen hiljaks jäänud. Lapsi olen alati tahtnud saada, kuid paraku on olnud halvad suhte kogemused.

Tahaks küll lähima 3a jooksul last saada, kuid hetkel pole isegi kaaslast. Ja on hirm, et kas üldse rasedaks jääks, sest vanust on omajagu juba.

Variante tänapäeval õnneks leidub. Miks mitte külmutada munarakke. Või tõesti ka kasutada doonorspermat rasestumiseks. Kui soovid pere luua, ei ole selleks ilmtingimata vaja kahte inimest. Ka ühe vanemaga laps võib kasvada väga õnnelikus peres.

Kuna ma saan aru, et sa pole kunagi proovinudki rasedaks jääda ja pole eriti võimalustki olnud, siis ei ole põhjust muretseda. Kui oleksid aastajagu mehega regulaarset kaitsmata suguelu elanud ja siis pole rasedaks jäänud, siis on aeg muretseda. Enne tuleb katsetada, kui muretsema asuda. Statistika on üldine suundumus, see ei ütle mitte midagi konkreetselt sinu viljakuse kohta. Ainult seda, et kui sa tahaksid saada mitut last, siis esimest last alles plaanime hakata 35.eluaasta kanti on liiga hilja, hea kui siis 1 saab, teine on juba kahtlasem.

Ei maksa ilmaasjata üle mõelda ja muretseda. See on nii individuaalne kui kergesti ja millise vanuseni sa ise rasestuda suudad. Kui soovid südamerahu, mine külasta viljakusarsti ja lase oma munarakud külmutada, et vajadusel neid tulevikus kasutada.

Mina näiteks kasutasin 17 aastat järjest rasedusvastaseid pille ja alles 38-aastaselt jätsin nende kasutamise maha kuna alles selleks ajaks olin leidnud partneri kellega soovisin pere luua. Rasedaks jäin poole aastaga. Suure tõenäosusega oli sellegi viivituse põhjuseks asjaolu, et olime liiga agarad.

Nimelt olime me vahekorras iga päev, et maksimaaliseerida rasestumisvõimalust. Kui peale mitut kuud midagi ei juhtunud, tegime igaks juhuks viljakusarstiga konsultatsiooni (et mitte aega raisata) ja see ütles kohe, et oot-oot, kui rasestuda tahate siis iga päev ei maksa küll vahekorras olla, sperma küpsemine võtab reeglina aega 48 tundi, sellepärast nõutakse ka spermaanalüüse tehes, et poleks vähemalt 2-3 päeva enne seda vahekorras olnud ega masturbeerinud. Peale seda koheselt muutsime oma strateegiat ja ajastasime nii, et 2 päeva enne positiivset ovulatsioonitesti vahekorras ei olnud ning kui test positiivne, siis lasime käia. Kohe jäin rasedaks.

#3822176:

Kuna ma saan aru, et sa pole kunagi proovinudki rasedaks jääda ja pole eriti võimalustki olnud, siis ei ole põhjust muretseda. Kui oleksid aastajagu mehega regulaarset kaitsmata suguelu elanud ja siis pole rasedaks jäänud, siis on aeg muretseda. Enne tuleb katsetada, kui muretsema asuda. Statistika on üldine suundumus, see ei ütle mitte midagi konkreetselt sinu viljakuse kohta. Ainult seda, et kui sa tahaksid saada mitut last, siis esimest last alles plaanime hakata 35.eluaasta kanti on liiga hilja, hea kui siis 1 saab, teine on juba kahtlasem.

Miks see teine siis kahtlasem on? Väikse vanusevahega lapsed alates 35.ndast eluaastast on üsna tavaline nähtus tänapäeval. Jõuaks ka 3 või rohkem saada, kui keha lubab.

Tõesti, ära muretse ette. Enne proovi ja kui siis tekivad tõrked, saab nendega tegeleda. See on nii individuaalne, mis vanuseni keegi viljakas on. Ja soovitus on siit ka läbi käinud, et saad lasta oma munarakud külmutada.

#3821819:

Tere!

Olen 32 a naine ja lapsi pole, kuigi tahaks, aga pole leidnud kaaslast, kellega saada. On hakanud tekkima hirm, et kui kaua üldse on aega enam laste saamiseks. Olen lugenud, et umbes 32 aastasest hakkab viljakus langema. Siit ka kartus, et äkki enam ei saagi kunagi lapsi, et olen hiljaks jäänud. Lapsi olen alati tahtnud saada, kuid paraku on olnud halvad suhte kogemused.

Tahaks küll lähima 3a jooksul last saada, kuid hetkel pole isegi kaaslast. Ja on hirm, et kas üldse rasedaks jääks, sest vanust on omajagu juba.

Põhjendatud hirm, naine ei olegi eluaeg viljakas, max 45. eluaastani, kuid siis on juba võimalused väga väikesed.

Alustad aga siiski valest otsast. Ennem ikka abielu, seejärel lapsed. Pühendumine ja abiellu jõudmine võtab aega, seega sellega peaksid küll kohe alustama.

Laste saamine võib omakorda võtta aastaid, seega alusta teema lahendamisega kohe, aga õigest otsast.

#3850205:

Ära võta seda viljatusega hirmutamist tõsiselt. Selle keskpunktiks on mitmesaja aasta tagune Prantsusmaa statistika. Toona tõesti olid 30ndates lastetud vaid terviseprobleemidega naised. Tänapäeval see ei päde.

Kuigi inimeste keskmine eluga pidevalt pikeneb, siis paraku viljakas periood ei ole sellega korrelatsioonis. Nii et ilma kunstliku viljastamise ja kliinikuteta oleksime endiselt mitmesaja aasta tagusel Prantsusmaal. Ja huvitav, miks see Prantsusmaa just nii eriline on?

#3850926:

#3850205:

Ära võta seda viljatusega hirmutamist tõsiselt. Selle keskpunktiks on mitmesaja aasta tagune Prantsusmaa statistika. Toona tõesti olid 30ndates lastetud vaid terviseprobleemidega naised. Tänapäeval see ei päde.

Kuigi inimeste keskmine eluga pidevalt pikeneb, siis paraku viljakas periood ei ole sellega korrelatsioonis. Nii et ilma kunstliku viljastamise ja kliinikuteta oleksime endiselt mitmesaja aasta tagusel Prantsusmaal. Ja huvitav, miks see Prantsusmaa just nii eriline on?

Tahad väita et kõik, kes esimese lapse peale 35t saavad teevad seda viljakusravi abil. Kaasajal on naisel lausa soovituslik saada lapsed 30ndates, nii on suurem majanduslik iseseisvus. Noorelt oli vaja sigima hakata maailmas, kus enamik lapsi surid. Tänapäeval jäävad enamik lapsi ellu, vaja on vaid nii palju kordi sünnitada, kui palju lapsi soovida, ehk enamikul 1-3.

Laps üksi võib ka olla perekond, see on muidugi kurb juhtum ja sel juhul vähemalt kuni tema 18-aastaseks saamiseni peaks keegi teda kasvatama ja tema eest kostma. Üldiselt on selleks olemas hoolekandeastutused.

Mõistan, et olete padukonservatiiv, kelle jaoks moodustavad perekonna vaid mees ja naine, kellel on lubatud paljuneda vaid pärast abielu. Mõistan, et te ei näe või ei taha näha, et perekonna võivad moodustada ka naine-naine, mees-mees, naine-mees-naine, transnaine-mees jm. Variante on palju. Minu asi pole öelda, kuidas teie elate, samuti ei ole see siin mitte perekonnaõpetuse tund vaid foorum, aga seda rõhutan küll, et kui teemaalgataja soovib last, siis ärgu kuulaku kedagi teist ega jäägu ka kauaks ootama vaid lähtugu vaid oma sisetundest ja tegutsegu. Edu!

#3850907:

Alustad aga siiski valest otsast. Ennem ikka abielu, seejärel lapsed. Pühendumine ja abiellu jõudmine võtab aega, seega sellega peaksid küll kohe alustama.

Laste saamine võib omakorda võtta aastaid, seega alusta teema lahendamisega kohe, aga õigest otsast.

Kui naine on oma lapsesaamise soovis kindel, tunneb end piisavalt turvaliselt ja kindlustatult lapse saamiseks, aga pühendumiseks kandidaati kuskilt ei paista, ja vanus juba 30ndates, siis pole sugugi vale ots hakata spermadoonori variandi suunas vaatama. Mitte et peaks, aga kui tõesti laps on kindel plaan, siis pole mõtet istuda ja lasta oma tervist ja viljakust vaikselt alla käia.

Iga lapse saamisega viivitatud aasta on siis ju lihtsalt üks aasta, mille jagu saame vähem oma lapse elus osaleda, ja üks aasta, mille võrra oleme oma last toetades vanem ja väetim. Pole mingi häbiasi olla vanemaeline lapsevanem, aga reaalsus on reaalsus. Minu ema sünnitas mu, kui oli 38, ja nüüd olen ise kolmekümnendate keskpaigas esimest rasedust planeerimas. Toe ja nõuandja asemel saab mu emast mulle lapse kõrval teine hooldatav. Mul ei olnud valikut, sest pole kunagi varem tundud, et olnuksin lapse saamiseks valmis, pole olnud piisavalt tugivõrgustikku, majanduslikku kindlust. Aga kui oleks olnud – jumala eest, spermadoonor oleks olnud täiesti kaalukausil. Selleks on vaja ainult kübeke julgust ja otsustavust.

Sobivat inimest pühendumiseks ja abieluks võib ootama jäädagi. Kõige hullem variant – oled juba kolmekümnendate keskel või teises pooles, leiad kellegi, usaldad, panustad suhtesse, ja kahe-kolme aasta pärast, kui aeg oleks hakata lapse peale mõtlema, ilmneb, et tegid ikkagi kaaslase valikul valearvestuse: kaaslane leiab, et tema pole veel valmis ja hakkab kohale jõudma, et ega ta ei saagi kunagi valmis, vähemasti mitte sinuga… Selliseid asju ei saa ette näha. Samuti tekib oht, et oled vanuse kasvades ärevusest valmis latti laskma allapoole kui vaja, tulemuseks jällegi – kas paari raisatud aasta pärast oled ikka sunnitud tunnistama, et ei, no ei saa sellise mehega, või siis saad lapsegi kätte mehega, kes tegelikult sinu ellu ei sobi ja toe ja kaaslase asemel saad omale sassis ja katkised suhted lapse isaga.

“Seda õiget” võib oodata ka last kasvatades. Kui satub tõesti õige inimene teele, siis tema võtab sind vastu koos su lapsega. Küll aga aitab laps edukalt eemale peletada igasuguseid ajaraiskajaid ja niisama uudistajaid.

#3871256:

Kui naine on oma lapsesaamise soovis kindel, tunneb end piisavalt turvaliselt ja kindlustatult lapse saamiseks, aga pühendumiseks kandidaati kuskilt ei paista, ja vanus juba 30ndates, siis pole sugugi vale ots hakata spermadoonori variandi suunas vaatama. Mitte et peaks, aga kui tõesti laps on kindel plaan, siis pole mõtet istuda ja lasta oma tervist ja viljakust vaikselt alla käia. Iga lapse saamisega viivitatud aasta on siis ju lihtsalt üks aasta, mille jagu saame vähem oma lapse elus osaleda, ja üks aasta, mille võrra oleme oma last toetades vanem ja väetim. Pole mingi häbiasi olla vanemaeline lapsevanem, aga reaalsus on reaalsus. Minu ema sünnitas mu, kui oli 38, ja nüüd olen ise kolmekümnendate keskpaigas esimest rasedust planeerimas. Toe ja nõuandja asemel saab mu emast mulle lapse kõrval teine hooldatav. Mul ei olnud valikut, sest pole kunagi varem tundud, et olnuksin lapse saamiseks valmis, pole olnud piisavalt tugivõrgustikku, majanduslikku kindlust. Aga kui oleks olnud – jumala eest, spermadoonor oleks olnud täiesti kaalukausil. Selleks on vaja ainult kübeke julgust ja otsustavust. Sobivat inimest pühendumiseks ja abieluks võib ootama jäädagi. Kõige hullem variant – oled juba kolmekümnendate keskel või teises pooles, leiad kellegi, usaldad, panustad suhtesse, ja kahe-kolme aasta pärast, kui aeg oleks hakata lapse peale mõtlema, ilmneb, et tegid ikkagi kaaslase valikul valearvestuse: kaaslane leiab, et tema pole veel valmis ja hakkab kohale jõudma, et ega ta ei saagi kunagi valmis, vähemasti mitte sinuga… Selliseid asju ei saa ette näha. Samuti tekib oht, et oled vanuse kasvades ärevusest valmis latti laskma allapoole kui vaja, tulemuseks jällegi – kas paari raisatud aasta pärast oled ikka sunnitud tunnistama, et ei, no ei saa sellise mehega, või siis saad lapsegi kätte mehega, kes tegelikult sinu ellu ei sobi ja toe ja kaaslase asemel saad omale sassis ja katkised suhted lapse isaga. “Seda õiget” võib oodata ka last kasvatades. Kui satub tõesti õige inimene teele, siis tema võtab sind vastu koos su lapsega. Küll aga aitab laps edukalt eemale peletada igasuguseid ajaraiskajaid ja niisama uudistajaid.

Lapsele on tähtis, et tal oleks isa, keda varakult issiks kutsuda. Spermadoonor on viimane variant.

Mehe puudumisel ei ole õige lapsi saada. Kes ei suuda meest leida, ei ole emana eriti hea eeskuju lastele.

Igaühel on miinuseid. Kui suurimaks miinuseks on suutmatus aktsepteerida võõraid lapsi, pole tegemist mingi ajaraiskajaga. Ta lihtsalt polnud sinna perekonda loodud. Teist inimest ei tohi enda unistuse külge siduda ja iga mees tahab enda lapsi.

#3871459:

Hunnik tühje üldistusi, muud ei midagi. Lapsele on esimese asjana oluline, et ta on olemas, ja et tema ümber on armastavad ja usaldusväärsed inimesed, kes teda hoiavad ja ta üles kasvatavad. Tore, kui nende seas on ka issi, aga sellise isiku olemasolu lapse elus ei garanteeri ükski lapse eostamise viis. Minu isa suri vähki kui olin väike. Ehk oleksin sinu arvates kohe selle koha peal pidanud lakkama olemast, sest minu ema ei suutnud omale leida meest, kes vähki ei sure, puhas läbikukkumine. Tunnen ka piisavalt inimesi, kelle elu oleks ilma nende isata olnud lihtsam ja õnnelikum. Peamine on üks ja ainult üks: naine, kes on võimeline last saama, tahab last saada, ja suudab last üleval pidada ja armastada. Sellest ja ainult sellest piisab, kõik muu on fakultatiivne.

Kurvad saatused on harv nähtus ja üldistus. Kindlasti pole enamusel lastel isata hea. Väga raske on leida kaaslast 35+ üksikemana, kui siiani pole suudetud. Laps võtab aja ja majanduslikult on enamusele raske.

#3871463:

#3871459:

Hunnik tühje üldistusi, muud ei midagi. Lapsele on esimese asjana oluline, et ta on olemas, ja et tema ümber on armastavad ja usaldusväärsed inimesed, kes teda hoiavad ja ta üles kasvatavad. Tore, kui nende seas on ka issi, aga sellise isiku olemasolu lapse elus ei garanteeri ükski lapse eostamise viis. Minu isa suri vähki kui olin väike. Ehk oleksin sinu arvates kohe selle koha peal pidanud lakkama olemast, sest minu ema ei suutnud omale leida meest, kes vähki ei sure, puhas läbikukkumine. Tunnen ka piisavalt inimesi, kelle elu oleks ilma nende isata olnud lihtsam ja õnnelikum. Peamine on üks ja ainult üks: naine, kes on võimeline last saama, tahab last saada, ja suudab last üleval pidada ja armastada. Sellest ja ainult sellest piisab, kõik muu on fakultatiivne.

Kurvad saatused on harv nähtus ja üldistus. Kindlasti pole enamusel lastel isata hea. Väga raske on leida kaaslast 35+ üksikemana, kui siiani pole suudetud. Laps võtab aja ja majanduslikult on enamusele raske.

Kel vaja, see saab aru – ärge jätke oma elus tõeliselt olulisi asju venima ja tegemata selle pärast, et õige inimene ei satu teele. Inimesed arvavad alati igasugu asju, neist ei maksa hoolida. Nad on varmalt arvamas ja hukka mõistmas ka siis, kui oled 45 ja lastetu, või kui oled lõksus õnnetus suhtes. Oma elu tuleb elada nii, nagu parasjagu võimalik, olulised asjad tuleb ära teha sõltumata teistest inimestest. Minu ema leidis oma tõelise hingesugulase alles 60-aastaselt. Kas mina oleksin seepärast pidanud jääma sündimata? Ma ei arva nii.

#3871475:

Kel vaja, see saab aru – ärge jätke oma elus tõeliselt olulisi asju venima ja tegemata selle pärast, et õige inimene ei satu teele. Inimesed arvavad alati igasugu asju, neist ei maksa hoolida. Nad on varmalt arvamas ja hukka mõistmas ka siis, kui oled 45 ja lastetu, või kui oled lõksus õnnetus suhtes. Oma elu tuleb elada nii, nagu parasjagu võimalik, olulised asjad tuleb ära teha sõltumata teistest inimestest. Minu ema leidis oma tõelise hingesugulase alles 60-aastaselt. Kas mina oleksin seepärast pidanud jääma sündimata? Ma ei arva nii.

Aga vähk ja muud toredad haigused, mis ei küsi passi? Terve on ju tore olla ja siis pole viga ka rääkida, aga kui vanadus ja piinavad valud kallal, siis hakkab mõte surma poole tüürima.

#3871436:

#3871256:

Kui naine on oma lapsesaamise soovis kindel, tunneb end piisavalt turvaliselt ja kindlustatult lapse saamiseks, aga pühendumiseks kandidaati kuskilt ei paista, ja vanus juba 30ndates, siis pole sugugi vale ots hakata spermadoonori variandi suunas vaatama. Mitte et peaks, aga kui tõesti laps on kindel plaan, siis pole mõtet istuda ja lasta oma tervist ja viljakust vaikselt alla käia. Iga lapse saamisega viivitatud aasta on siis ju lihtsalt üks aasta, mille jagu saame vähem oma lapse elus osaleda, ja üks aasta, mille võrra oleme oma last toetades vanem ja väetim. Pole mingi häbiasi olla vanemaeline lapsevanem, aga reaalsus on reaalsus. Minu ema sünnitas mu, kui oli 38, ja nüüd olen ise kolmekümnendate keskpaigas esimest rasedust planeerimas. Toe ja nõuandja asemel saab mu emast mulle lapse kõrval teine hooldatav. Mul ei olnud valikut, sest pole kunagi varem tundud, et olnuksin lapse saamiseks valmis, pole olnud piisavalt tugivõrgustikku, majanduslikku kindlust. Aga kui oleks olnud – jumala eest, spermadoonor oleks olnud täiesti kaalukausil. Selleks on vaja ainult kübeke julgust ja otsustavust. Sobivat inimest pühendumiseks ja abieluks võib ootama jäädagi. Kõige hullem variant – oled juba kolmekümnendate keskel või teises pooles, leiad kellegi, usaldad, panustad suhtesse, ja kahe-kolme aasta pärast, kui aeg oleks hakata lapse peale mõtlema, ilmneb, et tegid ikkagi kaaslase valikul valearvestuse: kaaslane leiab, et tema pole veel valmis ja hakkab kohale jõudma, et ega ta ei saagi kunagi valmis, vähemasti mitte sinuga… Selliseid asju ei saa ette näha. Samuti tekib oht, et oled vanuse kasvades ärevusest valmis latti laskma allapoole kui vaja, tulemuseks jällegi – kas paari raisatud aasta pärast oled ikka sunnitud tunnistama, et ei, no ei saa sellise mehega, või siis saad lapsegi kätte mehega, kes tegelikult sinu ellu ei sobi ja toe ja kaaslase asemel saad omale sassis ja katkised suhted lapse isaga. “Seda õiget” võib oodata ka last kasvatades. Kui satub tõesti õige inimene teele, siis tema võtab sind vastu koos su lapsega. Küll aga aitab laps edukalt eemale peletada igasuguseid ajaraiskajaid ja niisama uudistajaid.

Lapsele on tähtis, et tal oleks isa, keda varakult issiks kutsuda. Spermadoonor on viimane variant.

Mehe puudumisel ei ole õige lapsi saada. Kes ei suuda meest leida, ei ole emana eriti hea eeskuju lastele.

Igaühel on miinuseid. Kui suurimaks miinuseks on suutmatus aktsepteerida võõraid lapsi, pole tegemist mingi ajaraiskajaga. Ta lihtsalt polnud sinna perekonda loodud. Teist inimest ei tohi enda unistuse külge siduda ja iga mees tahab enda lapsi.

See, et ilma meheta on vale lapsi saada on jama.

Mul enda tutvusringkonnas mitu vägal heal järjel naist, kes lasknud mehel lapse teha ja kooselu ei ole isegi mõttes olnud. Peaeesmärk oligi laps saada. Milleks siis spermadoonor halvem on?!

Samas ka mitmeid tuttavaid, kes lihtsalt ei ole leidnud sobivat meest pere loomiseks, on küll koos elatud, palju aega sinna läinud, kuid lõpuks ikka lahku mindud.

Aeg läheb ja naise viljakus hakkab peale 35+ eluaastat langema, meestel muidugi ka.

Kuid naistel on üks hetk liiga hilja,siis mehed teevad lapsi seni, kuni tõuseb ja ,,kullesed” ujuvad.

Üks hetk lihtsalt tuleb otsus langetada, kas lihtsalt lasta laps eostada või jäädagi lastetuks ning võimalik, et ka üksikuks.

Üksi võib vananeda olla päris kurb, egas ilmaasjata öelda, et lapsed on eluõied. Seda nad ju ongi ja pakuvad nad rõõmu nii väiksena ning ka siis kui nad juba enda elu peal on.

Peaasi, et seda otsuse tegemist väga hilja peale ei lükata. Enne 40 eluaastat võiks vähemalt alguse ära teha, hiljem võib see protsess võtta kauem aega ja ka õnnestumise võimalused langevad.