Tundeid mehe vastu enam lihtsalt ei ole. On mulle kallis ikka nagu mõni lähedane inimene, ikkagi ka minu laste isa. Nagu ka paar teemat allpool keegi kirjutas- siis ka mees ei eruta enam. Ta on isegi ebameeldivaks minu jaoks muutunud. Isegi vastikus. Lihtsalt nii on. Koos olnud 12a, 2 last. Palju tülisid olnud üldse suhte ajal. Ebameeldivaks minu jaoks on muutunud ka tema välimus. +30 kg meie tutvumisest. Olen 4 aastat palunud, et ta end käsile võtaks, utsitanid trenni minema, toitumist reguleerinud, kuid käib 1-2 nädalat ja siis kõik. Tihti ei pea lubadustest kinni- juttu on rohkem kui tegusid. Kõik see on kuidagi nii ebameeldivaks muutunud. Tunnen, et ma ei taha temaga koos olla, samas on ta lastele hea isa. Aga ma ei suuda enam hommikuti ärgata ja tunda seda vastumeelsust. Kui kellelgi on veel olnud selline olukord, siis kas see on ajutine või ongi kõik?
Teema: Kas ongi kõik?
utsitanid
Minu lemmiks oleks samuti naine, kes mind “UTSITAB”
See utsitamine viib kindlasti alati sihile, see on 100% töötav meetod.
Testitud lausa koerte peal.
Mis see küsimus täpselt on, mis on ajutine? Kas see, et mees võib ennast kätte ja võtab 30+ kg maha või see, et kas sulle 30+ ülekaalus meeldima. Suure tõenäosusega ei muutu ei mees ega sina.
Sa kas aktsepteerid meest sellisena nagu ta on ja õpid teda uuesti armastama. Armastus ei peaks ju sõltuma kaalust vaid olema midagi, mis on suurem kui inimese välimus. Üldiselt pikk kooselu käib ikka tõususude ja mõõnadega, on õnnelikemaid ja vähem õnnelikemaid perioode. Või siis tunnistad, et ongi kõik ja lähed oma teed. Vaevalt meeski selles suhtes õnnelik on, kui ta oma naisele vastukust põhjustab. Meie tunded on peeglid ja teine inimene alateadlikult ikkagi teab, mida teine tunneb. Liigine söömine on sageli asendusaine muudele negatiivsetele tunnetele. Mees ei viisti trennis käia, sest ta tegelikult teab, et halva suhte põhjus peitub kuskil mujal, kui tema kaalus.
Tunnen mehe vastu samu tundeid, mida teemaalgataja aga minul juhtus see päevapealt siis, kui ta pikaaegsest petmisest teada sain. Laste pärast oleme peale seda kuidagi aasta koos vegeteerinud ja kui ta lähedale ei tule suudan ka normaalselt läbi saada aga lähedust meil pole. See mõtegi ajab oksele. Ilmselt see ikkagi nii jätkuda ei saa. Karantiinis istudes sai see veel selgemaks.
Ma küsiks, kui vanad lapsed teil on? Ehk seetõttu pole sul hoopis tema jaoks aega ja kõik kisub vastumeelseks? Kui palju lastega tegeleb? Vanust omajahu ja tervisehädad ehk, kui sportida ei taha?
Kas iseenda pärast juba ei peaks käima? See ju näitab inimese enda kohta ka mõndagi, kui ei viitsi enda eest hoolitseda ja ükskõiksus enda välimuse suhtes.
Muidugi peaks iseenda pärast käima, aga mitte välimuse vaid TERVISE pärast. Aga selline kommentaar näitab muidugi teemaalgataja kohta paljugi – sisu pole oluline ja kui välimus ei vasta enam maitsele, siis polegi midagi alles jäänud.
Muidugi mine edasi. Kui mehe niiöelda lahti lased, siis tal ka ehk see emotsionaalne koorem langeb ja saab oma tervise korda, kes teab.
Muidugi mine edasi. Kui mehe niiöelda lahti lased, siis tal ka ehk see emotsionaalne koorem langeb ja saab oma tervise korda, kes teab.
Sellest on perekoolis palju juttu olnud. (Ja loomulikult on see jutt naistele vastumeelne.)
Aga point on, et naine tavaliselt lihtsalt ei suuda meest nö. “minna lasta”.
Sest teda valdab kadedus, et keegi teine võib tulla ja tema mehe kohe nö. kohe omale võtta.
Ehk siis pigem nad kannatavad viletsat suhet, kui lasevad mehel minna.
Mis muidugi ei sega neil teemasid teha ja halada sellest; kuid midagi reaalset ette võtta nad siiski ei soovi. (muidu oleks seda juba teinud ju)
Teine asi on muidugi siis, kui naisel on uus mees on juba olemas ja kindel; siis käib neil see vanast loobumine lihtsamalt.
Sellest on perekoolis palju juttu olnud. (Ja loomulikult on see jutt naistele vastumeelne.)
Aga point on, et naine tavaliselt lihtsalt ei suuda meest nö. “minna lasta”.
Sest teda valdab kadedus, et keegi teine võib tulla ja tema mehe kohe nö. kohe omale võtta.
Ehk siis pigem nad kannatavad viletsat suhet, kui lasevad mehel minna.
Mis muidugi ei sega neil teemasid teha ja halada sellest; kuid midagi reaalset ette võtta nad siiski ei soovi. (muidu oleks seda juba teinud ju)Teine asi on muidugi siis, kui naisel on uus mees on juba olemas ja kindel; siis käib neil see vanast loobumine lihtsamalt.
Hea üldistamine, aga see ei kehti ju üldse ainult naiste kohta, vaid sama palju (või isegi rohkem) ka meeste kohta. Just naised on pigem need, kel ühel hetkel kaaslasest nii siiber saavad, et teevad suhtele lõpu, ilma et mingit uut pildil või mõtteski oleks. Mehed on üldjuhul need, kes suhet naljalt niisama ei lõpeta. Ootavad kuni “uuema ja parema” leiavad.
Kas kadedusest? Pigem ikka mugavusest. Sest tihti on sellistest suhetest ka igasugune seks ja intiimsus kadunud, aga ikka ei taha ära minna. Sest mugav on ja üksi ei oska ja siis otsitaksegi olemasoleva naise kõrvalt uut.
Naised ei taha lahkuda pigem majanduslike, laste vms põhjuste tõttu.
Mina ei loe välja, et teemaalgataja kade oleks. Pigem on valmis lahkuma, aga ei tea veel, kas see on ainus lahendus.
Ma ei imesta üldse, et niipea kui teemaalgataja mainis mehe kaalutõusu, on siin tänitajad kohal “pea jah välimust kõige tähtsamaks, et kui see ei kõlba, lähed kohe minema”.
Asi pole ju üldse selles! Kaalutõus on üks probleem paljudest.
Välimus ei olegi kõige tähtsam, aga see ON ka kahtlemata oluline aspekt suhtes. Kui su kaaslane su jaoks väliselt atraktiivne pole, siis kuidas tunda erutust või soovi temaga lähedane olla? Kui paljud teist vaataks meest sama pilguga kui esialgsest normkaalus kenast mehest saab enda eest mitte hoolitsev kõvasti juurde võtnud mees?
Keskmine mees seda juba naljalt ei aktsepteeri kui naine suhtes 30kg juurde võtab.
Kõige olulisem on ju see, et tunded on läinud. Ja siis ei suudaks meest vaadata sama pilguga ka siis, kui ta oleks endises kaalus. Kui teemaalgataja meest tõeliselt armastaks, siis ehk tõesti kaalutõus ei häiriks eriti. Kui aga inimese suhtes on positiivsed tunded kadunud, siis häiribki juba iga asi ning mingit leplikkust vigade suhtes on raske leida.
Mina arvan, et seal pole enam midagi teha. Võid kannatada ja taluda seda suhet, aga ilmselt midagi paremaks enam ei muutu. Ainult hullemaks. Sööd iseenda närve. Elad pidevas ärritusetundes. Tean, olen kogenud. Kui mees on juba vastikuks muutunud, siis see tunne ja mõte enam ei muutu. Paraku.
Asi pole ju mehe kaalus, vaid olnud tülides, et mees lubadusi ei pea jne. Teemaalgataja on kaotanud mehe suhtes austuse. Ja tõenäoliselt ka usalduse. Pikaaegse nö hinge s….mise teema.
Minu meelest ei ole teemaalgataja eesmärk niisama halada ja meest kiruda. Vaid ta tunneb tõsiselt muret selle olukorra üle ning küsibki siin kogenumatelt, et kas on lootust, et selline meeleseisund on ajutine ja kõik saab veel korda.
Sellepärast et ta hea isa on, ei pea veel sina temaga koos elama. Isa saab ta olla edasi ka siis kui te koos ei ela. Pead ise enda jaoks asjad selgeks mõtlema. Kui pikki aastaid oled suuteline seda pidevat vastikuse-ja ärritusetunnet taluma? Ja kas sellel on mõtet? Elame vaid üks kord. Ei utsita lahkuminekut, aga mõtle tõsiselt selle üle. Igaüks on oma õnne sepp. Kaalu peas läbi kõik plussid ja miinused. Kujuta ette, milline su elu oleks siis, kui te koos ei elaks ja kas tuleksid sellega toime, oleksid rahul. Või tegelikult hakkaksid teda igatsema.
Kui see olukord niimoodi edasi jätkub, siis tõenäoliselt hakkab su mees sind ühel hetkel ka petma, kuna tajub seda pidevat äratõukamist ja vastikustunnet su poolt, aga igaüks igatseb ju aktsepteerimist, enda hindamist, lähedust. Kui su mees veel sind petma hakkab, siis su vastikustunne aina suureneb.
KINDLASTI räägi ka mehega enne kui otsustad suhte lõhkuda. Võib-olla paneb see teda nö üles ärkama. Võib-olla pole ta siiani aru saanud, kuidas tema käitumine sind häirib. Arvab, et sa nagunii kuskile ei lähe.
Tõenäoliselt on ta ette heitnud ka su seksuaalset külmust. Siis ütledki, et kaalutõusu jms tõttu lihtsalt ei suuda enam.
30kg on ikka palju ju. Osad siin räägivad nagu tühiasi ja kellele suur pekihunnik ei meeldi on pealiskaudne. Ma saan teemaalgatajast küll aru.
30kg kaalutõus, see pole enam see sama meeski ju. Ja mida siis teha kui paks mees ei ole erutav? See tekitab topelt süümekad ju, et Peab meeldima.
Minu mees kosus 14kg ja mitte, et ma teda ei armastanud siis enam, aga nii raske oli, sest ebameeldiv vaatepikt oli.Ei tea, kas olen halb inimene. Ca 4-5a oli ülekaalus,aga lõpuks võttis maha need kilod. Mul suur respekt ta vastu ja ma näen jälle seda inimest, kellesse armusin. Vabandust tõesti, aga mulle oli keeruline aeg kui mees oli suure pekise kõhu, sangade ja paksude jalgadega. Armastasin edasi, aga raske oli, ei erutanud selline beebi keha. Ja hirm oli ka, et ta ei oskagi enam normaalselt toituda ega tahagi, et kui paks ta mõne aasta pärast veel on.
Teemaalgataja, äkki su mees ikkagi suudab alla võtta, ma ei usu, et ta sisimas õnnelik on.
Tean, mida tunned. Mul esimene mees oli samasugune. Kohtusime juba keskkoolis ja oli piltilusa välimusega noormees. 5 aastat hiljem oli end paksuks söönud, pooled juuksed kaotanud ja muutunud. Aastaid proovisin end veenda, et tegelikult inimene on sama, kellesse kunagi armusin. Aga kui koju veereb mingi 100 kg kiilakas koll, no proovi end siis veenda, et see on seesama mees eksju. Ei ole ju! Jumal tänatud, meil polnud lapsi. Jätsin maha, leidsin uue ja 5a hiljem on vähemalt minu lapse isa endiselt sama sale, musklis ja juustega kui alguseski.
Ühiskonnas võiks saada normiks, et kes lahkub suhtest oma vajaduste tõttu, see lahkubki päriselt ise sellest perele kuuluvast kodust. Mille poolest on pereema, kes tahab saledamat või nooremat meest, moraalselt kuidagi parem pereisast, kes tahab saledamat ja nooremat naist. Laste kasvatamisel pole vanema sool mingit tähtsust, tähtis on jätta lapsed ja kodu sellele, kes on stabiilsem pool.
Tegelikult peaks ju iga inimene, kelle kaaslane on 30+ kg raskemaks muutunud, iseendale eelkõige otsa vaatama..
…et inimene vastutab oma kaaslase eest või? Kui keegi end 30kg raskemaks sööb, siis see on tema kaaslase tõttu ja süül?
Kuna meie kohtusime oma mehega siis, kui olime mõlemad 18a ja tema oli <70 kg kõrend (pikkust 185), siis aja jooksul kogunenud +30 kg ei tundunud minu jaoks küll midagi hullu. Muide, minu mees võttis 40-ndates uuesti alla (praegu kaalub u 75 kg), täiesti ilma utsitamiseta ja eelkõige tervisele mõeldes.
Aga üldiselt arvan, et kui on armastus, siis välimus ei loe. Eriti nõme on mehest lahku minna põhjusel, et see on kiilaks läinud – on ju teada, et varane kiilaspäisus on geneetiline ja mees ei saa ise sinna absoluutselt mitte midagi teha. Aga jah, ega südant sundida ei saa ja see lubadustest mitte kinni pidamine häiriks mind ka kindlasti väga palju.
Saan sinust aru, minu mees ei võtnud küll juurde, aga ka muutus mitmete täitmata lubaduste tõttu mulle vastikuks. Pigem ta võttis veel kaalust alla ja oli selline mikromees, kes enam ei arutanud. Ise oli enda üle uhke.
No kui juba see vstikus on, ei saa seksida, lased ennast põhimõtteliselt pere rahu nimel vägistada.
Kui austus on kadunud, siis see ei tule tagasi kahjuks. Jah, räägi mehega, Anna mingi tähtaeg, aga kui asjad ei muutu, siis vabasta ennast. Sa oled väärt elama inimesega, kellega sul on hea koos olla. Enda välimuse ja tervise eest hoolitsemine näitab austust kaaslase vastu. Sa ei ole mingi auk, kes on kohustatud ebameeldiva kaaslasega seksima. Abielukohustus oli pimedal keskajal. Täna on sul õigus lahkuda. Ei pea taluma peletist kes sulle lihtsalt tahab taha keerata, kuna on su mees.
Kui austus on kadunud, siis see ei tule tagasi kahjuks.
Tuleb. Aga see ei käi sõrmenipsust.
Mõnikord on üsna kasulik kainelt asjade üle mõelda. Näiteks kirjutada välja: mis mulle meeldib oma mehe juures ja siis: miks ma tahan temaga koos olla. Kui need on tehtud, võib ebameeldiva ka kirja panna, kuid see üldjuhul tuleb kergemini välja, nii et parem on positiivne välja otsida. Siis võiks välja kirjutada, mis on ühiselus mehega hästi ja selle kõrvale – mis muutuks paremaks kui meest ei oleks kõrval.
Seda harjutust võiks teha nädal aega järjest, lisada asju või maha kriipsutada.
Ja siis võiks teha veel ühe nimistu: miks peaks kellelgi minuga hea koos olla – mis on need küljed minus, mis teevad mu heaks (elu)kaaslaseks. Ka seda võiks nädalaga täiendada. Kui on soov veidi masohhistlikuma tegevuse järgi, siis võiks muidugi ka kirja panna kõik need omadused, mis teevad minust kehva kaaslase.
Aga kõige aluseks on ikkagi küsimused: mida mina elult tahan (üldse), mida ma suhtelt tahan (üldse), mida ma olen valmis tegema, et elada oma ideaalelu ja -suhet. Ja seejärel: kuidas mu mees sellesse ideaalellu mahub.
