Minu abikaasa on väga normaalne. Tema taunib igasugust sildistamist, nii et ei tule kõne allagi, et ta kedagi halvustaks, et Sa oled see või teine.
Enamasti oskab ta näha käitumise taha, et miks inimene üht või teistmoodi käitus, lisaks on tal lai taluvuspiir inimeste omapärade ja isikupära suhtes.
Oskab ennast väljendada suuliselt ja kirjalikult ning ei tee kirjavigu, on hea rikkaliku keelekasutusega. Minu jaoks on see oluline.
Ta on väga hooliv, muretsedes ette, kuidas mina üksi majandades hakkama saaksin, kui temaga midagi juhtuma peaks, sest ta tahab, et mul kõik hästi oleks.
Pole olemas asja, mida talle rääkida ei saaks, sest tema mõistab ja kui ei mõista, siis küsib üle ja püüab mõista. Ja ta ei arva, et inimesed peaksid oma elu elama nii, et püüavad iga hinna eest teisele meele järele olla. Ta väljendab enda mõtteid, sest ta ei arva, et keegi meist peaks mõtetelugeja olema ja soove silmist lugema.
Minu mees usub ütlust: “Happy wife, happy life” ning tegeleb probleemiga, kui näeb, et ma pilve lähen. Toob piisavalt tihti lilli ja teeb muid armsaid ¸este. Kallistab ja silitab, võtab sageli ümbert kinni või käest kinni.
Neid asju on veel palju… ma olen väga õnnelik naine