Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas oskus EI öelda on hea?

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Teema: Kas oskus EI öelda on hea?

Postitas:
Kägu

On ikka õpetusi, kuidas peaks ütlema rohkem EI. Ilmselt on see vajalik neile, kes on väga abivalmid ja teistega arvestavad, et end läbi ei põletaks. Mul seda muret pole, et ma ei ei oskaks öelda. Aga ega seegi pole mingi tore omadus. saan pidevalt sildistatud, et mis sa oled nii negatiivne, nii pessimist, mis sa hädaldad. Seda kõike peale seda muidugi, kui olen oma eid põhjendanud ja põhjendus pole olnud teiste arvamuse järgi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oskus EI öelda on kahtlemata hea ja ainult hea. See ei tähenda, et EI liigkasutamine, pabistamine ja üle mõtlemine hea oleks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Need on erinevad asjad, kas ma ütlen, et ei tänan, otsime mingi teise lahenduse, mulle ei sobi see kuupäev, tullakse külla või ei see asi ei ole nii, ma tean täpselt. Need on erinevad asjad, kui mulle pakutakse midagi ja ma ütlen, tänan ei või ma lähen oma eitusega rääkima, et nii ei tohiks üldse elada või midagi teha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nagu eelmine kommenteerija juba ütles, oskus ei öelda ja negatiivne olemine, pessimism ja hädaldamine on täiesti erinevad asjad. Oskus ei öelda on oskus ennast väärtustada ja neid inimesi, kes seda oskavad, reeglina pikas perspektiivis ka väärtustatakse teiste poolt. Negatiivsust ja pessimismi ei väärtusta keegi. Ei ütlemine on endale suunatud negatiivse blokeerimine. Negatiivsus on endas oleva negatiivsuse väljapoole suunamine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

On ikka õpetusi, kuidas peaks ütlema rohkem EI. Ilmselt on see vajalik neile, kes on väga abivalmid ja teistega arvestavad, et end läbi ei põletaks. Mul seda muret pole, et ma ei ei oskaks öelda. Aga ega seegi pole mingi tore omadus. saan pidevalt sildistatud, et mis sa oled nii negatiivne, nii pessimist, mis sa hädaldad. Seda kõike peale seda muidugi, kui olen oma eid põhjendanud ja põhjendus pole olnud teiste arvamuse järgi.

Kui inimeselt on harjutud koguaeg jaa vastuseid saama ja ühtäkki on ta õppinud ka ei ütlema, siis võidakse teda esialgu muidugi negatiivseks nimetada. Enne kui pikkamööda harjutakse, et ega ikka iga vile peale enam ei joosta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

On ikka õpetusi, kuidas peaks ütlema rohkem EI. Ilmselt on see vajalik neile, kes on väga abivalmid ja teistega arvestavad, et end läbi ei põletaks.

Mitte abivalmid ja abistavad, vaid lihtsalt tohlakad.

Siin, perekooliski, on ju piisavalt hädaldamist, et küll tuuakse vinkusid külakostiks, kui mina plaanisin pekingi parti serveerida või külalised trambivad teisele korrusele nagu ukse avan jne.

Inimestel selle koha pealt suud täiesti puuduvad. Selle asemel, et lihtsalt öelda, et palun ära too vinkusid või palun ära roni saabastega tuppa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina õppisin ei ütlema sellepärast, et isegi kui ma oma loomuselt olen hea ja abivalmis(ise midagi vastu tahtmata), lüüakse ikka nuga selga.
Nagu öeldakse, et ükski heategu ei jää karistuseta. Ja nii ongi. Oled sa hea või halb, sitta saad ikka kaela.
Nii ma siis hakkasingi julmalt ei ütlema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

On ikka õpetusi, kuidas peaks ütlema rohkem EI. Ilmselt on see vajalik neile, kes on väga abivalmid ja teistega arvestavad, et end läbi ei põletaks. Mul seda muret pole, et ma ei ei oskaks öelda. Aga ega seegi pole mingi tore omadus. saan pidevalt sildistatud, et mis sa oled nii negatiivne, nii pessimist, mis sa hädaldad. Seda kõike peale seda muidugi, kui olen oma eid põhjendanud ja põhjendus pole olnud teiste arvamuse järgi.

Mille kohta “ei” ütlemisest sa üldse räägid?
Milline “ei” saaks ühtaegu tähendada nii negatiivsust, pessimismi kui ka hädaldamist?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Muidugi on hea oskus. Kui ma hädaga saangi EI öeldud, siis põen tavaliselt päevake tagant järgi, et ei aidanud. Tahaks küll ilma selle põdemiseta elada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei-ütlemine on ikka hoopis teine asi kui negatiivne hädaldamine. Kui ikka mitmed sinu tuttavad arvavad, et oled hädaldaja, siis tasub oma ei-ütlemise metoodika üle vaadata. Ilmselt sa tegelikult hädaldadki ei-ütlemise asemel, aga ei saa ise sellest aru.
No näiteks kutsub sõbranna õhtul välja. Selle asemel, et öelda, et vabanda – ei viitsi täna minna, tuleb hoopis hala teemal, et no mis sinna välja ikka ronida, kõik on ju nii kallis, hakka nüüd midagi ostma, selga ka pole midagi panna ja üleüldse oleme väljaskäimiseks juba liiga vanad, võtame parem kodus ühe veini. Jah, ütlesid justkui EI, aga see ülejäänud mula sealjuures tundub teistele ikka hädaldamisena küll.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei-ütlemine on ikka hoopis teine asi kui negatiivne hädaldamine. Kui ikka mitmed sinu tuttavad arvavad, et oled hädaldaja, siis tasub oma ei-ütlemise metoodika üle vaadata. Ilmselt sa tegelikult hädaldadki ei-ütlemise asemel, aga ei saa ise sellest aru.

No näiteks kutsub sõbranna õhtul välja. Selle asemel, et öelda, et vabanda – ei viitsi täna minna, tuleb hoopis hala teemal, et no mis sinna välja ikka ronida, kõik on ju nii kallis, hakka nüüd midagi ostma, selga ka pole midagi panna ja üleüldse oleme väljaskäimiseks juba liiga vanad, võtame parem kodus ühe veini. Jah, ütlesid justkui EI, aga see ülejäänud mula sealjuures tundub teistele ikka hädaldamisena küll.

Selline hädaldaja, “ei” vihjamisi ütleja või oma “ei”-le põhjuste ja vabanduste otsija peabki just ei ütlemist õppima.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei-ütlemine on ikka hoopis teine asi kui negatiivne hädaldamine. Kui ikka mitmed sinu tuttavad arvavad, et oled hädaldaja, siis tasub oma ei-ütlemise metoodika üle vaadata. Ilmselt sa tegelikult hädaldadki ei-ütlemise asemel, aga ei saa ise sellest aru.

No näiteks kutsub sõbranna õhtul välja. Selle asemel, et öelda, et vabanda – ei viitsi täna minna, tuleb hoopis hala teemal, et no mis sinna välja ikka ronida, kõik on ju nii kallis, hakka nüüd midagi ostma, selga ka pole midagi panna ja üleüldse oleme väljaskäimiseks juba liiga vanad, võtame parem kodus ühe veini. Jah, ütlesid justkui EI, aga see ülejäänud mula sealjuures tundub teistele ikka hädaldamisena küll.

Hea näide, tänan selle eest. Nii ongi, kui ma ütleks lihtsalt EI. ei taha, ei viitsi, ei jõua, siis algab veenmine teise poolt. Lõpuks see jõuabki sinnani, et pean oma eid põhjendama. aga põhjendus pole teisele meelt mööda või ta ei taha seda mõista, et ongi väljas veinitamine kallis.
viimati tulin sünnipäevalt, kus pakiti kõigile kaasa sööki. salatit sain. aga torti ei tahtnud. palju torti oli üle. ma juba sõin seal torti ja ütlesin et meil keegi peale minu magusat ei söö. ja kui tort on kodus, siis ega krantsil vorst kaelas püsi. aga ma ei saa lubada endale seda- ära hädaldada. samas söögilauas käis meil naiste vahel jutt, et kuidas me torti ei peaks sööma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
kitah

no inimesed kipuvadki võtma lihtsat selgitust hädaldamise või virisemisena, kuigi see seda ei ole. siit moraal – ei hakkagi midagi selgitama, kui sa nagunii tead (kas olukorrast või nende inimeste puhul), et kukuvad õiendama ega nagunii aru ei taha saada. siis lihtsalt ütledki kaks korda EI, ja kui ikka painavad, siis küsidki julmalt vastu, et millisest osast sõnast EI te aru ei saanud? krt niipalju viisakust võiks siiski olla, et ka peale mitmekordset ei-d enam edasi ei painata. aga kui nad EI TAHA aru saada, vaat siis põrutadki nii ja otse. elik – mis kinni ei jää, tuleb kinni lüüa, ja nemad on lollid, mitte sina.

Please wait...
Postitas:
Kägu

minu arvates on oskus EI öelda väga hea omadus

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga vajalik oskus, kahjuks toob see sageli paksu pahandust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oskus EI öelda on kahtlemata hea ja ainult hea. See ei tähenda, et EI liigkasutamine, pabistamine ja üle mõtlemine hea oleks.

Lisan veel, et oskus ei öelda näitab, et inimene väärtustab ennast. Pean siinkohal silmas situatsioone, kus inimest kiputakse ära kasutama, kas siis tööl või sõprussuhetes, ning inimene võtab endale vastumeelselt ülesandeid, kuna ei julge eitavalt vastata.

Olen ise selle tee läbi käinud. Lõpuks hakkasin aru saama, et pean ennast rohkem väärtustama ja oma enesehinnanguga rohkem tööd tegema. Algus oli raske, aga mida edasi, seda enam tajusin, et mind respekteeritakse rohkem ja ka minu ei-d võetakse tõsiselt, pidamata seda ülbuseks või laiskuseks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Igasugustele müügipakkumistele jms oskan EI ilusti öelda. Aga tööl ja sõpradele ei oska 🙁

Please wait...
Postitas:
Kägu

“Ei” ütlemine peaks olema normaalne juhul, kui inimesel on olemas põhjus keeldumiseks.

Paraku olen märganud, et eestlased vormiliselt küll küsivad millekski “luba”, ent loa küsimine eeldab automaatset nõustumist, võimalik “ei” siia sisse ei mahu. Õige suhtluskultuur peaks olema selline, et küsides luba, pead arvestama ka võimaliku keeldumisega. Ja kui teine keeldub, siis ei hakka sa teda selle eest kiusama, nokkima ega taga rääkima. Näiteks tuli üks kolleeg kord minu juurde ja palus luba kasutada pool päeva minu arvutit. Ma keeldusin – põhjuseks, et vajasin oma arvutit ka ise töötegemiseks, pealegi oli tegemist minu isikliku, mu enese raha eest ostetud arvutiga, kus olid ka minu isiklikud asjad sees. Seepeale läks kolleeg ülemusele kaebama. Oli rääkinud ülemusele, et mina olevat kade ja negatiivne inimene, kes takistab töötegemist ja ei sobi kollektiivi. Ülemus oli super – ta tuli mult aru pärima ja õnneks andis ta mulle võimaluse juhtunut selgitada – tänu sellele pääsesin jamast.

Olen ennegi märganud, et eestlased küll küsivad luba, ent keeldumiseks valmis ei olda. Küsitakse, “Kas ma võin võtta sinu suuski/vannilina/magustoitu/…!” Sellise küsilause lõpus ei ole aga mitte kunagi küsimärk, vaid alati hoopis hüüumärk. Milleks siis üldse küsida, kui keelduda nagunii ei või? Nii tulebki paraku välja, et keeldumist võivad eestlaste sotsiaalses kogukonnas lubada endale vaid need, kes on kas liidrid või muidu kõrgel positsioonil. Kui mingi teene osutamisest keeldub tagasihoidlikum kolleeg või õpilane, võib see saada aastatepikkuse kiusamise hakatuseks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Need kaks häälikut oskavad küllap kõik suust välja plartsatada, aga tegemist on ikkagi peene kunstiga. Vahel on vaja lausa diplomaatilisi oskusi, et küsija ei solvuks. Vahel on nii keeruline ‘ei’ öelda, et lihtsam on ‘jaa’ öelda. Tunnistan, ega minagi valda seda ei-ütlemise oskust perfektselt ja olen seetõttu nii mõnessegi ebamugavasse olukorda sattunud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ülemus oli super

Kust otsast ta super oli, kui igale töötajale töövahenditki ei suutnud tagada aga töö tegemist nõudis?
Sina ostsid ise, mõni veel, see kaebaja ei ostnud. Täisjama ju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ülemus oli super

Kust otsast ta super oli, kui igale töötajale töövahenditki ei suutnud tagada aga töö tegemist nõudis?

Sina ostsid ise, mõni veel, see kaebaja ei ostnud. Täisjama ju.

Oletasid valesti ja pealegi veel teemast täiesti välja:) Tegemist oli lepingulise tööga, kuhu töötajad tellitigi koos oma sülearvutitega, kui oli vaja midagi teha. Tänapäeval on päris palju ameteid, kus inimesed käivad tööülesandeid sooritamas oma arvutiga. Näiteks kodukontoris firmadele raamatupidamist tehakse samuti oma arvutiga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kas oskus EI öelda on hea?