Jah ega see keeruline ole tänapäeval guugli otsingu abiga. Aga ma mõtlen ikka reaalselt, et võtaks ühendust või saaks kokku.
Mind hirmsasti vaevab see lugu. Olen juba 40-ndates naisterahvas lugu ise juhtus pea 20 aastat tagasi.
Olin Haapsalu Neuroloogiahaiglas ühel suvel terve kuu oma jalga ravimas. Sinna sattus sõjaväest üks noormees. Ma täpselt enam ei mäleta aga üle 4-5 päeva ta seal ei olnud kuna oli ekslikult valesse kohta sattunud. No ja seal me siis jutule ja tuttavaks saime. Piisas vägagi nendest viiest päevast. Mina oma jala tõttu pidin palju lamama ja temal (tervel inimesel) oli ilmselgelt igav. Istus siis enamus päevad mu voodi kõravl. Armastus esimesest silmapilgust see ei olnud aga teisest kindlasti.
Vahetasime tel. numbreid ja aadresse ja suhtlesime pikalt (3 aastat) ka edaspisi. Aga reaalselt me rohkem peaaegu ei kohtunudki. Üks elas ühes teine teises linnas ja koolis sai veel kolmandas linnas käidud. Raha ka tol ajal vähe.
Aga telefonitsi suhtlesime kord kuus kindlasti.Tema ise helistas.
Tunnetest me omavahel ei rääkinud, kuid aiman, et need ei olnud ainult minupoolsed.
Ja platooniliseks see asi jäigi.
Kokku saime 3-aastat hiljem.
Pärast seda silmast-silma kohtumist lõppes kõik ootamatult.Ta ütles, et tal ei ole kedagi ja üritas mulle läheneda aga mina olin tuim ja tõrges. Tegelt ei osanud ma oma nooruse rumaluses tema käitumist tõlgendada.Ma ei tea mida ma kartsin. Eks ma süüdistan ennast siiani, et ei olnud piisavalt avatud alustamaks suhet või vähemalt proovimaks. Siis ta läks ära ega helistanud enam. Proovisin siis ise veel kord rääkida aga ta oli nii vihane mu peale, et see osutus võimatuks. Ja nii see jäigi.
No jah ja nüüd, kus oma lapsed kenasti kasvavad ja hulk aastaid ka abielus olnud on hakkanud see seik mind ikka rohkem ja rohkem vaevama. Mõtlen ta peale iga päev. Vähe sellest mul on infot tema kohta küllaga ja ka fotod internetis nähtud.
Tal on samuti pere ja lapsed.
Kas saata meil, meenutada ennast. Mis see mulle annab? Samas tahaks teada, mida tema mõtles tundis? Kas ma tegin talle haiget?
Mis nõu te mulle annate?
Teema: Kas otsiksite üles nooruse armastuse?
Mina küll sellisel asjal mingit mõtet ei näe. Las see jääb ilusaks mälestuseks, milleks torkida, eriti kui olete mõlemad abielus ja lastega.
ära torgi. ma ei tea sinu olukorda ja suhet, aga kui temal on pere, siis pane ennast tema naise olukorda ja mõtle, kas tahaksid, et sinu meest ja laste isa keegi 20 a tagune armumine üles otsiks.
pealegi kui ta oli su peale nii vihane, et sul rääkida ei lasknud, siis seda ei saa armastuseks nimetada. tõeliselt armastav mees ei ole vihane vaid ülirõõmus kui talle helistad ja ütled, et tahad teda ehk siiski.
Ei.
ära võta ühendust, kui ta sulle üldse kunagi midagi tähendanud on. sina saad oma uudishimu või mille iganes rahuldatud, aga tema, ta naise ja laste elu võid ära rikkuda. sa võid ta pere purustada, kui ta südamesopis veel midagi peidus peaks olema. las jääb ilus mälestus. vaata \”madisoni maakonna sildasid\” ja nuta :). muide, korra mu sõbranna küsis mu käest sama küsimuse ja ma vastasin talle samamoodi. aga kes siis teist kuulab, kuigi küsib. no ja ta võttis ühendust ja läks nii nagu minema pidigi. ära palun torgi, kui mitte sinu, siis tema pärast. ma ei tahaks, et minu mehe ammune armastus välja ujuks. kas sina tahaks?
Viimane lollus surkima hakata. Olen ise 45. Kui tunned, et mõtled mingile mitte midagi saanud suhtele juba sellise paranoilisusega, siis pigem soovitan oma paeguses kooselus olevad probleemid läbimõleda. Kui inimesel on oma kaaslasega kõik hästi, ta nii vanu lugusid oma mälusopist väljakaevama ei hakka. Äkki oleks aeg läbimõelda, mis sind su mehe juures ei rahulda.
kisuatusest vabanemiseks kõge parem viis on sellele järele anda.
ma ka 4kümpine.
mina olen paar oma vana peikat üles otsinud. paar kirjakest vahetanud, saanud teada kuidas neil läheb, millega tegelevad praegu ja sinnapaika see asi ongi jäänud.
ups, ühega vaatasime teineteist ühisel lõunal ka näost-näkku üle. tuletasime vanu aegu meelde, naersime ja meil oli lihtsalt tore. rohkem ei kohtunud. kumbki ei võtnud ühendust ka rohkem. milleks?
see on lihtsalt inimlik huvi saada teada, kuidas vanal semul elus läinud on.
mind on ka üles otsitud paar korda 🙂
mis perelõhkumisest siin kohe rääkima hakatakse?
see pere, mida nii kergelt lõhkuda saab oli nagunii lagunemisele määratud.
ma otsisin üles, nüüd meil 3 last!
Noore inimese omadused ainult vanaduses jäigastuvad. Ilmselgelt ta käitus sinuga halvasti. Kui ta oleks sinust huvitatud olnud, oleks ta jätkanud sinu piiramist. Aga tema oli SINU peale vihane, et sina ei olnud ehk kohe esimese vihjepeale valmis \”suhet alustama\”. Öelnud siis otse mis tahab, milleks hiljem vihane olla. Selline käitumismudel vihjab manipulaatorile. Ja ilmselt vanusega on tema võimed kasvanud selles vallas. Nii et üles võid otsida ta ehk ainult selleks, et taibata, kuidas sul vedanud on. Mis jamast sa 20 aastat oled ilma olnud ja kui hea mees sul praegu on.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kisuatusest vabanemiseks kõge parem viis on sellele järele anda.
ma ka 4kümpine.
mina olen paar oma vana peikat üles otsinud. paar kirjakest vahetanud, saanud teada kuidas neil läheb, millega tegelevad praegu ja sinnapaika see asi ongi jäänud.
ups, ühega vaatasime teineteist ühisel lõunal ka näost-näkku üle. tuletasime vanu aegu meelde, naersime ja meil oli lihtsalt tore. rohkem ei kohtunud. kumbki ei võtnud ühendust ka rohkem. milleks?
see on lihtsalt inimlik huvi saada teada, kuidas vanal semul elus läinud on.
mind on ka üles otsitud paar korda 🙂
mis perelõhkumisest siin kohe rääkima hakatakse?
see pere, mida nii kergelt lõhkuda saab oli nagunii lagunemisele määratud.[/tsitaat]
Mind otsis üles kunagine kurusekaaslane, kellega üle 20 aasta tagasi koos õppisime (küll mitte pikalt, aasta või paar). Saime tema soovil kokku ja ajasime neutraalsel pinnal (mitte kohvikus) pool tunnikest juttu a’la millega tegeled ja kas abikaasa ja lapsed on. Ausalt öelda ei mäleta, et oleks temaga kooli ajal suhelnud, võibolla aitasin tal mingi projekti ära teha, aga võibolla ka mitte.Ei suuda tema perekonnanimegi meenutada, nägu tuli küll tuttav ette kui kohtusime ja eesnimi meenus ka läbi udu. Olevat mu inteneti kaudu googeldades leidnud, uurisn ise ka natuke, need andmed tulid tõesti umbes 40.leheküljel, kusjuures mul on paar nimekaimu ka.
Nüüd murran mina pead, miks ta mind ikkagi üles otsis ja mida ta kohtudes ootas?
ei sellel küll mõtet pole. mis sa ikka hakkad asja ajama kui endal veel pere on.
vb kui oleksid vallaline siis võiks…aga praegu ei.
Ilmselt tunned ise ka, et ei oleks ilus praegu teist üles otsida ja end meenutama minna. Kui ei kahtleks, siis oleks juba üles otsinud.
Ma saan aru, et tahtmine on suur ja kui keegi siit oleks su tegu õigustanud, siis saaksid kergema südamega temaga ühendust võtta.
Kahjuks soovitan ka mina, et hoia eemale. Sa ju tead, et tegid talle haiget, milleks sa pead praegu seda üle küsima. Kellel see olemise paremaks teeb?
Investeeri see aeg parem oma olemasolevasse suhtesse ja vaata, et selle nooruspõlve kallima igapäevase meenutamisega hoopis oma praegusele mehele haiget ei tee.
Teemaalgatajale – kas sinu oma mees teab, mis kunagi juhtus? Ja kas ta teab, et soovid seda meest üles otsida?
Miskipärast ma hästi ei usu, et su oma mehel oleks sellega okei… Et su omal on ka tekkinud küsimus, et kas võiks …, siis saad ju aru küll, et sellega võid teha haiget oma mehele ja lastele ning tema naisele ja lastele. Mis olnud, see olnud, tähelepanu peaks olema sul suunatud ikka praegusele abielule.
Ja lõpeta see guugeldamine ja piltide vaatamine, see tirib su ainult sügavamale \”mis oleks\”-auku.
olime paar 7 aastat, siis läksime laiali, saime kokku tuttvate nn. abiga pooljuhuslikult, oli ilus õhtu ja öö 18 aastat hiljem. super.
seekordne roll siis armukestena.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
